tagasi juurte juurde ... ükspäev tuli üks väikestest varestest minu juurde oma järjekordse Lego leiutisega, muidugi oli seal relvi ja kiirust ja siis seal oli shield ... katsusin varesele tema leiutise märksõnu eestikeeles tagasi kajada ning küsimusi juurde küsida, no nii keelekümbluse mõttes. Korraga aga põrkasin vastu seda shield-i ... kuidas see eesti keeles siis on? Katsusin ajusoppidest konteksti koukida,  et vastet üles leida, ent ei midagi ... ainult paganama kiiver tuli meelde ... oda ja kiiver ... no kuulge, ei saa ju olla et ei mäletagi? mõtlesin omaette, samal ajal ikka varesega Lego leiutisest edasi räägides.  Lõpuks pidin nentima, nii lihtsalt on, ma ei mäleta ... tagasagar muidugi jätkas toimetamist ning paari tunni pärast olin ma selle kilbi lõpuks kusagilt tolmukihi alt üles leidnud, kuid muret see päriselt ära ei lahustanut ... 

Argipäevadel räägin ma kolmes keeles. Töine soome keel tuleb kusagilt alateadvusest, pooli sõnu ma isegi ei mõtle vaid lihtsalt räägin, teist poolt pean otsima ja ning sellest vast kolmandikku ei leia ning pean lauseid ümber sättima, et mõte ikkagi kohale jõuaks. Inglise keel on esimene kodukeel ning teine töökeel. Tuleb suht vurinal, kuigi õigekiri ja hääldus jätavad vahel soovida, suudan ma üldiselt oma mõtte edasi anda, vahel midagi seletades jään hätta ning pean hästi rahulikult laused ja sõnad läbi mõtlema, nagu 3-4 aastane kelle mõte jookseb kiiremini kui keel suus paindub. Varesed räägivad ka inglise keeles ja katsun poole ajast neile eesti keeles vastata, et see põhi mis neil on, ära ei haihtuks ent samas kui tahan et A ka aru taipaks, räägin ka varestega inglise keeles. Naljakas on aga kuidas varestel on kõnepruugis kogu selle suht ilusa inglise keele keskel mingid kindlad väljendid, mis on eesti keeles, sest kuidagi on nad niimoodi kinnistunud. Eesti keelt lisaks loen veel uudistest ning suheldes sõpradega ja perega ... aga tundub, et sellest hakkab väheks jääma ... eesti keel hakkab meelest minema. 

Kaheksa aastat eemal teeb oma töö, vahel ei saa enam aru, mis keeles käib mu sisekõne. Kohati tundub, et argipäeva mõtteid mõtlen inglise keeles sealjuures vahel tõlkides eesti keelde. Kummaline on.
Kuigi keeled on mulle alati huvi pakkunud ning ma olen tervet posu keeli õppinud ning lisaks praegusele kolmele ka saksa keelt enam-vähem rääkinud ning ungari ja hispaania keelt mõiganud, tundub mu pea tegelikult mitte kõige suurem keelelemb olevat ... kuigi tahaks, ei ütleks ma, et mul oleks keelte peale annet. Kolme keele käigus hoidmine sellise peage tundub nõudvat rohkem kui ma seni olen ehk pakkunud.
Nii otsustasingi tagasi juurte juurde tulla ja hakata uuesti emakeeles mürama, vaatab kuidas see läheb.

100+ sõna Eestile ... ma tavaliselt pole päevakajaline ... 

.. aga siit natuke eemalt on eesti uudiseid lugedes tekkinud murekurd silmade vahele ... aru ma ei saa, mis värk selle eesti metsa väärindamisega on nüüd suurel juubeliaastal lahti läinud ... kogu arutelu sel teemal kui palju võiks rahaks raiuda ja kui vähe on tarvis, et ei peaks ainult kultuurmustikaid sööma ja kui palju on liiga palju kaitsealust metsa tundub põhinevat mingitelt umbkaudsetel arvestustel kui palju meil praegusel hetkel metsa on ... kas tõesti meie infotehnoloogia, satelliitide ja droonide ajastul ei ole võimalik saada küllalt täpset infot kui palju meil väärindamisvanuses metsa on, kui palju on riigil, kui palju on eravaldustes, kui palju on kaitse all? Ja kas see poleks välja(j)uurimist väärt? Et päriselt edasi mõelda, arvutada ja otsustada ... samal ajal mõeldes liigirikkuse säilitamise peale, mõeldes jätkusuutlikkuse peale, arvestades et see mets on laenuks saadud meie lastelt, arvutades vähemalt sada aastat ette, kasvõi juubeliaasta puhul ja unustades hetkeks  järgmised ja ülejärgmised valimised ...

