Ja näe....Moskvas ongi juba pidu.... igavene valgus taevas ja kõik soovivad üksteisele, ikka snovom godom ja snovom godom....julgemad kindlasti ka embavad....

Jaapanis on ammu saluut otsa saanud, kõik väikesed kilisilmadega lapsed magavad ja ei mõtlegi sellele, et aasta 2006 on juba kätte jõudnud...

Meie siin aga niheleme toolidel süldilaua taga ja ootame tülpinult telekapurki vahtides, millal Rüütel pulti tuleb ja taas uut aastat saab soovida, ega kaua enam oodata ei tule napid 30 minutit.. Agaramad seavad juba raha õuele laiali, et saaks ikka täpselt õigel ajal selle kõik hirmsa mürina saatel taevasse lennutada, küll siis on aga uhke vaadata....ja siis pärast saab naabriga arutada šampaklaasi taga presidendi kõne üle.....viimane kõneleb meil ju ikka mõistu, et ikka terve aasta saaks tema sõnade üle pead murda....

Mina täna Arnoldi kõnet ei näe, eks ma hiljem ajalehtedest loen, et mis vanal siis seekord südamel... sülti ma ka täna ei saanud.. ainult kartulat heeringasalatit, aga see oli ka väga hea... võib teinekordki teha....

Šampusepudel on minulgi külmikua ootamas, aga kuna mõni juba vaikselt magab, siis arvan, et see jääb paremaid aegu ootama... nii et minul on tänavu natuke tavapärasest erinev uue ootus olnud...
Samas korra siiski võtsin aja maha ja üritasin möödunud 365 päeva peale mõelda....täitsa huvitav aasta on olunud ei või kurta.... nutuaasta on olnud, ma olen vist selle aasta jooksul rokhkem nutnud kui terve varasema 19 peale kokku, aga mul on tunne et ka see on palju andnud....noh kui ei midagi muud siis vähemalt uue kogemuse....jah ja palju uusi ja huvitavaid inimesi olen kohanud ja kenasid paiku külastanud....akadeemilises plaanis on see aasta küll suht mahavistatud olnud, kuid muul alal olen ma palju õppinud, eluülikool on küllalt koormav ja selgete õppetundidega olnud.. nt seda olen õppinud et sageli ei ole tahtmisest mingit kasu...taha palju tahad ja miski tegelikult ei muutu mõned asjad jäävad kõige kiuste selleks, mis nad on ja ei muutu, ei aita ka see kui nende olemise üritad unustada, kala jääb ikka kalaks isegi kui me ta ära unustame või kanaks mõtleme ja tunded jäävad ikka samadeks tunneteks, isegi kui sina tahaks et nad teistsugused oleks..j...
jahh nüüd võiks muidugi küsida, et mis sellest õppetunnist kasu on, kuid mina jätan küsimata, sest see on ju siililegi selge....

Eiiii..jahhh... et siis tagasi aasta juurde...et ma olen üldjoontes rahul selline 4+ aasta on olnud.... majanduses ei muutunud suurt midagi aga seeeest milline eraeluline areng.... võtab kõhualuse külmaks ja tekitab täiskasvanu tundeda...hirmutav...

Kõige naljakam on see, et uuelt aastalt ei oska enam midagi oodata, lihtsalt vbl loota et tuleb hea, suures ja laias plaanis.... Jahh...ja et ta oleks lill... selline ilus lill ja paljude õitega....

Väsimus....mul on väsimus....
Olen väsinud kõigest sellest saastast, sellest mis on kogunenud aasta jooksul minusse ja minu ümber....Väsinud..tahaks endast välja oksendada kõik selle aasta räpa, mis sinna viimase 360 päeva jooksul kogunenud on... vanem on juba nii, sisse võidunud, et sellest lahti saamiseks tuleks muretseda raudharjastega hari ja kasutada palju füüsilist jõudu.... ei tasu vaeva, pealegi see on vist üsna valulik..... mulle ei meeldi sugugi valu........

Tüdinud ja väsinud nendest tehtud tegudest ja kõigist tegemata jätmistest, iseendast ja teistest... Tahaks raputada nad meelest ja turjalt ning siis kapata kaloppi uute asjade ja tegude ja tegemata jätmiste poole, mis on ootavad mind veel ees.... sest võidab ikkagi ju see kellelel on surres kõige rohkem asju... (annaks kuidagi tegemata jätmised ja kahetsused ja pettumused ja lootused kuidagi realiseerida oleks ma võidule juba õige lähedal)....

...Jahh väsinud....haigutuski kisub peale....samas see kõik võib olla tingitud nendest magamata öötundidest mis viimasel ajal muu peale on kulunud....jahh võibolla tõesti!

Hirm......tunnen kuidas ta minu see kasvab. Kasvab niimoodi vaikselt aga püsivalt, ajades oma pikki rahutust süstivaid haarmeid mööda minu keha laiali. Alguses tundsin hirmu vaid mõni minut päevas ja enese rahustamine oli suhteliselt lihtne..nüüd aga olen päevas vähemalt tosinkond 60 sekundilist setti lihtsalt paanikas, ei suuda midagi mõelda ega teha..... pea on mõistlikkusest tühi ja alles on vaid kõikehaarav hirm...neil hetkil on tahtmine karjuda või minema joosta või jällegi karjuda või lüüa, toda suurt ja tundmatut vastast. Lõpuks jääb ikkagi peale tahe kriisata ja ma avan oma pisikese suu....mõne sekundi pärast panen ma ta kestvas rikkumata vaikuses taas kinni... Paanika hari on sellega murtud... hirm on taas mõneks ajaks ära petetud...võib kergemalt hingata, vähemalt senikaua, kui petetu taipab mismoodi teda taas ninapidi veeti. Ma tean ta tuleb jälle tagasi ja suuremana kui enne, aga ma ei mõtlegi selle peale enne toda kauakardetud comebacki mõelda.

Ja niimoodi viimasel ajal mu päevad mööduvadki, magades või ärkvelolles, süües või mõeldes, mida süüa, kelgutades või kelguta õues külmetades, üksi või siiski sagedamini mitmekesi tegevuses olles ja iga päev natuke või natuke rohkem kartes. Kartes seda mis tuleb, seda mis saab, seda mis juhtuma hakkab, elik kartes kartmatut, kui lähtuda dekaartlikust loogikast. Aga kui lähtuda minu sisemisest äratundmisest, et mul on praegu olla nii hea, et kõik on peaaegu paremini kui kunagi varem ja teades sealjuures et peatselt järgnevad suured muutused mu elukorralduses, siis ei saa ma kuidagi jätta hirmu tundmata. Kõik see uus, suur tulevik on nii tundmatu ja ette antud parameetrid ei anna lootma saabuva helgusse ja aina paremaks minevamasse heaollu. Pigem annab ta aimu igatsusest ja hingepiinast, mis mind saatma hakkab. Ja kuigi see kellegi suures plaanis võib olla ainuvõimalik ja kõikseparem edasiarendus senisele loole, on ta minu jaoks praegu lihtsalt närusena tunduv tulevikuperspektiiv. Ohhhjahh... tegelikult ütleb see Indiana Jonesi armastav ja viisi pidav killuke minus praegu, et mis sa põed vana, tuleb mis tuleb, kõik väljakutsed tuleb vastu võtta lauluga ja tervik selle killukese ümber teab, et just nii käituda antud juhul ongi ainuõige, kuid siiski on mul hirm, sest seekord tundub mäng olema mõisa peale.......

minu mõisa peale

Rõõm-rõõm-rõõm... Siiras rõõm asjadest mis lähevad nii nagu oli/on plaanitud või loodetud või nii nagu oli/on arvestatud. Tõeliselt heaks läeb meel kui miski läheb korda, just nii nagu peab minema...

Jahh, täna on siiras rõõm uue emme üle, kes pärast 27 tundi pilkaseid piinu sai pambu, neljakilose vallatusi, päiksekiiri, armastust, ulakusi, tõde, rõõmu ja lootust täis pambu. Pamp oli nii kaua oodatud ja pöidlahoidjaid, et kõik läheks hästi, oli nii palju, et rõõm tema saabumisest on seda suurem.
Ma tean, et too pamp saab igavesti armastatud olema, ja ma tõstan täna ja veel paljudel teistelgi päevadel tema ja tema emme heaolu terviseks klaasi. Pai teile mõlemile igatahes pikk-pikk pai ja kallistus suur!

Jahh, nii taastub usk eluilusse.. jahh, neil hetkil on hea olla siin nüüd ja praegu neil hetkil on lootus et kõik lõppeb veel hästi, ei tea kuidas küll ja kus küll täpselt aga lihtsalt põhimõtteliselt kindlasti hästi.

Aitäh teile!

Lollus... see on minu keskmine nimi. Mitte, et ma end keskmisest inimesest, kellele on paratamatult ülekeskmise suurem lollus geenidesse kootud, lollimaks peaks, aga lihtsalt minu spesialiteet on igasuguste lolluste kordasaatmine. Enamasti panen ma toime lollusi ilusa ilma ja hea tujuga (need on sellised positiivse alatooniga lollakad naljatamised). Suurepäraselt saan ma lollustega hakkama ka olles pahur või unine või armukade või liigvähese tähelepanu all kannatades. Viimastel juhtudel on lollused, mis korda saadetud tavaliselt kiusliku loomu ja negatiivsete järgedega. Tõeliselt hädas olen ma aga idiootsustega, mida sooritan purjuspeaga.... ja millest mul sageli endal järgmisel päeval mälestusepojagi tallel pole, nendega on kohe eriliselt kehvasti, sest ainuke asi mida ma pärast saan vabanduseks, saan öelda, on see, et sry, ma olin purjus. Too vabandus pole aga sugugi mõjus ega vabandava tooniga, eriti kui vabandada tuleb enda ees....
Jahh raske on...peaks joomise vbl maha jätma.... krhm see oleks vist liiga trastiline samm ja mõjuks natuke rängalt... et siis võib proovida juua lihtsalt vähem või püüda mõistlikkust säilitada... need on küll täiesti kaalule pandavad võimalused... kuigi teades natuke ennast siis... ma lihtsalt löön käega ja otsustan mitte liialt põdeda ja kui vaja ütlen totakalt naeratades ja kergelt punastades:"Palun Vabasi, olin natuke liiga purjus. Andkem andeks, Lollus on minu keskmine nimi!"
Jahh... tegelikult tegelikkuses põen ma ju ikkagi, sest nii ei tohi teha.. purjuspeaga ei tohi teistele haiget teha, ei tohi olla õel ja ei tohi unustada mida sa õigeks ja tähtsaks pead!

Palun, kui näete mind joonud peaga järgmist lollust tegemas, tulge ja öelge, et nii ei tohi!

