Ma vahel kohe ei mõista!
Milline vastupandamatu lollus, ignorantsus ja kitsarinnalisus vahel lämmatava lainena üle pea kokku lööb. Milline naermajav naiivsus ja kergemeelsus. Mõnikord küll tundub, et asi hakkab juba paranema, et ilmuvad esimesed rahunemise ilmingud ja vananemise tagasipööramatud märgid, kuid siis juba sel samal ilmumise hetkel need kaovad, justkui viirastus ja minu ees on jälle hunnik mõttetuid sõnu ja idiootseid mõtteid, mida katab paks kord suutmatus, suutmatus õppida oma vigadest, suutmatus usaldada sisetunnet, mis suure enamuse ajast hädast ja viletsusest päästma peaks. Ei saa muidugi salata, mõned lennukad ideed on ikka ka ja tark tihti juhmimaid ärapettev silmavaade, kuid see ei kaalu üles seda kõike jama, seda pahna, seda ebavajalikku pallasti, mida ma iga päev endast leian.

Vabandage,

kus on manuaal? Kus on mu elu kasutusjuhend?
Mis tähendab, et ei ole....kuidas ei ole?
Igal asjal peab olema manuaal, eriti veel nii tähtsal asjal nagu seda on kellegi elu....kuidas me muidu peaksime oma elu täisväärtuslikult elama ja tema omamisest mõnu tundma, kui me ei oska teda kasutada...see on ju mõeldamatu, et sellist monstrumit lihtsalt ilma manuaalita kellelegi kasutada antakse, sellega võib ju endale ja teistele viga teha ja kõik nässu ajada....ohhh jahh...mida need sellise kaadervärgi välja mõtlejad iseendast õige arvavad, see on nii karm värk, et lastelukk peaks peal olema ja kõik muudki ettevaatusabinõud kasutusele võetud et enestele liiga ei tehtaks...aga ei..................
Ma ei oska, on tunne et annan alla, no lihtsalt ei oska enam midagi peale hakata, krt...ma ei või.....see on see nõukogude värk......praakpartii!!!!
Kasutusjuhendit pole ja konstruktsioonid ei pea, kõik pind kaob pidevalt jalgealt, vaimne keskond reostatud ning mõte liiga hästi peidetud.....