Ja ongi käes....minu viimane tööpäev siinses kastis....

Tähepoiss küsis, et kas kurb ei ole natuke ära tulla ja ma olin sunnitud nentima, et ei ole...mul on sellest kohast ja sellest tööst niisuur tüdimus peal, et ei ole sugugi kahju....

Nüüseks olen ma reisikonsultandi tööd teinud 1 aasta ja 8 kuud, see on minu isiklik järjest-töötamise rekord, palju õnne mulle...
Mis ma oskan öelda, täiskohaga võib seda tööd teha, poole kohaga ei ole mõtet...telefoni otsas oli pingelisem, aga ka huvitavam, kastis on igavam kuid kontakt kliendiga on vahetum......
...kuid suures plaanis, pole see päris see töö, mida ma teha tahaksin....ma ei ole nii inimeste inimene ja mulle ei paku huvi kellelegi puhkusepakette soojale maale pähe määrida, ma ei suuda seda tõsiselt võtta.....ei huvita noh......
Tore selle töö juures on olnud toredad kolleegid...pole ammu sellistes kogustes endast nii erinevaid inimesi kohanud, kõik minust teistmoodi, kuid äärmiselt toredad inimesed...ma olen tänulik, et ma nendega koos olen tööd saanud rabada.....neid jääb võib olla hingki pisut igatsema....

Muidu aga on meel eilsete tundemöllude taustal tagasihoidlikult rõõmsameelne, tiritamm ei kasva, kuid mul on siiski siiralt hea meel, et ma siin suvel istuma ei pea ja ühtegi laevapiletit enam müüma ei pea, võin hoopis rahulikult oma kooliasjadega tegeleda ja lastega metsas möllata ja suve nautida...niipalju kui selleks mahti jääb....eks vaatab, mis sügisel saab, kuidas ja kuhu ja miks...vaatab ja näeb....

...Kunagi tuleb kindlasti jälle ka tööle minna....
...kuid sellele ma veel ei mõtle....
...las väike peake tegeleb vahepeal muuga ka....

Tahaks teha elule pai!

Kogu tänane päev on möödunud kuidagi üle noatera...algusest pea et otsani välja..töölejõudmisest lõppedes haldjatantsu pärale jõudmisega, minu virtuaalsesse postkasti......kõik on läinud lõpuks üle ootuste hästi vist, kuid toda minekut on saatnud tugev pinge ja ohutunne, et kõik kisub eriliselt halvasti......ja see on omajagu tüütult kurnav....

Koju jõudes valdas mind juba igaljuhul soov end täisulatuses kandadest juukse, peast eemale jääva, otsani veini uputada...selleks otstarbeks sai muretsetud ka poolteist liitrit veinijooki, hoolimata sealjuures vähimatki pangaarvest... praeguseks hetkeks on saavutatud olek, kus on juba natuke tuim olla.....

Tegelikult tahtsin ma jagada, hirmsal kombel, tahtsin jagada, ent sel hetkel kui selleks sobiv hetk tundus avalduvat....ei olnud enam kellegagi seda teha....mitte vähemalt nii nagu ma oskasin tol hetkel ette kujutada.....ja hetkega jõudis kohale meeletu üksinduse hurmav-hirmutav tundmuslik taju.......vastasin antule eemaletõukava trotslikkusega.....
...meid ei ole olemas, on vaid üksikolelus, põkkumistega....on vaid mina ja seal ümber olev mull...ning loota, et keegi jaksab tunda pidevat huvi, mis toimub mullis või sinus, on liig....sest see on hirmus väsitav ja tähendab sinu oma mulli võtmist vast....ning too pole sugugi võimalik koguaeg, eriti siis kui endas ja oma mullis niigi tundub tegemist olevat, ilma sinutagi.....

Tegelikult ma ei tea, kust on pärit minu ideaal, et saab jagada, et kusagil saab jagada alati.... sest leidub too, kes jaksab tunda huvi, alati.... ja ei lepi sugugi pääseteedega, mis pagemiseks viisakusest ikka jäetakse....
Jahh, ega ma olen äärmusteni isekas ka, mulle tundus, et teiselt poolt ei tahetud sugugi jagada...taheti sulgeda välja...ja olla....ning las olla, olgu.....lihtsalt...aga võib ju olla, et ma tegeliku sootuks mõistmata jätsin....

