Vahel mulle tundub, et minus on peidus hea annus leiutajat ...
Täna hommikul näiteks kui olin nautinud taas järjekordset röstsaia hommikusööki voodis, leidsin ma, et vaja oleks väikest tolmuimejat, millega rinnaesine leivapurust puhtaks imeda ... või veel parem, energiasäästlikum ja kokkuhoidlikum - kõrrelaadset puruimurit .. ehk siis kuni 30 - 40 cm pikka ja oma 1cm läbimõõduga torujast tulmuimeja toru sarnanst ja mugava suuotsikuga oraalset puruimurt, millega saaks ise rinnaesise lihtsalt puhtaks imeda pärast mõnusat röstsaia hommikusööki. Mõnus kompatne värk ja mõnus hamba-all krõbisev puru ei läheks enam kunagi kaduma :) ... võiks teha teletupsude tolmuimeja sarnaselt lillakas sinist värvi ja läbipaistvaid ja erinevate motiividega ... jaanipäevaks lõkkepildiga ja jõuludeks põhjapõtradega jne.
Toode oleks kindel hitt teleshopis ... igale kahe imuri ostjale annaks tasuta kaasa eksklusiivselt käsitsi lõigutud röstsaia või veel parem kaks ning eripakkumisega kui tellid esimese saja seas, siis tuleks vaid poole hinnaga kaasa teine puruimur, millel oleks kompaktne reisipakend, mis mugavalt mahub tagataskusesse ja auto kindalaekasse või miks mitte naisterahva ridiküli ja mille saaks igale poole kaasa võtta, sest iial ei või teada, millal krõbedaks leiva või saia söömiseks läheb ning kõik mõnus purune kraam hiljem rinnaesist katab.
Pagan ... hakka või prototüüpi tegema ...
reede, märts 10, 2017
neljapäev, märts 09, 2017
Breast is the best! ...
Kummaline värk kui avastad, et oled ajupestud ...
Kuni rasedaks jäämiseni arvasin ma, et mis see imetamine ära ei ole, et justkui kõige loomulikum asi maailmas, et miks on vaja tugigruppe ja konsultante ja miks on vaja seda nii hullusti propageerida.
Siis aga läksin sünnituse ettevalmistuskursustele, kus selgus et 20st kursusel osalejast umbes pooled on kasvanud rinnapimal ja enamus neist pooltest on kasvanud Ida-Euroopas, enamus kohalikke saarlasi olid kasvanud rinnapiima-asendajat (rpa-d) pudelist limpsides ... Siin saarel on rpa olnud emade jaoks tavaline valik ... üheltpoolt rinnapiima-asendaja tootjate lobi (sain teada et saar on üks suurimaid rpa tootjaid maailmas) ... teiselt poolt harjumus ja vajadus ... saarlaste emaduspuhkus kestab 6 kuud, siis tuleb tagasi tööle minna ... imetav ema on siiani avalikus ruumis tabu ning juba generatsioone on siin enamus lapsi rpa peal üles kasvanud ...
Jah ja siis sellises taustsüsteemis on hakatud rinnaga toitmist taas propageerima ... hüüdlause mis igal pool kõlab on "Breast is the best!" ... Üldiselt läheb siin kõik üsna sama rada nagu natuke varemalt Eestis, et on tugigrupid ja imetamisnõustajad ja kogu krempel, lihtsalt taustsüsteem on märksa tugevamalt rpa pooldavam kui Eestis ja imetamisest räägitakse ka arsti juures ikka veel sosinal ning nö nats-emade (selle kauni uudissõna õppisin ühelt tuttavalt Eesti sõbrannalt) skeene on märksa kitsam ... jumal olgu tänatud selle üle
No vot ja mina, kes ma Eestis imetamispropaganda seest tulin, läksin muidugi kaasa siinse värske rinnapiima populariseerimise lainega ... muidugi, see on lapsele kergem seedida ja annab kõik hea ja parema, mis emal imikule anda ja muidugi on see üdini loomulik ja odavam ning mugavam jne. Lisaks on härjapõlvlane suur loomulikkuse austaja ... ja nii me siis kulgesime rõõmsas teadmises, et muidugi oleme meie samuti edumeelsed ja lapsele parimat tahtvad vanemad ja loomulikult kukun ma imetama nii kui laps sünnib, rinnad ju küljes ja milleks nad siis on ...