Mida sina unes küll näed, millele mõtled kui sängi läed? Läbi oma silmade näed kardinat, ust, kui unele jäed....

Jah ilus laul on see, mille sõnaderea kirja panin siia ülale, jah ilus jah hea....

Ma olen jälle mõelnud viimastel aegadel rohkem kui tavaliselt, rohkem kui kombeks, rohkem kui peaks, aga mis ikka muud teha kui paare kindaid taas kood, küll olüpiateemalisi, küll muhu männaga käeseljal... käed käivad kiirelt ja natuke juba kramplikult... silmadega ei taha ammu enam midagi vaadata, lihtsalt valus on.... aga peas liiguvad mõtteread moodustades tekste, selliseid hierarhilisi ja tabavalt semiootilisi.... Ma mõtlesin välja et minu mõttelaad on vist sünge, mina olen sünge, klaas on alati üle poole tühi ja kõik asjad veavad alati kuidagi minu vastu ja õelalt ja sepitusi on teiste pead täis... harva suudan ma tunda rõõmu sellest et olen elus, et jalad käed on küljes ja kuulmine ning nägemine alles... Nõme kas pole ja veel nõmedam on olla nõme... tegelikult ma tean ju et mul on vedanud, tegelikult ju tean mis on hea ja tean et minu elu on keskmisest parem, tegelikult tean ka enamusi neid salamõtteid, mis nendes peades, kes mu ümber, tean et on inimesi, kes hoolivad ja teavad ja usuvad ja peavd mind millekski kellekski jne.... Mu elu on rohkem kombes kui nii mõnegi teise ja ikka on ta sünge minu enda vaates.... miks, miks küll? Kas tõesti nii palju potentsiaali on minus veel üle, et see mis on tundub vaid vari kõigest sellest, mis olla võiks... veavlt...jah ma tean küll tegelikult et olen paljuks suuteline, tean , tean, tean ja nean, sest teadmisest on nii pagana vähe kasu!

Tean ka seda et see mis on, on rohkem kui lihtsalt hea...tean tean tean tean tean...
Aga teadmisest on ju nii vähe kasu!

Aga ega see kõik teadmist ei muuda ehk kergendab teie südant vähemalt kui ütlen....MA TEAN

Nõndamoodi nii....istun siin nagu ikka ja olen vait/k... Kirjutan kuigi midagi pole nagu jagada....rahulik on olnud ja sõbralik on olnud ja tavapäratu on olnud ja tavaline on olnud ning uus on ka olnud....ja mina olen lihtsalt kõige sellega kaasa läinud.
Ei ühtki vastuhakku, mitte ühtki...ja peaaegu ei ühtki lootust peale tolle ühe suure, et läheks kõik hästi!

Ja nii ongi.... suurt kurbust pole olnud ja millegi üle liialt kurta ei saa, rõõmu on olnud piisavalt, aga sellega ei tahaks nagu kekata, muidu sõnub veel ära... Sees on rahu teatav vaikne sugereeriv rahu ja hetkeline tasakaaluolek, köieltantsija karjääritrump, mis samas võib kaduda igahetk ja mine sa tea, kas vihmavarju külge installeeritud langevari takistab surnuks kukkumist...

Viimasest sissekandest on palju aega möödas ja palju asju muutunud... nt olen ma jälle kokkulepete alusel vaba ja vallaline, samas on mul uusvana eriline sõber, kellesse ma endalegi ootamatult hakkan ära armuma..taas... kuid samas on paljud asjad nii nagu ennegi, suhtumine on muutunud mõnede asjadega seoses ja mõned asjaolud teatavate jäävate suhtumiste ümber on muutunud... keeruline ja jabur kuid just nii see olema ju peabki...seep se elu on

Kui te mind praegu vaid näeksite....
Istun siin arvuti ees, kõrvu paitab Cure ja joon veini, kehva punast monastõrskajat ilusast veiniklaasist, ja näksin peale brie hallitusjuustu, mille sees kreekapähkli tükid, soolatud kännuseeni ja marineeritud kurki... kuidagi eriti edev ja samas, kuidagi nukker...

Aknalaual põleb küünal, kõigile kuhugi kadunud hingedele... et leiaks nad tee...

Ja mina ootan... ootan ja heietan mõtteid vanadest headest aegadest ja ootan.... ootan et tuleks sõnum või kaks ja et keegi hooliks ja võtaks vaevaks olla minu jaoks olemas....
Aga samas ma tean et olen vaid ise, ise iseendale olemas.....

....nukker värk...võtan lonksu monastõrskajat Maarja ilusast klaasist ja kontrollin telefoni....
....

...ei midagi...

juust on ka otsas!

Üllatused, siiralt üllatavad sündmused ja juhtumised on vist need, mis muudavad asju ja olukordi. Mõned üllatused on positiivsed ja teised negatiivsed, kuid peamiselt mõjuvad on nad siiski lihtsalt üllatavalt.

Minu puhul on suurimaks üllatajaks, mina ise. Kummaline kui sa avastad ennast tegemas, ütlemas või uurimas midagi, millele sa pole kunagi mõelnud ega suudaks tihti ettegi kujutada.
Tavaliselt inimesed ikka arvavad, et on juba piisavalt elanud ja näinud, ning tunnevad maailma ja iseendid küllalt hästi. Kuid samas, kui hästi me iseennast ikkagi tunneme? Mul on tunne, et niikaua, kui me pole kõike kogenud ja kõikides olukordades olnud, pole meil suurt aimdust selle kohta millised me tegelikult oleme. Meile pigem meeldib ettekujutada ennast kellenagi ja me püüame käituda vastavalt sellele, kuidas too ettekujutatu võiks käituda. Samas sattudes piirsituatsioonidesse oleme ikkagi absoluutselt ettearvamatud. Naljakas

Üllatavad on ka tihtipeale igasugu juhuslikud kohtumised, kellegi ootamatud ütlused. Just ootamatus ongi see üllatuse aines. Jah ootamatud asjad üllatavad, sealjuures asjad, mida me oleme oodanud ja mis ootamatult ei juhtu või teoks ei saa, üllatavad sageli ebameeldivalt ja valmistavad pettumust. Siiski pean ma üllatusi positiivseteks, sest just tänu neile jätkub tundmust , et kõik on võimalik ja säilib lootus. Minu jaoks on aga lootus see, mis mind püsti hoiab....

Viimastel päevadel on üllatusi jätkunud ja mu elu on korraga kuidagi hoopis selgem ja paikapandum ja samas olen ma kõige hullemas segaduses kõigest juhtunust..... aga samas on taastunud usk sellesse, et tegelikult on kõik võimalik!!

Kaaren istus kätele sooja puhudes külmal pargipingil ja piidles pimedust enda ümber. Kell oli vist natuke peale keskööd või vähemalt Kaaren ise arvas nii. Park oli pime ja inimtühi, kummaline ühe neljapäeva kohta kuidagi, aga ega Kaaren ei kurtnud. Mõnusalt vaikne oli ja ümber oli lummavalt ilus.

Kaaren oli tulnud siia siira pahameelega ja istunud tortsivalt külmale pingile, et asjade üle järele mõelda. Ta oli kurb ja õnnetu ja tundis et talle tehti liiga. Kaaren oli sellest kõigest väsinud, ta tahtis olla rõõmus ja mitte pahandada ei enda ega kellegi teise lolluste peale. Ta otsustas igast jamast üle olla ja olemisest rõõmu tunda. Kõigepealt tundis ta rõõmu sellest et istus külmal pingil ja siis sellest, et ilus sügis oli ja siis sellest, et nii vaikne ja pime oli ja siis sellest, et ta siin oli ja seda ilu enda ümber näha sai. Ta tundis rõõmu ja üritas neid värviliste lehtede kuhilaid võimalikult täpselt oma mälupilti söövitada, ja tuules kahisevaid puulatvu oma kõlapilti sulatada ja seda sügise lahkumise lehka endasse sisse ahmida. Ta tegi seda kõike nii intensiivselt et ei tundnud isegi külma enam.

Korraga aga helises miski. Kaaren kuulatas tähelepanelikumalt, too oli miski võõras ja ei sobinud konteksti. Helises Kaarna mobiiltelefon. Kaaren teadis, kes helistab, ta vastas napisõnaliselt, rääkis, mis vaja ja istus edasi. Nüüd tundis ta end üksikuna, hetkeks hakkas suisa kõle, siin vanade varemete juures üksi pingil kükitades. Kaaren peletas hirmu, üritades ilusaid mõtteid mõelda. Ta kujutas ette, kuidas ta ei ole seal üksi, vaid kahekesi ühe paraja põngerjaga, kes üritab parasjagu kõige suuremat lehekuhilat laiali kanda. Too põngerjas oleks heledate juuste pruntis musihuulte ja suurte siniste silmadega, või hoopis sirgete pruunide juuste, tumedate silmade ja naerulohukesega ühes põses. Kaaren naeratas vargsi, jaa armas oleks ta igaljuhul. Ja tema Kaaren ei olekski enam kunagi üksi.

Telefon helises uuesti, Kaaren viskas kujutluse peast ja rääkis paar sõna häälega sealt kusagilt kaugelt. Kõne lõppedes vaatas ta veelkord pingsalt enese ümber, ja üritas kõike, mida nägi hilisemaks maalimiseks, meelde talletada. Korraga jooksid külmajudinad üle ta selja. Kaaren oli hetkeks juba suutnud unustada, et siin häirivalt jahe oli. Ta võdistas õlgu, ja tõlmas jakihõlmu koomale, tõesti oli külm.

Varsti tuleb koju minna, mõtles ta, õige varsti tuleb jätta sügis sinnapaika ja koju minna, muidu võib see ilu kõik halvasti lõppeda. Ta heitis pilgu teele, mis käänas pisut eemal valge ja roosa maja vahele. Teed mööda Kaarna poole sõitis rattur. Jõudes Kaarnani peatus ta. "Tere!" ütles saabunu ning tuli ratta seljast maha. Kaaren ei osanud midagi öelda, ta tundis küll toda ratturit juba mõnda aega, kuid praegu oli rattur kuidagi nii kauge ja võõras justkui teisest maailmast, Kaaren vaikis. Rattur istus Kaarna külmale pingile ja vaikis.

"Vaata, kui ilus siin kõik on," ei suutnud Kaaren viimaks oma imetlust jagamata jätta. Kõrvalistuja vaatas külmalt enda ümber ja vastas napisõnaliselt peaaegu huuli liigutamata:" Ei ole. Täiesti tavaline!"