Ja kui me räägime väärindamisest tehase näol ... kas poleks tark alustada mitte arutelu argumendist, et kui me siia ei tee siis tehakse naaberriiki ja kogu raha ning töökohad lähevad sinna vaid mõtleks kõigepealt et kas ja kus on Eestis looduskeskkond nii heas seisus, et kannataks välja uue tselluloositehase keskkonnakoormuse ka kõige mustema stsenaariumi korral ... Peipsi ja Võrtsjärve eutrofeerumisest ja selle peatamise vajalikkusest räägitakse juba aastakümneid ja siis korraga justkui välk selgest teavast, vähemalt kaugemalt vaatajale tuleb teade, planeerimise faasis on tselluloositehas, mille keskkonnakoormus ka ideaalstsenaariumi järgi ei kannata kriitikat Emajõe ja Peipsi järve suhtes ...   

Ma saan aru, et raha ja majandus ja metsa väärindamine ja töökohad ... saan aru ... aga mind kõnetavad Eestist rääkides palju enam mõisted päris mets, metsmustikad, metsloomad ja -linnud, liigirikkus, kaitsealad, Peipsi tint ja Emajõe angerjas, puhtad looduslikud ujumiskohad, värske õhk ... päriselt ka!    

Mõnikord tundub elu nii rahulik, et ei lase rahulikult ollagi ... 

sisemine tempo on lihtsalt kuidagi tuimalt asümmeetriline välise kulgemise sisemise tajuga .... või noh, lihtsalt tunne on, et isiklik tiksumine, ei ole sugugi sünkroonis kogu selle välise krempliga ... ning samm läheb sassi, sest mida siin jalutada, kui sees on paras tõmblus ...

Njah, ja mis või kes aitaks tagasi parlanksi?

Võtan oma laialivalguva tähelepanu puntraks pihku ja katsun keskenduda hetkele ... siin ja praegu ... aga endiselt jääb opositsioon - sisemine ning välimine ... pagan, kõik on lõpuks kokku unenägu ja varjud koopa seinal ... sisemine saagu!

Vehin isikliku tiksuva tõmbluse taktis kurjustada ja koristada korraga ning maadlen klassikuid appi võttes pealetikkuva muretsemiskoormaga ... 

Korraga lööb paariks iseseisvaks välgatuseks loomepalangu toel meele vähe selgemaks ...väline tempo ei jää enam tülinaks jalgu ja sisemise tiksumise asendab rütmiline nurin ... vähe totaka olemisega voodisse ronides mõtlen - 

Lõpuks ikkagi ehk vaid üks isevärki kass.   

Pfff ... emaks saamisega on mulle avanenud täiesti uus maailm  - ema rolli maailm, nii nagu teda avalikult sotsiaal- ja muidu meedias esitletakse ja ühiskondlikult konstrueeritakse ... ja see lihtsalt ajab sageli mu juhtme täiesti kokku.

Minu maailm ja see mida demonstreerivad sageli beebigrupid ning foorumid ning ajakirjanduslikud pihtimused lihtsalt lähevad sageli skisofreenilisse vastuollu.

Et no näiteks need pildid oma armsatest väikestest tattninadest, mida saadavad pealkirjad, "Minu tibu juba 7 kuud, kuhu see aeg küll nii kiiresti tõttab!" või "9 kuud tingimusteta armastust!" või et "Emme väike päiksekiir igas päevas". Nagu päriselt? Ma ei tunne end ära üheski.

Minu jaoks on see olnud ränk vaev ja päevad on veninud vahel nagu tatt. Iga järgmise täitunud kuu puhul ma mõtlen, jumal tänatud, üks jälle möödas. Ma ei suuda kuidagi nimetada väikest varest oma igapäevaseks päiksekiireks, sest ma julgen arvata, et on olnud kaks kuni kolm korda rohkem päevi kui ta on olnud pahur ja mind oma virinaga lootusetult ära tüüdanud kui heatujuliselt mu päiksekiir olnud. Ja tingimusteta armastus? ... ma saan aru, et ema armastus on eriline ja kasvab ning areneb suht jõudsalr, aga ma kuidagi ei julgeks seda nimetada tingimusteta armastuseks, pigem kirjaldaks ma seda kui paratamatu armastus.