Aga siis saabus reaalsus ... väike kisav laps ja kolm päeva magamata värske ema ... ternespiima oli minimaalselt ja juba teisel ööl karjus laps nagu ratta peal (sellest kõnekujundist olen ma muide alles nüüd päriselt aru saanud, ning ka sellest, et millisest rattast juttu on) ... pole hullu, jätkame siiski imetamisega, lapse imemisvõte on hea ja rinnad ju on ... läksime haiglast koju ja laps röökis veel kaks head ööd ... siis tuli koju pereõde ja selgus et lapse kaal on nelja päevaga kukkunud üle 10 protsendi algkaalust, et tundub, et on näljas, et imetagu veel üks päev hoolega ja tegelegu lisaks väljapumpamisega ning homme kaalume uuesti ... väljapumbates selgus, et olgugi, et olid rinnad ... ei olnud piima ... tilkus vähem kui 10 ml kahe rinna peale kokku ... veel üks öö röökimist, nüüd siis vähemalt teadsime, et laps röögib näljast ja veel üks kaalumine ja härjapõlvlane saadeti konkreetselt kaalu kõrvalt ostma rpa-d, sest kaal oli päevaga langenud veel 10 gr. Pereõde soovitas toita rinnaga ja siis anda rpa-d niipalju peale, et lapse kõht oleks täis ja siis pumbata veel lisaks, et ehk ikkagi tuleb rindu piima juurde.
Kui pereõde lahkus ja härjapõlvlane apteegist tagasi oli, imetasin, tegime esimese segu, toitsime pudelist ja laps vajus õndsasse unne ja mina tihkusin härjapõlvlase õlal nutta ... milline läbikukkumine, meie laps on näljas, meie laps sööb pulbrist tehtud piima ... appi!
Hakkasin siis usinalt pumpama ja imetamissoodustavat teed jooma ja samal ajal jätkasin imetamisega ja pudelist juurde andmisega ning muudkui vaatasin kuidas piima kogused rinnas ei suurene ja stress läbikukkumise pärast aina kasvas ... peas kumises muudkui klausel "Breast is the best!", guugeldasin ennast haigeks ja lugesin ogaraks ... ent piima tilkus endiselt viie milliliitri kaupa.
Kui pereõde nädala pärast tuli, selgus, et poiss on hakanud juurde võtma ... ta soovis meile õnne ja kinnitas, et see, mis ma teen, toimib järelikult hästi ... aga minu mõistus tõrkus seda kuulda võtmast, kuidas hästi, kui rinnust ikka piima ei tule korralikult??? Kohalikud saarlased rääkisid lohutada püüdes oma lugusid, kuidas nad olid üritanud imetada aga alla andnud, kes kahe nädala, kes kahe kuu möödudes, kuna see ei olnud ikka neile ja rpa-d on ikka hea ja mugav kasutada ... see suurendas kummalisel kombel mu trotsi veelgi ... ning kui 84 aastane vanaema tuli jutuga, et vot kus on ikka Aptamil hea, et nii hästi tead palju laps sööb, oleks ma peaaegu talle midagi krõbedat nähvanud ... ise kurnatud ja stressis jätkasin ma tunniste toitmis- ja pumpamismaratonidega ... aga keha keeldus piima juurde tootmast ... mõnel heal päeval tilkus 10 milliliitrit aga see oli ka kõik.
Teise või kolmanda nädala pereõe külaskäiguga kaasnevas kaalukontrollis selgus, et laps on sünnikaalu tublisti ületanud ja kõik läheb suurepäraselt, enam ei pea iganädalast kaalumist tegema, oht on möödas ... Pereõde oli siiralt rõõmus, et enam ei pea meil käima ja soovis laia naeratusega kõike head!