Ma kusagil sisimas mõistan, et tegelikult ei saa keegi, kunagi kellestki teisest päriselt aru...ma suudan aksepteerida noid paratamatusest paratamatult tekkivaid kohaseid üksinduse tunde hetki, mis ajuti suisa vägisi vägagi nauditavad olla saavad ja vabaduse annavad....
....aga kusagil sisemas on mus naiivne soovitäis ootus, et päriselt, päris ideaalvariandis on võimalik tajumuslik hingeline lähedus ja on võimalik see, et teise hingel väga ei trambita, vaid vaid vahel astutakse kergelt varbale....et natuke vähemalt üritatakse tajuda....et, et, et....ma õigupoolst ei tea, mis see on, mis siia otsa käib....



Veiniost selleks, et tuimestada on täna oma eesmärgi saavutanud.... murele kohta ei antud....on ainult kerged värelused ja nõrgad tuiked kahtluste manuses....ja see on hea, sest nad jäävad küll meelde, kuid hetkel ei tekita katkestusi siduvates läbistuvates liigutustes...panevad vaid mõtlema nii kaua kui silm lõpuks plõksakaga kinni vajub....

Nädalavahetusel pidas minu püha perekond sünnipäevi, sünnipäevi oli kogunenud selleks hetkeks juba kolm, mis kõik pidamata olid jäänud...noh aus olles tegelikult suisa neli aga too viimane oli juba nii paksu unustusehõlma alla vajunud, et meenutuseks sai vaid välja juuritud üks ilusas karbis Jameson, ei muud.... Olemine algas juba varahommikul kui tallinlased kõigi oma kodinatega Taaralinna maabusid ja all korrusel talgute raames tolmutama kukkusid...mina magasin sellel ajal veel küll õndsalt, kuid kuulda sai sellest õhtuni välja.

Kui me Tähepoisiga trepil pahaaimamatult keskpäevast hommikukohvi jõime, tabas minu püha fahmiil, vähendatud kooseisus küll, meid ootamatult selja tagant... paar kohmetut tutvustust ja juba ma olingi kaasatud ürituse ettevalmistuskomitee köögitoimkonda, Tähepoisi suutsime mõneks tunniks siiski säästa ja eksiili saata.......

Pärastlõunal, kui salatid hakitud ja esimesed veinid joodud ning viimane ostlemistiir linnapeal tehtud, hakkas pihta vali grillimine ja pidutsemine tagaaias, ei läinud palju vaja, kui välja said toodud lauluraamatud ja suur katkine pasun...melu jagus, valju laulujoru ja mõne emotsionaalsemagi noodiga tunniks kolmeks vast, siis hakkas vanematel külm ja pool seltskonda puges tuppa peitu, nooremad ja uljamad jäid lihamaialt edasi grillima, sest tuli pajas soojendas õllega päris hästi...

...pärast naabrivalve tõhususe tõestust, paari kiirema jooksusammuga noormeestele, ja elevusega naiste seas, tuli peoperemehel mõte sauna teha... hea mõte oli....saun oli suitsusees grillimisele ilusaks lõpuks...miks pärast sauna, veel ikkagi sellele Jamesonile tuli päkad silma ajad, seda ma ei tea....
...seda kuidas me punkrisse jõudsime, ma veel mäletan, hilisemast tegevistikust on mul kah paar ähmasemat mälupilti, kuid seda, mis tingimustel lõpuks magama jäädi, ma enam küll ei mäleta.....

Hommik oli pehmelt öeldes sinine.... ülestõusmine oli sunnitud ja käis vastu igale mõistuserakule peas....kuid sai siiski suuremate vahejuhtumiteta teostatud, ning eesmärgiks seatud püha perekonna Tallinna poole ärasaatmine toimus tõrgeteta...
Pärastisest tegusast päevast ajalugu vaikib...kleepusime Tähepoisiga minu suure voodi linade vahele. Õhtul küll korra tõusime, kuid ainult selleks, et näljast tigedat ihu vähe kosutada ja massu rongile saata, siis vajusime tagasi....järgmise keskpäevani....