Kaaren ehmatas, kõrvalistuja oli talle hetkeks vastik. Nii kauge ja külm ja tulnud vaid selleks, et ta õhtu ja tuju lõplikult ära rikkuda. Ta tundis et talle tehakse jälle liiga. Rattur pidi tulema selleks, et tunda heameelt Kaarna nägemisest, mitte selleks, et ta tuju ära rikkuda ning külm ja võõras olla. Kaaren muutus üha kurjemaks ja õnnetumaks. Tema tujule ei tohi niimoodi vett peale tõmmata, ta ei olnud midagi paha teinud, nii ei tohi teha, karjus miski ta sees, kuid välja ei kostnud midagi.

"Lähme koju!" sõnas kõrvalistuja Kaarna mõtete vahele tungival toonil. "Lähme siis," oli Kaaren nõus vastuvaidlemata löödult nõus. Külm oli talle sügavale nahavahele pugenud ja ta igatses sooja.

Nad liikusid kiirel sammul kodu poole. Kaarnal hakkas aina külmem, ta pea oli täis külmi ja koledaid mõtteid ning rattur ta kõrval tundus aina võõramaks ja külmemaks muutuvat. Kaaren igatses sooja kallistust. Kuid ratturil oli vaja ratast talutada ja Kaarnal oli tunne, et viimane on juba kuidagi nii kaugele triivinud, et ta ei näegi enam kuidas Kaarnal külm on.
Kaaren ohkas, tal oli külm ja ta oli tusane. Too ilu, mille keskel ta oli koos armsa põngerjaga , vaevalt paarkümmend minutit tagasi olnud oli haihtunud. Ta oli teel koju külma kõrval võõras, keda poleks pidanud täna olema. Kaaren kiirendas sammu....

Siiralt õnnetu...jälle...! Kurjaks teeb ja masendav on ja selles kõiges pole midagi uut.... Ma ei taha, ma ei või, ma ei saa ja ma ei oska.... ja selles pole ka midagi uut...

Kõik ilus tundub haihtuvat sõrmede vahelt ja hunnikute viisi hunnituid ebameeldivusi ujub lagedale. Suure ringi küsimus on, et miks.
Miks on nii palju asju, mis pole määratud olema?
Miks on liigsuured ootused?
Miks on alati aga-d?
Miks ei või olla lihtsalt jäävalt hea?
Miks on vale aeg ja vale koht?
Miks.... ?
Miks..........?
Miks?

Seda kõike on minu jaoks liiga palju... mu kihk selle jama eest põgeneda suureneb päev-päevalt...
...........aga.... jalad ei kanna....

Õde ütles, et viimati blogisin nädal tagasi ja õde teab... blogisingi täpselt umbes nädal tagasi. Arvatavasti oli see ka laupäev nagu tänagi, aga täiesti kindlasti polnud see selline laupäev nagu täna. Täna on oluline laupäev minu elus, väga oluline. See on sama oluline kui see päev kui sa lõpuks aru saad, et põdra sohu uputamiseks on kõige lihtsam viis tal sarvedes haarata ja mülkasse keerata...jahh just sellisele või noh peaaegu sellisele avastusele ma täna jõudsingi.
Ma olen kindel, et see laupäev ja too avastus muudavad mu elu, ma ei tea kas nüüd kardinaalselt aga kindlasti trastiliselt. Mu elu saab tänasest sellise uue hoo sisse, et hoidke oma piip ja prillid kui pardale kavatsete tulla. Mul on taas siht ja ihu täis entusiasmi ja sisemist motivatsiooni. Ma tunnen kuidas edu voolab minu liikmetesse ja peas on loodud kord....jahh kuigi vbl oli hoopis õlle see, mis mu liikmetes voolab ja vbl on see näilik kord mu peas kõigest mõnus joobeaste... see kõik võib olla, kuid ma tunnen siiski millegagi et tänasest asjad saavad muutuma, täna puhus esimest korda too tugev ja kile sügistuul ja see on justkui alles suurte muutuste algus....ma loodan lihtsalt, et need muutused on positiivses suunas...

Jahh..."Teie terviseks, mu tütred!!" kuulen oma isa oma mõtete peale ütlemas ja siis kulistab ta piirituse karahvinist ehedat haljast haavapuhastamise piiritust. Vot see on see, kui sa poes unustad käimata ja poolene lauakas jääb ükspäev ostmata.

Huvitav millega ma järgminekord oma haavu küll puhastan...

Tere jälle teile siit, tänastest kummastusminutitest!

Kummastus......süvenev kummastus on mind taas haaranud.
Viimaste päevade tobenaljakad olukorrad ja situatsioonikoomika ning sinna juurde minu üldine tüdimusest kasvav skeptilisus on mind viinud selleni, et taas ma ei saa aru, miks asjad on nii nagu nad on ega oska muud kui kummastada.

Tänase päeva kummastama panev tähelepanek nr 1 - Maailm on täis igasuguseid perverte ja enamasti on need perverdid lihtsalt nn inimesed tänavalt, kes on end nädalavahetuse ja jõudehetke puhul lõõgastumiseks silmi täis kaaninud või mingisse muusse mõnnu joobnub. Paari sellist etaloneksemplari kohtasin eile.. hakkasin nimelt eile ööklubist lahkuma, kui garderoobis pisut tipsutanud peaga ühele noorhärrale otsa komistasin, vabandasin viisakalt oma kohmakuse pärast. Tema haaras selle peale mu käe ja kukkus seda ilastama, jutuga, et tema tahab veenduda, et too kritseldus mu käeseljal on ikka päris tätoveering... mõtlesin halvustava alatooniga, et krdi friik, tirisin käe ta käest ja suundusin välisukse poole. Kui olin uksest viperusteta välja saanud ja ootasin sõbrannasid kes veel garderoobis müttasid, leidis mind korraga mingi purjus jõmm eriliselt ahvatleva oleva. Täiesti ootamatult rabast ta mind seeliku alt kannikatest surus enda vasta ja lubas mu oimetuks nikkuda... see oli mulle juba liig, mu tagumik on minu oma ja ühelgi neetud suvalisel kiimas härjal pole õigust mulle oma räpaseid käsi seeliku alla toppida...tra ostke endale kumminaine... selle te vähemalt suudate sellises olekus ka tõesti oimetuks nikkuda!
Mis kuradi asi sunnib purjus peaga minema kedagi võõrast näppima või ilastama või talle nilbusi kõrva sosistama... see on lihtsalt minu jaoks mõistetamatu ja see nullib kogu tuju hetkega absoluutselt. Kui sa tahad olla munn siis ole, aga ole seda palun minust eemal!

Natuke vähem kummastav on tähelepanek nr 2 - Seksuaalne frustratsioon kasvab eksponentsiaalselt kui sa oled eluterves suhtes ja sul pm on kasutada töökorras peenis, aga kas stressi või muude tegurite tõttu jääb rahuldus siiski saamata. Siinkohal tuleb veel ära mainida, et eelmainitud tingimustel tundub ka käsikiimlus teatvat laadi halva pettusena.

Sellised kummastavad tähelepanekut siis täna. Loodetavasti kummastute meiega ka järgmisestes kummastusminutites. Seniks aga meeldivat jätku ja jällenägemiseni järgmistes (kummastus)minutites!

- Appi! Ära tee ma kukun niimoodi!
- Ma hoian sinust kinni. Ja sina hoiad minust. Niimoodi ei kuku me mitte kunagi....

Retoorik, ma ütlen... aga mulle on alati ilusaid sõnu lausuvad mehed meeldinud!!

Nii lummav on see enesepettuse sära, nii lummav ja meelierutavalt kütkestav...

Mina elangi pidevalt enesepettuse kütkes... See on see, mis teeb päeva, et mitte öelda tereve elu. Sa kusagil sisimas tead ju alati kuidas asjad tegelikult on, sa tead nt peaaegu alati intuitiivselt mida inimesed sinu lähimas ümbruses mõtlevad kui nad midagi ütlevad ja mida nad sinu vastu tunnevad ja kuidas on sinu elu üldine seis.... aga kui sulle tegelikkus ei meeldi, võid sa lihtsalt vaikselt iseendale uriseda: "Ei kuuuu-leeee! Ei veeeee- naaa!" Ja mõelda asjad teiseks, ilustad natuke, sisendad neid endale ja oledki hakkama saanud I kategooria enesepettusega. Kõrgemate kategooriate puhul on enesepettus nii osavalt seatud, et sa enam ei saagi aru kuidas asjad tegelikult on... isegi kui tugevalt süvened, kõik shakrad avad ja mediteerid... oled ikka petetud sära on lihtsalt nii tugev et pimestatud ja ei saagi pettusest välja.
Mina tavaliselt nii osav ei ole...tavaliselt kusagil hingesopis ma tean üsna täpselt kuidas lugu minu elu ja tegemistega on... kuid enamuse ajast vahin ikka pika pilguga tollesse kütkestavsse särasse ega tuhni igasugu soppides, mis tegelikkuse soppa täis on.... Vahel juhtub siiski, et silmad väsivad ära vms ja kohe on tige reaalsus platsis ja koputab kavalalt õlale, tavaliselt saad sel hetkel pettuse sära sabast kinni ja eirad reaalsust kuni ta ununeb, kui mõnel eriti lollidel juhtudel pöörad ümber ja küsid, et mis mureks... sel hetkel on tavaliselt kellad... kogu hoole ja vaevaga kokku kootud pettus lendab vastu taevast ja leiad end ilma riiete ja päikeseprillideta, mis mu pilkugi varjaks, tegelikkuse keskväljakul, ilmarahvale naerda ja pilgata.
See pole tavaliselt just liialt suur egotripp... enamasti on see lihtsalt valus ja see ei ole ilus ega naudinuguline valu.... see on toores rooste ja happene sirp su hinges... tapab ta küll harva, aga haavad mädanevad selle eest erilise mõnuga.
Kuid mis teha, eks ise olid loll et ümber pöörasid ja küsisid mis mureks on... jah, eks ta ole...
Kõige lollim on, et valus on, see on see enesepettuse kurakülg... Aga mida muud samas peakski tundma, kui sulle nt puust ja punaselt ette näidatakse, et armastust sinu vastu ei ole, on vaid hoolimine ja sõprus... sina aga võid oma suured ja sügavad tunded võtta ja nendega tuvi visata või suvilasse muu ebavajaliku träni juurde viia, kahju küll aga ei ole midagi teha...... pealegi, keegi pole sul käskinud ära armuda, keegi pole käskinud sul armastada eriti siis, kui sa ei täpselt teagi, mis see on, keegi pole sul palun üldse midagi tunda... või noh, tee mis sa tee, aga ise vastutad.... Kõik on tegelikult ju hirmus lihtne... aga samas ei ole siin midagi lihtsat...
Aga mis edasi... võtad reaalsuse vastu nagu mees, lööd pea selga ja sammud uhkelt edasi.... paremal juhul muidugi mitte.. Tavaliselt pole selleks õige aeg... uhke ja mees olemine ja reaalsuse talunmine võtavad tavaliselt liigselt ressursse, mida sul pole või kui ka hädapärast leiaks, siis hilisem põdemisaeg oleks pikk, pole kuhugi põgeneda et põdeda ...nii et teed kokkuleppe ja paned reaalsuse võimaluse korral ootele... sepistad kiiresti uue enesepettuse ja hüüad: "EI KUUUUUULEEEEE!!" Tegelikult kuuled küll, aga sa ei saa seda endale tunnistada, sa ei saa sellega praegu leppida... praegu tuleb ju loota, et kõik lõppeb hästi, praegu on vaja tunda end armastatuna... Küll hiljem tegeleme sellega reaalsusega küll hiljem oleme uhked, tuleb vaid oodata ära õige aeg... aeg kus on kuhugi põgeneda