Kui uks õe selja taga sulgus puhkesin taaskord nutma ja ka seekord mitte rõõmust vaid jätkuvast kurnatusest ja läbikukkumise tundest ... härjapõlvlane pani mu enda kõrvale istuma, rahustas ja kinnitas et kõik on ju hästi, laps on terve ja kasvab, saab natukese rinnapiimaga kõike head ja paremat ning siis pisut juurde, et kõht oleks täis ... et me peaksime olema rõõmsad ... ja korraga ma sain aru et tõesti ... kõik oligi hästi ... lihtsalt minu pea oli ajupestud ja see "Breast is the best" oli seal juured alla ajanud ning oma elu hakanud elama ... siis ütles härjapõlvlane midagi, millest sai minu uus slogan "Doing your best is the best, breast is just a chest!" ... kuigi kulus oma paari nädala jagu päevi, ning vihast taplemist iseendaga, suutsin ma lõpuks vana rinda ülistava klausli oma peast välja juurida ning leppida sellega, et parim on see mis mul parasjagu pakkuda oli ... minu parim oli kombineeritud toitumine - kõigepealt rinda niipalju kui tuleb ja siis rpa-d niikaua kui kõht täis ja tuju hea.
Poiss on praeguseks 10 nädalat vana ja kasvab kenasti ... endiselt tegeleme kombineeritud toitumisega ning rpa koguseid pole vähemalt kuu aega vaja olnud suurendada ning vahel öösel piisab ainult imetamisest ... kontrollpumpamised on näidanud, et iga nelja tunni järel saab laps rinnast kätte kusagil 50-80 ml piima ja ma olen selle üle väga rõõmus ... ning ma kavatsen jätkata samas vaimus, niikaua kui jaksan ... ja tõesti, kui keegi tuleb mulle veel kõiketeadvalt ütlema et "Breast is the best!" siis näitan trääsa või saadan mõru naeratusega pikalt ... ja kui ma nii raevukas tujus ei ole, siis võib olla suvatsen jagada, et minu kogemus ütleb: "Doing your best is the best, breast is just a chest!"
Kummaline värk kui avastad, et oled ajupestud ...
Kuni rasedaks jäämiseni arvasin ma, et mis see imetamine ära ei ole, et justkui kõige loomulikum asi maailmas, et miks on vaja tugigruppe ja konsultante ja miks on vaja seda nii hullusti propageerida.
Siis aga läksin sünnituse ettevalmistuskursustele, kus selgus et 20st kursusel osalejast umbes pooled on kasvanud rinnapimal ja enamus neist pooltest on kasvanud Ida-Euroopas, enamus kohalikke saarlasi olid kasvanud rinnapiima-asendajat (rpa-d) pudelist limpsides ... Siin saarel on rpa olnud emade jaoks tavaline valik ... üheltpoolt rinnapiima-asendaja tootjate lobi (sain teada et saar on üks suurimaid rpa tootjaid maailmas) ... teiselt poolt harjumus ja vajadus ... saarlaste emaduspuhkus kestab 6 kuud, siis tuleb tagasi tööle minna ... imetav ema on siiani avalikus ruumis tabu ning juba generatsioone on siin enamus lapsi rpa peal üles kasvanud ...
Jah ja siis sellises taustsüsteemis on hakatud rinnaga toitmist taas propageerima ... hüüdlause mis igal pool kõlab on "Breast is the best!" ... Üldiselt läheb siin kõik üsna sama rada nagu natuke varemalt Eestis, et on tugigrupid ja imetamisnõustajad ja kogu krempel, lihtsalt taustsüsteem on märksa tugevamalt rpa pooldavam kui Eestis ja imetamisest räägitakse ka arsti juures ikka veel sosinal ning nö nats-emade (selle kauni uudissõna õppisin ühelt tuttavalt Eesti sõbrannalt) skeene on märksa kitsam ... jumal olgu tänatud selle üle
No vot ja mina, kes ma Eestis imetamispropaganda seest tulin, läksin muidugi kaasa siinse värske rinnapiima populariseerimise lainega ... muidugi, see on lapsele kergem seedida ja annab kõik hea ja parema, mis emal imikule anda ja muidugi on see üdini loomulik ja odavam ning mugavam jne. Lisaks on härjapõlvlane suur loomulikkuse austaja ... ja nii me siis kulgesime rõõmsas teadmises, et muidugi oleme meie samuti edumeelsed ja lapsele parimat tahtvad vanemad ja loomulikult kukun ma imetama nii kui laps sünnib, rinnad ju küljes ja milleks nad siis on ...