Või kui keegi näiteks oma blogis ja ajakirjanduses räägib avalikult sünnitusjärgsest depressioonist ja kõik takka kiidavad, et tubli, tuleb rääkida jah ... ma olen nõus, igati tervitatav on rääkida sellest, et on raske ja sellest, et võib olla kurvameelsust ja sellest, et see kõik võib haiguseks kätte ära minna ning arusaamine, kontakt ja toetus on väga vajalikud ... aga mind paneb siiralt imestama, et ka sellest rääkides, peab autor vajalikuks toonitada, et ta on hea ema ja kaasa.
Ta ei lahku oma lapsest enne x aastaseks saamist kunagi kauemaks kui kaks tundi ja igal õhtul on tal mehe jaoks söök valmis ... Seda lugedes ma lihtsalt ei saa muudmoodi kui tunnen end puudutatuna ... mina jätsin lapse tema vanatädiga läksin kolmeks-neljaks tunniks välja kui laps oli kuune ja kui laps oli 9 kuud saatsin ta härjapõlvlase sugulaste juurde terveks ööpäevaks ja pärast mõtlesin, et kaks oleks parem olnud ... ka ei jõua ma sageli mingit õhtusööki valmis, sest vares ripub mu jala otsas  ja undab... aga, et siis, kas mina olen halb ema või laisk kaasa?

Selge mõistus ja intuitsioon ütlevad, et ma olen suht keskpärane ema ja mu laps on suht keskpärane laps ... ei midagi erilist ... aga see kuvand, mis läbi interneti akna tuppa ronib, paneb kahtlema ...

Lisaks on veel see aspekt, et ma ei ole kohanud palju kirjeldusi, millega minu emaduse kogemus kuidagi ühtiks ... et kas ma tõesti olen ainuke?
Kas ma olen tõesti ainuke, keda vahel tüütab üürgav vares kohutavalt ära, nii et ma oleks valmis ta peaaegu ukse taha tõstma? Kas ma olen ainuke, kes ootab varese isa kojujõudmist kui issanda õnnistust, sest siis ma ei ole temaga enam üksi ja keegi teine saab ka tema tahtmistega tegeleda? Kas ma olen tõesti ainuke, kes mõtleb vahel kibedusega, aga-aga-aga minu aeg ja minu elu ja minu tahtmised ... aga mina? Kas tõesti keegi teine ei taha vahel oma virisevale alla-aastasele nahapeale anda, sest ta lihtsalt viriseb ja väga tahaks ise magada? Kas ma olen tõesti ainus keda hirmsasti tüütab seeb lõputu mähkmete ja riiete vahetus ning söögitooli ja selle ümbruse koristamine ning igapäevane titerutiin?

Ma ei usu, et ma olen ainuke ... aga millegipärast keegi sellest ei räägi, see on nagu miskine hirmus tabu, sest kui keegi sellest avalikult räägib, siis keegi teine äkki arvab, et ta on halb ema.

Hirmus, eks?

Sellest, et saar minusse hakkab kasvama sain aru paar päeva tagasi, kui väikese varesega kodus olles tegin endale iseseisvalt ja vabatahtlikult lõunaks röstsaia valgete ubadega tomatikastmes ... Terve purgi ube kummutasin alguses potti ja hiljem kahele või ja toorjuustuga kaetud röstsaia viilule ning kõik sõin ära, isuga ... ja maitses.

Mäletan, et esimesed korrad kui härjapõlvlane samalaadse eine endale kehasse keeras, võdistasin õlgu ... hirmus võõras ... oad ja röstsai - pff hirmus jahune ja läila värk ... ei aidanud ka härjapõlvlase selgitused, et generatsioonide viisi saarlasi on samasel menüül üles kasvatatud ... vatsiis, kuidas saar külge hakkab ...

Teisalt jälle, eelmisel nädalal leidsin meie metsistunud kodupargist või noh sellelt kummaliselt tühermaalt, mis kodu lähedal, sarapuu, õigemini küll sarapuupähklid puu alt teelt ja õhinaga toppisin taskud neid täis, hiljem kodus purustasin neid uhmris ja rõõmustasin nagu laps iga kord kui pähklikoore seest kena pähkel välja ilmus ... vatkus kuldaväärt leid, oli ma elevil ...