kasvuraskused....just nii ma neid segaseid puntraolekuid viimasel ajal meelitavalt nimetan. Tegelikkuses on see termin ju lausvale...vanus järgi olen ma juba ammu täis kasvanud, kõrgusse kasv jäi mul aga juba 9. klassis 169 cm peale pidama...nii et kasvu pole ettenähtud enam, kui siis ainult laiusesse, aga see on juba ebameeldivam ja tabune teema... aga neid puntraid kus emotsioonid üle pea kasvavad ja sul on tunne, et nüüd läks küll kusagil kuidagi sassi, juhtmed on segamini ja lühises... ei oska ma parema adekvaatsuse astmes nimetada....hmmmm...kui siis vbl olemisraskused....jaah ega see nüüd ka päris tõde pole, aga miks peakski see päristõde just minu blogis peituma... lepime siis viimase mõistega... semantiline väli on piisavalt segane ja mulliajamiseks soodne....keerutab end välja küll.

Noh praegu on mul ühesõnaga olemisraskus või isegi mitu... raske on olla, sest emotsioonid on üle pea kasvanud, ma ei tea mida ja kuidas mõelda ning mida tunda.... peas jooksevad pildid ja nutma tahaks kogu aeg hakata... lisaks sellele on mingil naljakal põhjusel juba teist päeva süda järjepidevalt paha.... aga noh kes ütles et süda ei tohi mitu päeva paha olla ja et olla ei peab kerge olema...keegi pole seda öelnud, ega hakka tulevikus ütlema ka, kui vbl ainul väga purjus peaga iseendale suurimaks nuhtluseks olles, sest iga sõna pärast üritatakse meid vastutusele võtta ning lausvaletamise eest pistetakse sümboolselt ja vahel ka puhtfüüsiliselt ahju.... eranditeks on muidugi igasugu austatud demagoogid, soolapuhujad ja variserid, kes on lihtsalt jõledad slikerdajad nii et ahjupistjad neist mööda vaatavad, nende ahjuloopimisest väsivad või pistise naerul sui vastu võtavad....ilus töö, poisid!


Aga täna bussipeatuses nägin ma toda vanapaari kes elab minu lähedal viiekordses punases majas. Ma mäletan toda vanapaari juba suht varasest lapsepõlvest, ikka läksid nad teineteiselt käe alt kinnihoides bussipeatuse poole või bussipeatusest kodu poole, mehel tavaliselt turukott käe otsas ja naisel vahel vihmavari või lillekimp pihus. Nad on mulle alati natuke üle keskea, kena auväärt paar tundunud...aga täna olid nad väetid vanainimesed. Mõlema käed värisesid ja jalad tudisesid liikumine oli vaevaline ning too alatine krapsakus oli kadunud...tundus nagu oleks nad eluhammasrataste vahele jäänud ning nüüd loperdaksid mitte enam omast vabast tahtest lihtsalt kaasa... bussiga neist mööda sõites tabasin ma end äkitselt mõttelt et kevadeks on nad külmad.....
Tundsin ennast korraga ise ka vanana.....teine kord tuli mulle see sama tunne peale siis, kui ma Kevade tn kunstikooli sünnipäeva näitusel vanas lastemaailma poe hoones käisin. Vaatasin seal neid ülesseatud fotosid, kus minagi peal, ja mõtlesin äärmise helguse ja soojusega südames, et ohh-ohh olid vast toredad ajad.... Kui näitusesaalist välja tulin ja raamatupoe poole suundusin mõtlesin, et kui ma suureks saan, siis tahaks ma seal samas kunstikoolis tööle hakata, et loodetavasti on kool siis veel töös... ja siis lõi laksuga pähe, et ooot....ma olengi juba suur ja kui ma seal töötda peaksin tahtma, siis oleks pea et viimaneaeg seda teha...... see oli hirmutav hetk, kole on tajuda, et oledki suur...
Ma ei taha olla veel suur ja tähtis ja samas on nii hea et ma seda juba natuke olen...see vastuseis aga loob ka vastakaid emotsioone ja see tahab mind lõhki kiskuda... ma ei tea mis on siis hea ja millised mõtted õiged, ma olen segaduses ja tahtmine on ronida kuhugi ääretult stabiilsesse keskkonda ja seal aega võtta, ja vanarahva tarkuse järgi kasvõi atra seada (kuigi vaevalt ma nüüd kuigi hea põlluharija oleks, ikkagi linnalaps)... aga seda keskkonda pole ju ja aega pole anda, seda pole kellelgi üle... pigem tuleb teistelgi sellest vaid puudu. See tekitab mõtte, et äkki võtaks aja lihtsalt maha... Teeme loosungid ja läheme barrikaadidele ning võtame ta revolutsiooniga maha.....Alaku ajatuse epohh!!!!

Õhtuti...on mu pea mõtteid täis, mida kõike võiks ju jagada ja üles kirjutada, sest nende edasiarendamisel võiks jõuda kaugelegi....aga õhtuti olen ma enamasti väsinud ja ei jaksa oma suuri ja olulisi mõtteid kirja panna....hommikul on aga uus päev ja kõik mis oli eelmine õhtu tundub ebaoluline, mis neist vanadest asjadest nüüd enam ikka......

Sügis tuli...tuli sügisesel pööripäeval tuuli ja ilma sügisesemaks pöörates.... tegelikult ei saa kurta, vananaiste suve on sel aastal ikka pikalt pidanud, praegugi veel ilm ilus, tuuled on küll juba põhjast algama pööratud, kui keda see õigupoolest üllatab...septembri lõpp ju ikkagi....

Tegelikult on tore, et ta tuli. Mulle on ta alati meeltmööda olnud, värvilised lehed ja pikad vihmamatlid ja sammud ning veel pikemad vihmasajud ja metsikud sügistormid ja kõrged karged lained ja külm kiledalt kõle tuul... see kõik on iseäranis ilus....sinna juurde veel too väike sügisene melanhoolia, mis juba pööripäeval pead tõstis....jahh... see kõik meelidib mulle.... parasvöötme võlu!

Tänavune sügis algas eriti toredasti, veiniklaaside ja limonaadi ning ämbris söömise ning Söödi juubelikitarre helidega ja ilusa ning pika ööga.... Ja järgmisel päeval tuli Võru ja vanaema, mitte küll päris oma, aga vanamalik vanaema ja too maale vanama juurde sõitmise tunne. Ma ei suuda meenutadagi millal ma viimati niimoodi maale vanaema juurde sõitsin... enda oma juurde ma polegi nii sõitnud... kuid viimati sõitsime vist Liisiga tema memme juurde Põltsamaale... ega kui endal vanamaid pole enam tuleb teiste omi külastada.. ühed vanaemad kõik.
Võrus ma polnudki kunagi käinud....esimene kord on ikka esimene...Võru on väike ja natuke võõras veel, aga samas tuttavam ja kodusem kui varem. Võrus olid ploomid ja palju palju ubinaid ja hulgi mälestusi. Mälestused polnud küll minu omad, aga siiski piisavalt lähedased, et neid märgata...kummaline värk.
Äärmiselt tore oli Võrus too vanaema. Mulle vanamad erilisel mokka mööda alati olnud, eriti nood, kes oma keelt räägivad ja ei lase sul a-d ega o-d öelda, kui nad parasjagu leivad, et sa hoopis ö võiksid sõnada. Ja sihuke too Võru oma just oligi. Lisaks meenutas ta mu kadunud tädi, kellega me vaidlesime, kas minu issi on minu issi või tema vend. Ma kuidagi ei tahtnud leppida, et too tädi ütles, et mu issi tema vend olevat, nii ei saa ju olla, minu issi on ikka ainult minu issi mitte kellegi teise vend. Ma hakkasin selle tobeda väite peale vist isegi nutma ja tädi sõnas, et mina olevat üks väikene sitajunn, nii tavatses ta mulle ikka öelda, kui ma jonnisin... Tolle tädi lemmiklind oli vares ja ta oskas ilmatuma hästi oma käheda ärasuitsetatud häälega varese vaaksumist järgi teha ja külas käis ta meil ikka põhiliselt suviti, kui sai aias istuda ja juttu vesta. Tol tädil oli imetabaselt eriskummaline hästi meeldiv hääl ja imeterav mälu, mis tegid tema kuulamise suisa möödapääsmatuks.
Ma selle Võru vanaema mälu ja lemmiklindude kohta küll öelda midagi ei tea, aga ma olen täiesti kindel, et kui ma oleksin jonnima hakanud, siis oleks ta mulle öeldnud, et ma olen üks igavene sitajunn.... vot selline vanama ta mulle tundus...

Mul on hea meel, et selliseid vanavanemaid veel on, kelle juures saab käia. Nad on igaüks nii omamoodi ja samas nii kuratlikult kodused...

Aga muidu on nii nagu ikka, ainult see on erinev et sügis põues ja õues..... kuid homme arvan ma... lähen ma ujuma

Lihtsalt...elu on selline, see on üks mu ema lemmik vastuseid küsimustele laadis, miks asjad on nii nagu nad on! Lihtne kas pole, äärmiselt lihtne....aga kiõik jääb põhjenduseta ja kõik jääb ebaselgeks...ilus vastus lihtsalt selleks et pääseda vastamisest...paras vassimine, aga samas kaval tuleb ju olla....

Oma lastele ma vastan arvatavasti kunagi sama moodi, sest iseenesest kaua sa jõuad igasugu natuke totakatele ja kõiketeada soovivatele jõnglastele korrektselt vastata ega vist kaua ei jõua...pealegi ei tea me ju keegi kõigele küsimustele vastuseid...nii et lihtsam on nentida, et lihtsalt elu on selline....