Aga siis saabus reaalsus ... väike kisav laps ja kolm päeva magamata värske ema ... ternespiima oli minimaalselt ja juba teisel ööl karjus laps nagu ratta peal (sellest kõnekujundist olen ma muide alles nüüd päriselt aru saanud, ning ka sellest, et millisest rattast juttu on) ... pole hullu, jätkame siiski imetamisega, lapse imemisvõte on hea ja rinnad ju on ... läksime haiglast koju ja laps röökis veel kaks head ööd ... siis tuli koju pereõde ja selgus et lapse kaal on nelja päevaga kukkunud üle 10 protsendi algkaalust, et tundub, et on näljas, et imetagu veel üks päev hoolega ja tegelegu lisaks väljapumpamisega ning homme kaalume uuesti ... väljapumbates selgus, et olgugi, et olid rinnad ... ei olnud piima ... tilkus vähem kui 10 ml kahe rinna peale kokku ... veel üks öö röökimist, nüüd siis vähemalt teadsime, et laps röögib näljast ja veel üks kaalumine ja härjapõlvlane saadeti konkreetselt kaalu kõrvalt ostma rpa-d, sest kaal oli päevaga langenud veel 10 gr. Pereõde soovitas toita rinnaga ja siis anda rpa-d niipalju peale, et lapse kõht oleks täis ja siis pumbata veel lisaks, et ehk ikkagi tuleb rindu piima juurde.
Kui pereõde lahkus ja härjapõlvlane apteegist tagasi oli, imetasin, tegime esimese segu, toitsime pudelist ja laps vajus õndsasse unne ja mina tihkusin härjapõlvlase õlal nutta ... milline läbikukkumine, meie laps on näljas, meie laps sööb pulbrist tehtud piima ... appi!
Hakkasin siis usinalt pumpama ja imetamissoodustavat teed jooma ja samal ajal jätkasin imetamisega ja pudelist juurde andmisega ning muudkui vaatasin kuidas piima kogused rinnas ei suurene ja stress läbikukkumise pärast aina kasvas ... peas kumises muudkui klausel "Breast is the best!", guugeldasin ennast haigeks ja lugesin ogaraks ... ent piima tilkus endiselt viie milliliitri kaupa.
Kui pereõde nädala pärast tuli, selgus, et poiss on hakanud juurde võtma ... ta soovis meile õnne ja kinnitas, et see, mis ma teen, toimib järelikult hästi ... aga minu mõistus tõrkus seda kuulda võtmast, kuidas hästi, kui rinnust ikka piima ei tule korralikult??? Kohalikud saarlased rääkisid lohutada püüdes oma lugusid, kuidas nad olid üritanud imetada aga alla andnud, kes kahe nädala, kes kahe kuu möödudes, kuna see ei olnud ikka neile ja rpa-d on ikka hea ja mugav kasutada ... see suurendas kummalisel kombel mu trotsi veelgi ... ning kui 84 aastane vanaema tuli jutuga, et vot kus on ikka Aptamil hea, et nii hästi tead palju laps sööb, oleks ma peaaegu talle midagi krõbedat nähvanud ... ise kurnatud ja stressis jätkasin ma tunniste toitmis- ja pumpamismaratonidega ... aga keha keeldus piima juurde tootmast ... mõnel heal päeval tilkus 10 milliliitrit aga see oli ka kõik.