Täna aga olen ma ulakas tujus...tahaks teha, tahaks teha igasugu lollusi ja rumalusi ning huilata pärast laginal.....aga ei saa, ei saa, sest ma olen jälle siin pagana hiinapiina kastis...vastas kellamüüja tibi valges pusas........õnneks, ei ole enam palju kannatada..... ja siis...ja siis ma ütlen, siis saab lollusi kamalutega....

Kaaren tundis, et ta on eksinud....ära eksinud....või lihtsalt eksinud, see vist ei olnudki oluline...detailide täpsus sellises pahameeles oli liigne luksus......Kaaren oli kuri, ta oli niiii kuri, et tahtis mõistuse võtta, kuigi polnud vist midagi enam võtta, ning kurb ja abitu sellest kõigest kokku....Ta oleks tahtnud enesest lihtsalt lahti saada, väikesteks tükkideks rebida ja ära visata....Ta ei tulnud toime, ta ei osanud elada...persse, ta polnud kunagi osanud elada.....kuid tavaliselt ei puudutanud see suuremal määral kellegi teise perset......aga nüüd, oli tekkinud olukord, ilus olukord, manuses võimalus olla õnnelik.... aga ka seda ei osanud Kaaren kasutada..... ja seekord oli võimalus, et keegi teine saab samuti haiget....

Kaaren vihkas ennast sel hetkel aga ta vihkas elu veel rohkem....mille kuradi pärast, olid temale kõik asjad ilma kasutusjuhendita serveeritud....ja nii keerulistes pakendites... ta ei osanud niimoodi ju neid kasutada, ta ei osanud olla, ta ei osanud elada, ta ei osanud olla õnnelik ja mitte teha teistele haiget....ta pea oli täis suuri ja ilusaid mõtteid, kuid need ei läinud selle maailmaga kokku, keegi oli ta valesse kohta saatnud, keegi oli teinud rumalat nalja ja Kaarnal oli endast ning neist, kes tema ümber olid pillutud, hale....

Ta oli valmis andma loobumisvõidu...ärge andke mulle õnne sellistes keerulistes pakendites.....ma ei oska neid avada, ma lõhun nad ära ja teised mu kõrval saavad samuti haiget...sisistas ta läbi pisarate...

...ta tundis kuidas afektiseisund hakkas kergelt järele andma.....ta vappus üle keha ja vajus ulgudes voodile.....kurbuse, viha, haleduse, abituse, uhkuse ja armastuse segune tundelaine voolas tast üle....

....Kaarnal oli häbi....ta oli liiga uhke iseenda käitumise jaoks, see tegi haiget......

Kaaren oleks tahtnud sündida aega, kus ta oleks osanud elada, oleks osanud olla õnnelik...või üldse mitte sündida või anda loobumisvõidu, viimast ei suutnud ta teha, sest armastas ennast selleks liiga palju, lootis liiga palju......ta teadis, et see kõik on idiootne...ta teadis, et see kõik on mõistusevastane, arutu ja iga palve oleks juba liiga palju palutud....kuid kusagil tagasagaras oli lootus, see näotu lootus, mis hoidis elu.....äkki siiski...kord keegi annab andeks....

Motivatsioonitus...tabas äkki painav teadmine mu pead....
...jahh just, täielik motiveeringu puuduolek, millel on tavaks elu irooniamaiguliselt põnevaks teha, sest teatav põletav agoonia tahtmatust vegeteerimisest on ju ometi puhas arooniaplekiline põnevus....
...ma tean küll, mida selle kohta eriti targutajalikult öelda võiks - prioriteetide paigutuslikud äpardused ja kevad...
...kuulen suisa kellegi eriti mainitsevat häält oma peas - Sul on ju prioriteedid paigast ära. Mõtle natuke/hoolega järgi!