...kuidagi kummaline on on rääkida oma lastest ja mõelda mis ja kuidas nendega elu saab olema....eelmine nädal siin oli hirm et äkki ongi nüüd nii, et tuleb üheksa kuu pärast lapsevanemaks hakata.....see oli üsna kohutav kogemus...ma olen alati olnud ratsionaalne ja mõelnud et enne kui mul oma lastele turvalist kodu ja tippklassivanemaid pole pakkuda, ma lapsi ei saa, teen abordi kui õnnetus juhtub ja kõik....kui nüüd aga oligi olukord kus oli võimalus...et äkki...siis ei tundunud abort sugugi nii esimene ja ainuvõimalik võimalus....kuigi turvalisest kodust ja tippklassivanematest oli asi kaugel.....kummaline oli ja mingi hetk ma mõtlesin küll, et kui ma nüüd peaksin rase olema, siis lihtsalt tuleb vanemaks hakata...et siis saangi lapse, küll hakkama saab...oleme tegelikult Andresega rääkinud küll et kumbki ju vanemaks saamiseks valmis pole, kuid sel hetkel ei olnud Andresel mingit sõnaõigust sel hetkel oli tegemist ainuüksi minu lapsega, ma olin peaaegu valmis talle ütlema, et vaata, sina Andres tee, mis sina tahad, mina hakkan lapsevanemaks, kui tahad võid isa olla, kui ei taha võid vabalt perse ka minna...järgmine hetk murdusin ja tundsin end stabiilselt labiilsena ning mõte lapsest ja üksiemana kasvatamisest tundus ületamatu, tegin kõik et see laps kui ta olemas peaks olema enam ei oleks...vastik ja paha oli endal....ülejärgmisel hetkel ei teadnud ma enam midagi ja ma lubasin et ei mõtle sellele enne kui test tehtud....mõne aja pärast keerutasin aga sama mõttelõnga ühte ja teistpidi läbi pea jälle.....
...mul on tunne et ma oleks vist lolliks läinud kui Andrest toeks poleks olnud...lõpuks selgus siiski, et last tulemas ei ole...VIST, nagu ütles arst!

N

Vahel...minu puhul tegelikult miskipärast üsna tihti...jookseb juhe kokku. Asjad kasvavad ülepea. Tavaliselt pole sealjuures tegemist mingite füüsiliselt tihedate esemetega või asiste tegemistega, mis üle pea kasvavad vaid rohkem mõtete, muljete, emotsioonidega. Korraga on neid lihtsalt liiga palju ja mitte midagi ei oska teha....neil hetkil hakkan mina nutma või eriliselt kummalisi asju mõtlema, see annab puhkuse, sunnib hetkeks aju tegelema millegi muuga kui need liigapaljud asjad.....ja siis saab mõne aja pärast kõik jälle korda, tehakse restart ja asjad toimivad...emotsioonid filtreeritakse, muljed korrastatakse, pannakse laagerduma või sahtli, mõttelõngad keritakse kokku ja pannakse kapi otsa...ja ma toimin taas nagu uus või hästikasutatud vana, millel garantii eluks ajaks.....

Olime Prahas ühe kunstniku juures kodus ja vahetult enne uinumist Andrese kaisus rändas mu pilk aknast välja.....seal väljas oli öö ja tähed sirasid taevas. Tähti oli tõsiselt palju...ma olen astronoomias nõrk ega tea, ei tähtkujusid ega tähtede nimesid, ühele tähele olen küll ise nime pannnud kuid seda ma ära nende muude seast ei tunne kunagi....Neid tähti oli palju ja nad olid nii kauged ja ikkagi nii ilusad...see on kummaline, et nad on nii kaugel ja ikkagi paistavad nad meile kätte, kui öösel selgesse taevasse vaatame, aga kui sageli me vaatame, harva, sest kui korra oled vaadanud, siis sa tead et nad seal on ja kui sa veel paar korda vaatad siis sa enam ei imesta ja harjud nendega, nad muutuvad iseenesestmõistetavateks.... neist saavad lihtsalt olemasolevad väikesed vigurid teavas, sellele et nad tegelikult on igaüks suur ja võimas üksus, mis paiskab enda ümberusse hulga soojust ja valgust, sellele me tavaliselt ei mõtle, nad on lihtsalt liiga kaugel selleks...kui mõni täht ära kustub, siis seda me märkame väga harva, kui märkame siis on tegemist tavaliselt mingi erilise tähega selle jaoks kes märkab....
Ma vaatasin seal neid tähti ja mõtlesin sellele kõigele ja korraga hakkas mul ületamatult kurb, sest mulle tundus et inimestega on samamoodi, enamusi kes meie ümber on meile iseenesestmõistetavad kaaslased ja nii tihti unustatakse, kui lihtne on tegelikult mitte olla....inimesed, kes on meie elus, on kõik erilised ning nende iseenesestmõistetavus on pelk pettekujutelm....mulle tundus korraga et ei mina ega keegi teine ei näegi tegelikult teisi enda ümber, sest nad jäävad liiga kaugeks ehk siis väljaspoole nende keha piiri.... see tegi mind kurjaks ja kurvaks ühteaegu...
Mulle tundus tol hetkel et inimestel ja sellel tähistaeval oli veel palju halbu ühiseid jooni, kuid praegu ma ei suuda meenutada mis need täpselt olid...küll aga on mul meeles see kurbus...ma nutsin selle pärast veel järgmine päevgi.
Oma ootamatu kurbuse ja nutuga, kohutasin inimesi enda ümber, need inimersed olid mures mu pärast, nad nägid mind enda kõrval ja tahtsid aidata, kuid mina ei näinud sel hetkel mitte midagi, ainuke asi oli too mõte et keegi ei näe kedagi......lollakalt paradoksaalne.....
Lõpuks tüdinesid inimesed minu nutust ära, lihtsam oli minuga mitte tegeleda, mina tüdinesin ka oma nutust ja sellest tähistaeva ja inimmassi võrdsustamisest....ja rohkem seda mõtet edasi ei mõelnud.....
Ma ei armasta selliseid lolle mõtteid....

Homsest jälle teele.... kuhu? Pole praegu veel aimugi, kuhugi Euroopasse, ega seal suurt vahet polegi kuhu, Euroopa piisavalt väike, kui vajab leiab üles ikka....tuleb vaid piisavalt hästi otsida.....noh põhimõtteliselt plaanis jõuda lõpuks Saubaudiasse, aga mis juhtub enne seda, sellest pole aimugi....aga nii ongi vast pisut põnevam ja spontaansem, vaatame kuhu autod sõidavad ja muudkui liigume vooluga kaasa......

Kauts ja Kadi on praeguseks olnud teel kaks nädalat....oleme üsna tihedasti sidet hoidnud, ent sellegipoolest on igatsus pähe löönud ja paaril korral lööb hingemattev valu sisse, sest nii tahaks ju juba näha.....vbl näemegi õige varsti, kes teab... ma tahaks küll, nüüd on vaid fortuuna heakskiitu vaja ja kõik sujuks....:D:D:D
Magus on niimoodi mõelda....

Igatahes ma tulen tagasi ja juba õige varsti...ja selleks ajaks on ka selgeks saanud reisi marsruut ja kõik seiklusedki.....ehk siis hoidkem pöialt et fortuunal hea tuju oleks ja ta suure kotiga tüdrukuid, kes omme Laagrist Prnu mnti ääres seisavad ja näppu viibutavad, märkaks...

Ja jälle ma laulan vaikselt....On the Road again...I can´t wait to get on the Road again.......jne :D:D:D

Veider....kuidas saab üks kõnelus tuua rahu hinge mitmeks päevaks ja luua hea tuju, mille kunagist olemasolu suutsin vaid ähmaselt meenutada...veider et selline mõju on vaid pelkadel sõnadel või kas ikka on....tegelikult öelda, et sõnadel on mõju on ju metafoorne...mõju on ikkagi sellel, mis on seal sõnade taga või ees või nagu Derrida seda märkis, sellel mis alati kuidagi viibib või on juba möödas, ehk siis sõnade tähendusel....mõtetel mida sõnad kannavad, tunnetel mida nad edasi annavad....jah, kuigi samas vahel on ainult sõnad ja nende taga ei olegi midagi...ma loodan et selles kõneluses polnud selliseid sõnu, mille taga pole toda mõtet või tunnet mida nad kandma peaks...ma tõesti loodan...

See kõnelus, millest siin jutt sedakorda oli läbi msn-i Andresega, kes oli tol hetkel ühe väga hea ja sõbraliku berliinlase kodus....see kõnelus tegi mu päeva või võib lausa öelda et tegi õige mitu päeva rõõmsamaks, sest kuulda kellestki, keda sa igatsed on nii ilmatuma hea ja kuulda seda, mida sa kuulda igatsed veelgi parem....

Tegelikult sain ma eile ka ühe väga meeldiva sõnalise teate, selle Liisilt, kes ütles, et ta tuleb minuga järgmisel nädalal laia maailma päikest püüdma...see nõusoleku andmine rõõmustas mu südant, siin sajab nii ropult kogu aeg, et viimane aeg oleks päike kinni püüda ja tagasi koju tuua.....

Oota sa vaid! Varsti on Vaik jälle teel ja siis sa enam ei pääse!

Kaaren vaatas ringi, teda ümbritses koridor.
Koridor oli keskmise pikkusega ja keskmise laiusega ning koosnes mittemidagiütlevalt rohelistest seintest ja põrandast ning laest. mittemidagiütlevates rohelistes seintes oli ühesuguste keskmiste vahedega kummaliselt tavalised uksed. Uste värvust kirjeldas Kaaren iseendale kui iseäranis iseloomulikult hall. Mõned ustest olid avatud, mõned suletud, aga mitte lukus ning mõned olid suletud ja lukus.