Teise või kolmanda nädala pereõe külaskäiguga kaasnevas kaalukontrollis selgus, et laps on sünnikaalu tublisti ületanud ja kõik läheb suurepäraselt, enam ei pea iganädalast kaalumist tegema, oht on möödas ... Pereõde oli siiralt rõõmus, et enam ei pea meil käima ja soovis laia naeratusega kõike head!
Kui uks õe selja taga sulgus puhkesin taaskord nutma ja ka seekord mitte rõõmust vaid jätkuvast kurnatusest ja läbikukkumise tundest ... härjapõlvlane pani mu enda kõrvale istuma, rahustas ja kinnitas et kõik on ju hästi, laps on terve ja kasvab, saab natukese rinnapiimaga kõike head ja paremat ning siis pisut juurde, et kõht oleks täis ... et me peaksime olema rõõmsad ... ja korraga ma sain aru et tõesti ... kõik oligi hästi ... lihtsalt minu pea oli ajupestud ja see "Breast is the best" oli seal juured alla ajanud ning oma elu hakanud elama ... siis ütles härjapõlvlane midagi, millest sai minu uus slogan "Doing your best is the best, breast is just a chest!" ... kuigi kulus oma paari nädala jagu päevi, ning vihast taplemist iseendaga, suutsin ma lõpuks vana rinda ülistava klausli oma peast välja juurida ning leppida sellega, et parim on see mis mul parasjagu pakkuda oli ... minu parim oli kombineeritud toitumine - kõigepealt rinda niipalju kui tuleb ja siis rpa-d niikaua kui kõht täis ja tuju hea.
Poiss on praeguseks 10 nädalat vana ja kasvab kenasti ... endiselt tegeleme kombineeritud toitumisega ning rpa koguseid pole vähemalt kuu aega vaja olnud suurendada ning vahel öösel piisab ainult imetamisest ... kontrollpumpamised on näidanud, et iga nelja tunni järel saab laps rinnast kätte kusagil 50-80 ml piima ja ma olen selle üle väga rõõmus ... ning ma kavatsen jätkata samas vaimus, niikaua kui jaksan ... ja tõesti, kui keegi tuleb mulle veel kõiketeadvalt ütlema et "Breast is the best!" siis näitan trääsa või saadan mõru naeratusega pikalt ... ja kui ma nii raevukas tujus ei ole, siis võib olla suvatsen jagada, et minu kogemus ütleb: "Doing your best is the best, breast is just a chest!"
reede, märts 03, 2017
Kaaren heitis pilgu vääksuvale olevusele enda kõrval ... Väike Vares ... ilmselgelt oli see väike vares ... abitu nagu väikesed varesed ikka, suure noka ja suurte silmade ning kuuldu põhjal ka päris hea kopsumahuga väikene varesepoeg ... Kaaren tatsus paar sammu eemale ... see kõik tundus üksjagu nagu unenägu ... Kaaren oleks tahtnud tiivad välja sirutada ja minema lennata ... ent ei ... see ei sobinud mitte ... väike vares ei osanud veel lennata ja üksi ei saanud ta minna ... kuidas see küll nii läks, mõtles Kaaren ...
Ta mäletas veel üsna hästi päevi mil minemalendamine oli vaid tema enda tiibades kinni, ta mäletas veel üsna hästi, mis tunne see oli ... see oli paganama hea tunne, just sellepärast oleks ta nüüdsamagi heal meelel ikkagi oma tiivapaari laiali sirutanud ja lasknud õhuvoogudel end kanda ... Kaaren tundis kuidas kõhu alt läks õõnsaks ... ta tahtis, aga ei saanud ... ja vaatamata kõigele tundis ta kahetsust, et ei saanud ... kuidas see küll kõik niimoodi välja kukkus?
Kaaren vaatas veelkord väikest puhvis olevust, kes jätkuvalt vääksus käredal varese häälel, silmad kinni pigistatud ja üksik pisar voolamas alla mööda väikest põske ... äärmiselt irriteeriv helirada, mõtles Kaaren ja püüdis leida midagi mida varesele nokavahele susada, et too vait jääks ...