Hähh...aga ma ei ole nõus, mitte karvavõrdki, mu prioriteedi on täiesti paiklikud, nad on lihtsalt natuke teisel kohal, kui olukord võib olla mõneti nõuaks....või vähemalt on kusagil msikine terve mõistuse kripeldus, tulevikuaimdus ja kohusetunne segatuna kohukese tundega. Kokku annab see kõik teatava äreva sunduse teadmiseks, et vbl peaks tegema tööd ja olema asjalik, et peaks ja võib ju olla, et suisa lausa peabki pühendama vähe rohkem ennast õppimisele....

...jahh jahh jahh... olen teoorias nõus, aga praktikas, siin kastis, nüüd ja praegu puudub igasugune tahe teha seda pagana tüütut tööd....
...õppida veel võiks, kindlasti mitte siin kastis, kui leiaks natukene pikema aja ja ruumi, milles võimalus sukelduda natuke sügavamale entusiastlikku huvvi, millest sünniks keskendumine. Aga hetkel kirjeldatud ruumilist aega pole või kui on siis vaid hetketi ainult jao poolest killuke, mis tapab oma piiratusega kogu entusiasmi ja tekitab haiglasliku paratamatusega kokkujooksmis- ja allajäämistunnet, mis ei motiveeri, kohe absoluutselt mitte....ta pagendab vaid....

Hähh...ja virisengi...aga ainult praegu ja siin.....sest seal, seal olen ma armunud...ning on ilus...seal on teistsugused mõtted, seal on tahtmine ja motivatsioon olla, seal on hea...ma varsti lähengi siit ära, see lohutab...aga seniajani...seniajani virisen....sest kuidas muidu neid luusivaid tunnid kastis mööduksid...

Kohmetus....äkiline reaksioon, mõnele teravale, tavatule, ootamatule läbinägevale lausele või olukorrale, hetkeks ei oska midagi teha - piinlik on.....vaba olemine saab hetkega üldse enam mitte nii vabaga vahetatud...kogu olemus barrikaadidel kaitsepositsioonis, nagu siil kerra keeratult ja okkad turris...ootamas järgmist sõna, lauset või tegu, et põhjendatult solvuda, rünnata, veelgi suuremasse piinlikkusse langeda ning ennast välja vabandama hakata, maha rahuneda.

...üsna vastik ühesõnaga....kuid millegi pärast praegusel pikemal hetkel sagenenud nähtus minu elus...ma tean küll miks, aga sellegi poolest, ma olen selleks liiga uhke, ma võtan kõike liiga isiklikult ja minu ebakindlus toitub kohmetusest ja on talle parimaks kasvulavaks......

....kohmetus ei sobi mulle..

Eelmisel nädalal oli puhkus..elik puudus kohustus tulla tööpostile, oli hea....

Põgenesime teisipäeval tähepoisi ja koeraga maale... tee oli pikk, aga mis sa hing teed, kui blond neiu, sasipäine poiss ning väike koeraniru ei näe päikselisel teepervel seistes just liialt usaldusväärsed välja...aga meelt ei jõudnud heita, enne võeti peale ja viidi peaaegu Paidesse ja sealt edasi alguses peaaegu Ardusse, hiljem hoopis kaugemale....ja kohal me olimegi...

Saunas, jões, ojas, köögis, roosas toas, sinises toas, sauna peal, peetri majas, kilplaste nõukojas, grilli ääres, õuel, pöönigul, rabas....kahekesi, kolmekesi, mitmekesi.....irmus hea oli olla, keegi helistanud ja kui helistas, siis ei kuulnud, keegi ei tüüdanud, kellelgi ei olnud kiire, ümberringi oli ligi hiiliv suvine olemus, metshaned, mustad tähised ööd, paljad varbad ja pori nende vahel.....

Linna tagasi oli plaan jõuda ehk juba neljapäeval, millest sai reede, mis moondus sujuvalt laupäevaks, pühapäeva peale lõunal leidsimegi end justkui havi käsul Tartust....koer, tähepoiss ja mina...Linna olid vahepeal jõudnud suvi ja rohelus ning puhkuse ots, koos väikese mure kibrutusega kulmude vahel.....

.....