Kaaren tõusis ja astus paar sammu mööda koridori tolmust põrandat. Pärast noid paari sammu ta peatus. Tema enda sammudest tekkinud kära oli teda hetkeks ehmatanud. Olles end veidi kogunud, astus ta veel mõned sammud, nüüd teadis ta juba seda tema taldade alt algavat müra oodata, kuid pääle mõnda sammu jäi ta siiski uuesti seisma. Ta hingas sügavalt sisse ja astus siis rutakalt edasi. Tema sammud kajasid endiselt erakordse valjusega koridoris, kuid viimase paigalseisu ajal oli Kaaren otsustanud, et ta ei lase sel end häirida.
Kaaren liikus esimese avatud ukse juurde ja piilus sealt sisse. Avatud ukse taga oli ruudukujuline ruum, mille ühes seina keskel oli nelja ruuduga aken. Ruumi seinad olid täpselt sedasama mittemidagiütlevat rohelist värvi nagu koridorgi, lagi oli valge ja põrandat kattis punane kulunud parkett. Kaarnale meeldisid tühjad ruumid, ta astus sisse ja kõndis aknani. Tühjas ruumis kajasid ta sammud rohkemgi kui koridoris. Kaaren otsis taskust väikese kirju kummipalli ja viskas selle hooga vastu põrandat. Pall põrkas vastu põrandat ja siis vastu lage ja siis vastu põrandat tagasi ja siis taas vastu lage ja siis jälle vastu põrandat ja taas peaaegu laeni, ent mitte enam seda puutudes ja siis vastu põrandata ja vastu põrandat uuesti ja veelkord vastu põrandat ja vastu põrandat ja vastu põrandat kuni viske jõud vaibus ja ta põrandat pidi ukseni veeres ja seisma jäi. Veel 5 sekundit pärast palli seisma jäämist kajasid punase parketiga toas ja koridoriski palli juba ammu lakanud põrkumine.
Kaaren astus ruumist välja ja katsus järgmist ust. See oli suletud ja lukus. Kaaren katsus lukustatud toa vastas olevat ust, too oli lukustamata ja avanes lingile survet avaldades hirmsa kääksuva karjega, millele koridorist vastas veel oma kümme taolist karjet. Kaaren kiikas üle lävepaku tuppa, too oli samasugus lae ja põranda ning seintega nagu too ellminegi, aga natuke pisem. Avatud ukse vastasseinas oli samasugune neljaruuduga aken nagu eelmiseski ruumis, kuid ühes seinas oli lahtine ukseava, mille eest puudus uks, ukseava teisel pool oli veel üks ruum, mis paistis samasugune, kui see, mille lävel Kaaren seisis ja millest viis ukseava veel järgmissegi ruumi. Kaaren ei julgenud sisse astuda.
"Kas siin on keegi?!" hüüdis ta üle lävepaku kummardudes. Vastuseks sai Kaaren mitu tuhat "Kas siin on keegi?!"- t, mis täitsid kogu koridori ja kõik avatud ja avamata ning lukustatud ja lukustamata ruumi.
Kaaren astus ukseavast sulges uue kääksuva karjega ukse, ning jooksis koridorist välja. Ta sulges koridori viiva ukse ning jäi hingeldades peatuma. läbi ukse oli kosta tema hüütud küsimus, jooksusammude ja kääksuva ukse karje kaja. See müra tekitas Kaarnas külmavärinaid, ta tahtis sest kajavast tühjusest ära ja otsustas ärgata.....

Eila heietasime Nelliga....
.....istusime ja heiatasime, sellest kuidas asjad ja ajad ja meie oleme viimase kahe aastaga muutunud ja mõtlesime et ei tea mis küll edasi saab.....

...olime mõlemad kurvad ja rääkisime oma muredest, tema mured on praegu minu omadest peajagu üle, kuid ikkagi suutsin mina rohkem kurta ja viriseda...raske on kui on raske jõudsime me järeldusele....ainuke millega end lohutada suutsime oli see, et kui on liiga hull et olla, siis saab ju tegelikult ainult paremaks minna...ma ei tea kas see ka päriselt nii on, aga millegagi tuleb end lohutada....

....mina olin eile kurb, sest Andres sõitis ära, asusid eile Kadiga Pärnust Riia poole hääletama...mul oli hommikul Pärnus teda ära saates nii kuradima kahju, sest mina peaksin juba enne tagasi tulekut soome ära minema ja sedasi ei näeks me üksteist mitte nii pea ja meie suhtest ei tuleks midagi välja ja selle mõttega mängides jätsime teineteisega hüvasti...istusime bussipeatuses ja pühkisime nutuseid silmi.....

....kui Andres silmapiirilt kadunud, lõi mulle äkki pähe kummalised mõtted, keegi oleks nagu kaed silmilt eemaldanud.....Ma ei taha ju Helsinkisse minna!!!!....karjus miski mu peas, ma ei taha!.....ma tahan hooopis minna väikesele hääletamistretile Itaaliasse nautida suve viimase raasuni, ma tahan näha Andrest kui ta tagasi tuleb ja vaadata mis saab meist või kas üldse midagi saab, ma tahan et ma ei peaks eluaeg mõtlema, et mis oleks juhtunud kui.....need pähelöönud mõtted olid nii tugevad et ma pole siiani nende lummust vabanenud, need tunduvad olevat nii õiged, kuigi samas lasub kusagil kuklas kahtlus, kartus ja ebakindlus, et äkki on need valed ja äkki see kõik läheb üle.....kuid sellegi poolest olen ma otsustanud et Helsinkisse ma ei lähe vaid ainult Jyväskyllä kevadel ja kui ma nüüd vähegi kellegi nõusse saan, siis lähen ma häälega Itaaliasse veel enne suve lõppu....

...kummaline on kuidas mõned sündmused peas mehikesed karjuma sunnivad, kummaline on kuidas inimene on äkitselt suurte tunnete möllus ja ei märkagi ümbrust ja on unustanud oma senised plaanid...kummaline on, mis paneb inimesed liigutama

....Olles oma murede küüsis ja lummatud uudsetest tunnetest ja teadmisest, ei osanud ma sugugi aidata Nellit, ma ei osanud anda talle nõu mida teha ja kuidas käituda....tundub et ta on lihtsalt sellises suluseisus ja ainuke mis ma teha suutsin oli oma suurew virina ja jutu vahel teda natuke kuulata.....aga kas see on piisav abi?...ma miskipärast kahtlen......

Sepaks nad mind ei võtnud...nohh olgu, mina ei meeldinud neile ega nemad mulle kah ei meeldinud....krt...vanduma ajab ikka, see oli siiski minu viimane meelheitlik katse pääseda põtradest, kuid fortuuna on mu tegemistele selja pööranud...nii et sügisel jalad selga ja üle lahe...ega ma papist neiu pole, kui tuleb põdrakarjuseks hakata, siis tuleb...

Tulin täna maalilaagrist, tühjaks maalitud ja läbi-läbi räpane..seljal võimla pesuruumi põrandkatte muster ja üle keha sääskede poolt järatud, ilus - naine nigu muiste....laager oli muidugi kah nigu muiste....Räpina sillapää lossis sai magatud ja mõisapargis ning mujal roheluses sai maalitud, sai kinnijäädud mõisa lagund ülakorrusele, sai müratud pesuruumis, kama sai ohtralt söödud ja ujutud, nii Võhandu vooludes kui meelva raudses vees, sai ka turakat taotud, mustsõstra raksus käidud, piknikke peetud, käest kinni hoitud, nutetud, räägitud, armsad ja kurvad oldud, kohalikus pubis käidud, paberivabrikut külastatud ning Peipsist tõusvat päikest vaadeldud, riided ära mökerdatud, käsi korda mitu pestud ja veelkord, maalitud-maalitud-maalitud...tore oli, mulle meeldis...nüüd on aga kurb....

...tundub, et kogu hea mis olnud saab otsa, alates maalilaagrist, lõpetades lootustega EKAst ja ilusast igikestvast armastusest Andrestega.....tulevik tundub tume, eespool paistab vaid uus ja hullem, ning ma ei tea, kuidas sellest tulevast tundmatust õudusest pääseda ega oska olla üle kurbusest mis tabab nähes toda elu kaduvust ja lootuskristalli purunemist odavale tegelikkuselinoneumile kukkudes....

Mulle on alati uus ja huvitav, eriliselt fassineerinud, kuid ma hakkan vist vanaks jääma, ma tahan, et selle uue kõrval oleks vanu asju oma äraproovitud headuses...ma tahan et ma saaks millestki kinni haarata kui uus tasakaalu sassi ajab...ma tahan et oleks millessegi peitu pugeda või kuhu oma nägugi suruda kui uus liig karm on ja liiga teeb.....kuid praegu tunudub et kõik vana ja äraproovitud hea, hakkab hääbuma..... uus surub vana ja armastatud stabiilsuse kreeni ja irvitab vaid minu soovide ning tahtmiste peale, ma näen kuidas mu plaanidele vana konserveerida ja endaga kaasa haarata tõmmatakse vesi peale.....ja see kõik tekitab kabuhirmu, ma ei taha üksi maailma vastu seista, ma ei tahaaa, ma tahan et oleks ankur ja pidepunkt......ma kardan uute oimetult triivima jääda....MA KARDAN MA KARDAN MA KARDAN....aga keda see huvitab?.......

uni on....väsimus ja uni...kui küsida miks, siis vastus oleks sedakorda lühikeseks jäänud ööd...suvine aeg lihtsalt Päike muudkui sirab taevas ja magada pole mahtigi. Tegelikult on olnud tegemist, eile kolisin oma asjad Tartust Tallinna, asju oli palju terve sinine käru sai täis, ja issi siksi pagasnik ja salong...ma arvan et ma võidan surres, sest ilus stardipauk on antud, juba nii noorelt on mul nii palju asju...Tartusse hakkasime kärutama alles kell kuus õdakul ja koju saime kahe aegu öös, hommikul oli äratus juba kell pool kaheksa, sest kell üheksa varahommikul tuli figuurvisandeid EKAs vohmida...öö enne kolimist aga, sain ööseks külalise, kes kaissu ronis ja seegi öö jäi uneaeg natuke lühikeseks, sest EKAs tuli oma võimeid näidata plekkämbreid ja kroomitud nõusid ning vanaisa tööriistu paberile määrides....öö enne olime aga Muhus, kus juured ikka alla kasvavad ja magamiseks ei jää mahti....jahhh....uni on....zzzzzz

tagasi.....ära oli olla hea, tagasi tulla oli hea, tagasi olla aga polegi nii tore, tagasi on argipäev ja hulgim asju ajada, tuleb Tartu kodust välja kolida, tuleb bürokraatia hammasrattaid tindiga määritud paberitega määrida, tuleb pere vastu hea ja sõbralik olla, tuleb...ja tuleb...ja tuleb....

Ära aga oli raske seljakott, maanteed, kiirteed, Leedu rohe-roheline loodus ja sinisinine meri, Kalingradi piirivalve ja looduskaitse all olev pseudokõrb hiiglasliku düüniga millele minu ja massu jalajäljed said hetkeliseks mälestuseks jäetud, öö Palanga pajude taga, öö kellegi puukuuri räästa all, lätlaste Lido, sõnajalaõis küünlavalgel, sõbralikud öös kihutavad rekkajuhid, Uulu söökla seljanka, hääletuspsühhoos, mis tabab pärast kaht tundi teeääres seismist, linnakaardid ja turismiinfo, lebomatiga ümberaetud asjad.....

Tahaks tagasi ära....

On the Road again.... laulab miski mees ja tal on õigus, sedakorda siis häälega trajektoori mööda Tartu -> Tallinn -> Läti -> Leedu -> koju tagasi, sest ajsad vajavad ajamist ja elu elamist...aga praegu minekit.