Njah ... minema lennata ei saanud ... aga väike vares polnud selles süüdi ... väike vares oli suht imeline süütu olevus, kes kümne küünega katsus kuidagi olla ja ellu jääda ning Kaaren tundis ta vastu hirmsuurt kiindumust ... ent too teadmine, et enam ei saagi lihtsalt minna ja oma tiivadele lootes minema lennata, ajas ta kihevile ... nagu sipelgad oleks püksis olnud, tahtis ta justkui olemise kiuste kõigele keelt näidata ja minema lennata ...
Tobe lugu ... ta polnud ikka veel harjunud ... väike vares oli saanud tema elu pärisosaks, ent siiski tabas ta ikka ja jälle end selle üle üllatumast ... kuis nii? ... Tal oli olnud aega harjuda mõttega ja tal oli olnud aega harjuda väikese varesega enda elus ja kuigi päevad muudkui kulusid uues kummalises elurütmis, mida orkestreeris enesele aru andmata just too väike vares, teadis Kaaren täpselt kuidas ta vahel suisa korduvalt ühes päevas tabas end mõttelt - Vatkus! Oot, kuidas see kõik nüüd siis niimoodi on?
Kaarna elu oli talle endale võõraks jäänud ja ta igatses oma tuttavlikku vana olemist ... igatses, aga kuidagi kipakalt mitte väikese varese arvelt ... väikest varest armastas ta ju ilmselgelt juba ammu piiritult.
Ta mäletas veel üsna hästi päevi mil minemalendamine oli vaid tema enda tiibades kinni, ta mäletas veel üsna hästi, mis tunne see oli ... see oli paganama hea tunne, just sellepärast oleks ta nüüdsamagi heal meelel ikkagi oma tiivapaari laiali sirutanud ja lasknud õhuvoogudel end kanda ... Kaaren tundis kuidas kõhu alt läks õõnsaks ... ta tahtis, aga ei saanud ... ja vaatamata kõigele tundis ta kahetsust, et ei saanud ... kuidas see küll kõik niimoodi välja kukkus?
Kaaren vaatas veelkord väikest puhvis olevust, kes jätkuvalt vääksus käredal varese häälel, silmad kinni pigistatud ja üksik pisar voolamas alla mööda väikest põske ... äärmiselt irriteeriv helirada, mõtles Kaaren ja püüdis leida midagi mida varesele nokavahele susada, et too vait jääks ...
Njah ... minema lennata ei saanud ... aga väike vares polnud selles süüdi ... väike vares oli suht imeline süütu olevus, kes kümne küünega katsus kuidagi olla ja ellu jääda ning Kaaren tundis ta vastu hirmsuurt kiindumust ... ent too teadmine, et enam ei saagi lihtsalt minna ja oma tiivadele lootes minema lennata, ajas ta kihevile ... nagu sipelgad oleks püksis olnud, tahtis ta justkui olemise kiuste kõigele keelt näidata ja minema lennata ...
Tobe lugu ... ta polnud ikka veel harjunud ... väike vares oli saanud tema elu pärisosaks, ent siiski tabas ta ikka ja jälle end selle üle üllatumast ... kuis nii? ... Tal oli olnud aega harjuda mõttega ja tal oli olnud aega harjuda väikese varesega enda elus ja kuigi päevad muudkui kulusid uues kummalises elurütmis, mida orkestreeris enesele aru andmata just too väike vares, teadis Kaaren täpselt kuidas ta vahel suisa korduvalt ühes päevas tabas end mõttelt - Vatkus! Oot, kuidas see kõik nüüd siis niimoodi on?
Kaarna elu oli talle endale võõraks jäänud ja ta igatses oma tuttavlikku vana olemist ... igatses, aga kuidagi kipakalt mitte väikese varese arvelt ... väikest varest armastas ta ju ilmselgelt juba ammu piiritult.
Tellimine:
Postitused (Atom)