 ... härjapõlvlane oli umbusklik ... et kas ma olen ikka kindel, et see pähkel on ja kas ma olen kindel, et see süüa kõlbab ... isegi pärast seda kui ma olin oma kakskümmend pähklit endale sisse lõhverdanud ega paistnud otsi andvat ei olnud ta veel siiski piisavalt veendunud et ise mõnd maitsta ... nii sõingi ma kõik pähklid ise ära ...

Et saarlased tundub ei korja suurt metsaande .. olgugi et need nii mõneski kohas jumala muidu kätte on saada ... et pole nagu oskust või kommet või harjumust ... pole suurt teadmistki, milline üks koorimata sarapuupähkel välja näeb ...

... et selles mõttes, olen veel ikka täitsa mitte saarlane ja hea ongi ... saab pähkleid süüa ja rõõmustada!

Tahaks midagi ... hirmsasti kohe tahaks ... nüüd, kohe ja palju ... Teadmata on vaid, et mida siis täpsemalt ... Selge aga on, et jubedasti oleks vaja ... ja ruttu!

Hing ihkab midagi ... mingit elevust, mingit sihti, mingit tegutsemist, mingit motivatsiooni, mingit midagit ... midagit mis paitaks eneseusku, paneks naeratuse tukslema, kosutaks olemist, pakuks lõbu, isegi palju lõbu ning võib olla annaks võimaluse paremini edasigi minna ... mingi vabaduse!

Vaja oleks hirmsasti, et keegi näitaks näpuga või tuleks ilmutus ... Põlev põõsasgi ehk piisaks, või ehk elust selgem unenägu ... Et saaks selgeks, mis see siis on, see midagi, mida tahaks ...

Tahaks teada, mida tahta!

Paganama kurjaks ajab ... kui on nagu kihk kirjutada, aga ei leia momenti ... No lihtsalt tundub, et ei ole ega tule ega polegi olnud ... ja siis järgmisel hetkel leian, et juba viimased 15 minutit olen sõrmipidi lõustaraamatus ... ja siis jällegi tundub, et millest siis nüüd mina, et nagunii ei jõua enne kui tullakse koju, ärgatakse ülesse, peab süüa tegema, tuleb nõusid pesta või kraamida, kraamida, kraamida ... Ja siis jällegi kõnnin mööda tänavat linna poole ja mõtlen, et pidin ju kirjutama saare vanameestest, juba ammu ...

Jah selle saare üks vaieldamatu pluss on tema vanamehed ... pubides tumedaid pinte hinge alla kallavad, natuke keskmisest suuremate ning pisut keskmisest karvasemate ninadega, sageli pisut küürus olekuga, enamasti mitte just liiga sirge olemise ja kindla kõnnakuga aga peaaegu alati kavala helgiga silmades ...

Nad seisavad tänavanurkadel ja vestlevad, nad istuvad bussis su kõrvale ja kurdavad ilma üle, nad kergitavad kaabut või nõksutavad peaga, kui neile pikemalt otsa jääd vaatama ... nad ei naerata just ülemäära sageli, ent nad naeravad küllalt tihti ja vaid neile omase valjusega, mis ei murra küll konti ega ärata vankris tukkuvaid väikesi sõpru, ent mis kajab ja nakatab ...  ning need silmad ... see kavalus ...

Vahel ma mõtlen, et kui on vanamehed, keda võib kohata sageli ja rohkelt, et kus ja kas siis on eided? ... ent saare eided ei jää meelde ega paista silma ... tõsi, olen küll kohanud paari krapsakat ja isemoodi silmapaistvat ning kavala olemisega isendit, ent need on pigem säravad erandid ja enamasti just pubis pinte valavad töökad ja kelmikate silmadega erandid... Tänaval on eided vaiksed ja nagu kuidagi kurjalt vaevatud ... bussis vahel tühjast-tähjast valjult lobisevad ... ent jällegi kuidagi pettunud olemisega ja väsinud ... nad naeratavad harva ent naeravad veel harvemini ...

Tundub, et saare elu on olnud eitedele raske ja süngeks tegev ... vanameestelgi pole olnud vist just kuigi kerge ... ent kuidagi on säilinud sära ja säde ja naer ... ning see kavalus silmades ...

Kes teab, võib olla on selles kõiges süüdi need tumedad vahused pinditäied, mis hubases kodupubis aastate jooksul vanameeste isekeskises seltskonnas on hinge taha pandud ...