Täna saigi otsa, viimased koolitegemised said tehtud ja selleks korraks on jälle selle Ülikooli värgiga jokk ja ees ootab suur suvi, ja aeg on puhata....puhata ja mängida.....kõigepealt mängime keksu!

Kõrvus kumiseb laul School is out, mida ma täna vist kümekond korda olen kuulanud, tegelt tahaks jubedalt jooki teha, aga teised raiped kõik kirjutavad oma viimseid kirjatükke ja ei tule kodust üldse väljagi ja üksi on kah kuidagi tülgastav juua...

Maarja saatis mulle laulu On the Road again...ma juba ootan millal saab teele, kuhugi ära kaugemale....varsti saabki, tuleb ainult jaanipäev ära oodata....

Mässasin täna õlikatega jälle...täiesti mõttetu kui annet pole antud ei tohiks tahtmist ka anda....aga samas on nii hea, tuba kõik tärpeka ja õlikate haisu täis ja pool vaipa rohelise-punase kirjuks mökerdatud....

Lepa mainis et täna pidi täiskuu olema....

Seisukohta pole...istuda ka ei saa ja jalad on arusaamatuses ringi kolamisest villis... ma ei oska midagi teha, ei kusagilt seisukohta võtta... kui juhtub et otsustan midagi ära, siis eemaldab keegi mu lühinägelikud prillid või keerab mu maailmapildi lihtsalt tagurpidi, mis enne oli tagurlikult süsimust paistab valge ja see mis vabastavalt helevalge on äkitselt räpaselt mustaks tõmbunud ning kõik hallid toonid on äkitselt roosa-rohelise kirjud....... aga mida peaks siis tegema? Ootama? Härjal sarvist haarama ja pikali väänama? Nutma? Mida, no palun öelge mida, sest jalad on valusad ja selgust tahaks, seisukohta aga pole, on vaid maasikad ja istudes jäävad neist plekid mu punastele pükstele.

Miks tundub mõtete sõnaline realiseerumine vahel nii ohtlik?
Miks ei julge panna mõtteid tumedate ridadena heledale paberile, kuigi nad välja nõuavad ja sisemusse ära ei taha mahtuda ning sind lämmatama kipuvad. Sina muudkui mõtled ja üritad mõtteid kokku pakkida, et nad võimalikult vähe ruumi võtaksid, keerad neid rulli ja püüad neist õhku välja pressida. Lõpuks oled ikkagi pungil ja vilgub plahvatusohtu märkiv tuluke, mõistus on selle aja peale ammu faithal errori teinud ja kõrvad pea alla pannud või ära sõitnud. Kuid hirm lihtsalt liiga suur, surud hambad risti, ei võta kirjapulka kättegi ja vaikid, sest muidu jooksevad mõtted su juurest ära, või saavad tõeluseks või mis veel hullem ei saa tõeluseks või keegi naerab nad välja või muutuvad need suured ja olulised mõtted äkki mõttetuteks, banaalseteks ja rumalateks kui välja saavad.
Misiganes, kõik halb, mis juhtuda võiks, tundub on rohkem kui tõenäoline...Viimaks aga annad sa siiski alla või õigem oleks öelda annad sa välja....mõtted rulluvad lahti ja vormuvad seosetuks sõnadejadaks või arusaamatuks karjeks inimkihaval tänaval või tuhandeks tähemärgiks virtuaalsel valgel. Järgneb hetkeline kaos, keegi ei tea mis teha, siin nad nüüd on, kõik korraga päevavalgel oskamata ise endaga midagi peale hakata, ajapikku leiavad nad koha kellegi kõrvades, silmades, peas ja tunnetes või jäävad tänavasillutisele paremaid päevi ootama...Sina oled aga tühi ja red bulli joomata tekivad tiivad, oled lühikest aega tiivastega lenin ja vabadus hinges karjumas tiirutad ringi..siis teeb mõistus restardi või tuleb oma kolme kodinaga koju tagasi.
Vaatad nõutult ringi ja vaatad, mis toimunud on. Arvutad kokku kahjud ja loed üle saadud boonused ja oledki alguses.......kui mitte tsüklis...

Need hetked kui elu tundub kehva absurdina.....
...on viimasel ajal kuidagi harvaks jäänud, kuid samas kui üks selline hetk kord tuleb, siis annab ta end tunda kogu oma imalas suursugususes ja hiilguses......Ilus, lihtsalt ilus, rohkem kirjeldavaid omadussõnu ei tule meeldegi....silmad on pisaraid täis ja samas ei suuda naeru tagasi hoida.....Mida veel? Kuhu edasi?..... See ei saa ju võimalik olla, aga vaata kuidas tahad...ON!
Lihtsalt imelollakaid asju juhtub, täiesti juhuslikult jookseb kõik okastraati ja keerab end sõlme, täiesti paranormaalsed asjad leiavad aset ja sina ise oled nagu väikelaps vaatad ja imestad.....ei saa aru, kuidas kõik nii läheb nagu läheb, ei taipa, et midagi valesti tehakse......
Siis korraga istud maha ja nutad peatäie ning taipad paistes silmi nühkides, et mõttetult valatud sai see vesi, sul pole ju selle absurdiga ühtegi seost, asjad lihtsalt on nii.... kummastav kergendus poeb hinge ja samal hetkel tabad, et kahjuks oled sina ikkagi see, kes seda idiootsürri suppi kahe suupoolega järgmised päevad jahvatab.....jälle ajab nutma.... aga lihtsam on kõik kurele saata, üks pläru teha ja magama keerata....
Ega supp varblane pole, et eest ära lendab ja absurd ei mädane ega hallita ka....

30. aprill....või juba 01. mai 2005...
...absint põleb sinise leegiga, suhkrutükk selle sees säriseb justkui oleks sattunud kuuma päikese kätte....keegi rääkis, et sinine leek olevat kõige soojem---mina ei tea sellest midagi...ta jälle tantsib Heikiga.....Emajõel sõuab leek, kollakas-oranž, eriliselt ilus leek :), ja meie.... eks seda näis homme, mida meie teeme....praegu oleme siin, mina kellegi suurte mustade kinnastega, Liis kaameraga ja maarja, maarja ise, natuke purjus aga endiselt alles....s kem tõ seitshas???

Korraga....
....lendas ümaranurgaline trapets vastu pead ja ma lamasin oimetuna tänavasillutisel. tänavasillutis oli laotud kollases-punase ruudulistest kummikommi klopidest ja kleepus mu külge, sest päike va sinder oli pistnud juba mitu liivakellatäit liiva.....trapets lebas mu kõrval, ma ei suutnud ennast liigutada, kuid ta toibus kiiresti, juba mõne minuti pärast oli ta end ühele ümarale nurgale püsti saanud, raputas end ning kappas siis ise midagi sisisedes edasi!! M
ina lebasin vaid, vahepeal kontrollisin kleepuva käega pulssi, too oli alles, pisut pehme, aga alles... vaatasin ümmargusse päikseketasse ja hingasin sügavalt sisse, tundsin kuidas kummikommi plöga üha enam mu juustesse ja riietesse imbub......hingasin veelkord ning lasin siis hingel minna.....Hinge lendas tiibade laperdades lähimale elektritraadile ja jäi vihast turtsudes rippuma.....mina ei suutnud end ikka liigutada, vaatasin mööda sõudvat tolmutombulist punakat pilve ja tundsin mõnu....ega siis iga päev elult sellist inspireerivat obadust ei saa...

Rõõm...
...sellest, et mind ümbritseb hulk toredaid inimesi, kes teevad päeva paremaks, toovad päikselise sära silmisse ning on olemas.... Ma olen õnnelik, et te olete!
Tänud!

saatis täna mulle sõbranna lingi, sellise http://www.couo.ru/school/lermontov/354/compositions/skuchno.htm ....See oli rusikas silmaauku...luuletus (eestikeelne aadressil http://www.ylejoe.parnu.ee/~taimi/luuletused.html ), Lermotovi oma, mis ütles korraga peaaegu kõik ja see millest vaikis, seda poleks mõtetki öelda....

Uneulm
Täna öösel nägin unes nutvat kurki.....ma ei tea, miks ta nuttis....ma ei tihanud küsida...aga tundsin end kuidagi puudutatuna.....ärkasin ehmatusega uneulmast....hommikul oli kummaline olla....

....siiani on...

Inimesed rokivad...
...kohe tõe ja täiega
...vahel mõtled, küll, et see maailm, kus ma elan on haige või idiootlik ja tekib tahes-tahtmata küsimus, mis selle kõige mõte on või kas sellel üldse mõte on...siis aga, täielikust tühjusest või vastupidi rahvamurrust, murrab läbi keegi ja rebib su kogu oma olemuse ja tegevusega jalust...ja seal sa siis istud, väike ja mõttetu või suur ja mõttekas, saamata aru, mis sind tabas, segaduses ja oskamata midagi teha...istud minut või paar ja mängid oma jalgealuse kadumise hetke mõttes uuesti kord või kaks läbi.....ning puhked naerma, irvitad nagu jaksad, siis palud inimesel, kes su jalust rabas, end püsti aidata, klopid tagumiku teetolmust puhtaks, patsutad avitajat, ise meeleheitlikult muiet maha surudes või siis vastupidi avalikult näkku irvitades, sõbramehelikult õlale ja astud, pomisedes enda ette :"Hea nali!" või midagi muud säärast, rutakalt edasi, ise mõeldes tõesti, et ei ole võimalik.....ei saa ju olla nii loll ja lapselik, ei saa teha selliseid asju, mida too just tegi, see ei ole võimalik, asjad ei käi nii ja selliseid totakusi lihtsalt ei lastaks juhtuda, sest, see maailm nii haige kui tahes ja see elu nii mõttetu kui tahes, selliseid idioote nagu too oli, ei saaks lihtsalt päriselt sündida....
"Hea nali!" kordad endale ja ruttad edasi, mõtlemata enam varem pead vaevanud eksistentsialistlikuid muremõtteid......

Kallid inimesed, tänud!!
Tänan, teid ja teie andekust idioote mängida..teil tuleb see tõesti suurepäraselt välja!!
Minu respekt...

Kas teate uudist lapsed?
....grrr...grrr...eile algas kevad...prrrr...kriuks-priuks.....Juhan jäigi makki kinni. Paras talle, tal olidki valed andmed, kevad algas täna, mitte eile....täna, päris ametlikult kell 14.33, siin oli külma ca -4 kraadi celsiust ja vingus kole tuul....
Tiu-tiu, see aasta tuleb kevad teisiti...ütleb luulerida ja tal raipel on õigus nagu alati...tuligi teisiti, ma küll ei mäleta liialt, kuidas ta eelmised korrad tulnud või läinud on aga, ma olen absoluutses veendumuses, et see aasta tuli ta teisiti. Sel aastal oli ta tulek täis meeletut ootusärevust ja lootust, ta tulek oli pidulik, juba hommikust peale oli ärevus hinges ja kusagil ajusopis peitus teadmine, et kohe hakkab midagi erilist juhtuma....Juhtuski, kevad tuli, soojas kasukas, vinget tuult mängeldes trotsides, seelik ümber jalgade laperdamas ja käed sügavaile taskuisse surutuna, ta tuli punapõsksena ja naeratus näol mööda tänavat libistades ja lustakalt kiljatades kui taskaal kippus käest kaduma....Ta lilleline kott oli pungil lootust, rõõmu ja muretust.....Ta tuli ja suudles mind laubale ning lubas, et suveks sulab lumi ära............

Eile ma mõtlesin....
...mõtlesin üle kuradima pika aja (viimasel ajal pole mõttetöö liialt trendikas). Mõtlesin asjadest, mis on olnud ja mis on pakkunud naudingut...
Tuli meelde too tunne, mis valdab siis kui oled kellessegi armumas, see rõõm, see muretus, need liblikad su kõhus, see helgus....
...ja siis kevade saabumise eufooria, need õhtused jalutuskäigud uhkes üksinduses mööda iseenda salaradu, need hämarusse jäävad kevadised huligaansused botaanikaaias ja too metsik kõikehõlmav lennukas kevaduljus, mis kaasneb talvemantlite kappipanekuga ja tenniste jalgatõmbamisega....
...ja need pikad kõnetunnid hingesugulastega, mis tekitavad tunde, et sa pole üksi, keegi on kes saab aru, see on õnnis heameel ja rahu, mis poeb sulle pärast neid tunde põue täites südame naeratustega iseendale....
...ning need igiharvad hetked kui oled veendunud, et kõik on võimalik....
Ma tahan neid hetki veel kogeda. Tahan, sest need hetked loovad õnne, nende hetkede pärast tasub elada, mõtlesin ma eile......
Täna ma aga lihtsalt loodan......(viimasel ajal pole mõttetöö liialt trendikas)..

Kes teab.....

...mis järgneb ilusa loo imeilusale punktile?

Imeilus vaikus, millest saab varsti uue loo algus.....

Rahvas räägib....
...et naiste eluiga on kõrgem, kuna nad nutavad rohkem. Nutmine olla kasulik, kuna selle käigus maandatakse pingeid ja nutetakse välja igasugu tülikad soolad. Rääkijad kasutavad minu jaoks küllalt veenvaid toone ja argumente, ma kardan, et sel jutul võib tõepõhi all olla....
Hirm tuleb peale, äkki võib nii ka surematuks saada???...Kui võib, siis on küll kuri karjas, vaadates oma viimase kuue kuu nutmistatistikat, meenutades neid kordi, kui hommikul on kuivatatud pisaratesse uppunud kõrvu ja üritatud paistes silmi turgutada, kui on võetud lehtede viisi peavalutablette ja nuusatud täis tuhanded salvrätikuid, kui hommikul on hõõrutud silmanurkadest pisaraist kuivanud soola, võib kindel olla, et astun seitsmepenikoorma saapad jalas surematuse poole...iseenesest poleks see ju paha, kui igavene elu ja nutmine meeldiks, kuid mulle, kes ma pole kunagi kavatsenudki väga kõrge eani siin jõlkuda ja kellele nutmine pole sugugi meelistegevuseks, tekitab see kõik säherdust ääretut õõvastust...
Mis siis peale hakata? Lõpetada nutmine? Hea plaan, tõsiselt hea plaan, minu prioriteetide esireas juba viimased viis kuud, kuid suhteliselt kasutult, lohutan ennast, et on selline faas ja läheb üle ja tegelikult pole ju pisukeses nutmises midagi imelikku, veidral kombel aga ei lohutu ja faas ei paista lõppevat. Äkki aitaks suhtumise muutmine, enese kokkuvõtmine? Võib olla aitaks, aga kui iga nädal ennast korra või kaks kokku võtta, siis kaob sellest tegevusest paari kuuga kuidagi lust, enam ei taha, tüütuks on muutunud, ei viitsi enam ja mis kõige hullem, enam ei veena ennast...Aga, mida krdit siis teha, et pääseda surmatusest? Kõige lihtsam vist on sellesse mitte uskuda, sisendada, et selline asi on võimatu või loota, et kõik need valuvaigistid tekitavad piisavalt kahju korvates sellega kõik hea, mida tekitab nutmine...

Mina ja Sina
Sina tulid mu ellu ja see sai päikest täis. Päike oli keset morni sügist äkitselt nii ere, et ma kõrvetasin end selle käes peesitades ära. Nahk oli varasemast liiapaberiga hõõrumisest hell ja nii tuli põletus kergelt.....Peale põletuse sain veel ka piste pähe. See oli valutu piste, korraga lihtsalt oli pea ainult Sind täis. Ma ei tea kas Sa said aru, aga ma armusin Sinusse. See ei olnud armumine esimesest silmapilgust, see oli vabalangemine peale mõningast pimeduses kobamist.
Sa olid esimene, kes tõesti hoolis, esimene, kes kuulas, esimene, kellega oli olla hea. Mina olin aga juba katki, pisut puruks ja paranemine läks aeglaselt. Ja tihti ma nutsin, nutsin, sest oli nii võrratult hea ja ma kardsin et see saab otsa, nutsin, sest pidasin seda kõike uneks ega tahtnud ärgata, nutsin, sest vanad haavad tegid haiget. Sind tegi mu nutmine kurvaks, Sa ei saanud aru ja mina ei osanud seletada. Sa arvasid, et sina mõjud mulle halvasti, kuigi tegelikult oli kõik vastupidi, poleks olnud Sinu halle silmi, kuhu uppuda ja kallistusi oleks ma ammu mõistuse kaotanud. Aga võib olla oli see juba enne sinu tulekut kadunud......
Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et armastan Sind! See mõte ehmatas, ma teadsin, et Sina hoolid minust ja pead mind kalliks, aga armastusest polnud Sa rääkinud ja põhjusega vist...kuid mina ei saanud enam midagi teha, sest mõte kinnistus päeva-päevalt, see oli armastus...ja koos sellega kasvas ebakindlus, mingisugune meeletu ebakindlus, selle suhtes mis on ja mis saab edasi....kogu aeg oli tarvis kinnitust, et hoolitakse, kogu aeg oli tarvis tähelepanu...Sina ei saanud sellest aru, sina mõtlesid, et teed mulle liiga...EI, EI teinud liiga, asi oli minus.....tuli õppida ennast aitama!!

Kasehalud?

Kas need põlevad siis kaua? Kui kaua siis? Ahsoo, pole iseenesest paha, kuid.....noh, kuidagi kahtlane värk..ma pole selliste naljadega harjunud, ma pole eluilmaski selle peale tulnud, et võiks kasehalge tulle susata..! Mis sa sest puust ikka piinad ja kuidas sa ta veel pärast tulle pistad, see on ju kuidagi nagu maaslamaja jalaga löömine......ei-ei mina sellest ikka aru ei saa...need tänapäeva ajad ja kombed....hingetuld kütetakse ikke juba iidsetest aegadest armastuse, ilusate sõnade ja huvitavate juhtumistega...noh vahel saladuskatte varjus ka viha ja pisaratega, kuid seda teevad vaid vähesed õnnetud...kasehalgudega hingetule hoidmisest kuulen ma ikka esimest korda, mis sel kasel meie hingega pistmist peaks olema......etei-ei.....ei mina sellistest asjadest aru ei taipa.....

Inimesed kardavad...
...alalõpmata midagi kedagi kuskil millegipärast.
Neil on HIRM
hiljaks jääda
ära minna
valjult rääkida
alla kukkuda
üksi olla
pimedas viibida
välja minna
otsustada
põrandaid pesta
koju tulla
redeli alt läbi minna
tuld süüdata
ära uppuda
koeri paitada
posti saada
ämblikuid kohata
peksa saada
õigust nõuda
paha olla
ajalehti lugeda
puu otsa ronida
riideid määrida
jäätist süüa
haigeks jääda
metsas käia
koolis olla
lolliks jääda
eksisteerida
eksisteerida
eksisteerida
eksisteerida
mitte eksisteerida

Oled sa näinud...
...vastu klaasi lendavaid linde?
Mina ei ole, kuid vahel tunnen, et olen üks neist, kuulen suisa omaenese tiibade rapsi ja tajun vastu klaasi põrkumise valu ning arusaamatust - miks nii....

Vahel aga tunnen et lennata ei suudagi, kuigi tahaksin......

Tavaliselt ma lendamisele ei mõtle, kardan kõrgust ja seetõttu lendamine hirmutab mind, see-eest tahaksin hoopis, et oleks keegi, kes õhtul mu pead paitaks ja mu und valvaks ja enne mind magama ei jääks....

Tema ja Mina
Ma nägin teda tihti, ta oli saanud mulle endalegi ootamatult mu sõbraks, ta oli tore, ta rääkis ja kuulas ja mõnikord tõi süüa....ta sõi hästi, seetõttu oli tore kui ta süüa tõi... Vahel kutsus ta endale külla, enamuse ajast ma läksin, sest ka tema juures oli tore, ta kodu oli huvitav, täis huvitavaid asju ja tema juures oli alati midagi huvitavat teha, ainult vahel ma loobusin ta külastamisest, sest tal külas olemine nõudis alati teatavat energiat. Energiat aga mul tihti ei ole..ma olen natuke katki ja energia voolab minust välja poole kiiremini kui teistest...ma olen sellega harjunud, teised mõnikord ei ole. Ma võin julgelt öelda, ta meeldib mulle, tal on kena välimus ja meeldivalt mahe hääl, tema rääkimise kuulamine pakuks kõigile naudingut. Kord aga ma mõistsin, et iga kord kui ta rääkis, rääkis ta ühte ja seda sama juttu, ta jutustas kogu aeg sedasama lugu elamise-olemise talumatust kergusest, murtud südamest ja halvast bussiliiklusest. Alguses tundus see jutt illusoorselt erinev, kuid mida aeg edasi seda ühetoonilisemaks ja sarnasemaks iga tema uus jutt vanemaga muutus. Lõpuks ma lõpetasin kuulamise, kuulasin küll ja nägu oli ka et kuulan ning aru saan, eks ma sain ja saan praegugi veel aru, sest ma olin teda kuulanud algusest kuni hilisemani üsna tähelepanelikult, kuid nägu ainult oli selline nagu kuulaks. Igakord kui ma teda nägin ja kuulmise näoga kuulsin tahtsin ma surra, kuid sina pidid homme linna saabuma ja lubasid läbi astuda......