Kaaren tundis, et ta on eksinud....ära eksinud....või lihtsalt eksinud, see vist ei olnudki oluline...detailide täpsus sellises pahameeles oli liigne luksus......Kaaren oli kuri, ta oli niiii kuri, et tahtis mõistuse võtta, kuigi polnud vist midagi enam võtta, ning kurb ja abitu sellest kõigest kokku....Ta oleks tahtnud enesest lihtsalt lahti saada, väikesteks tükkideks rebida ja ära visata....Ta ei tulnud toime, ta ei osanud elada...persse, ta polnud kunagi osanud elada.....kuid tavaliselt ei puudutanud see suuremal määral kellegi teise perset......aga nüüd, oli tekkinud olukord, ilus olukord, manuses võimalus olla õnnelik.... aga ka seda ei osanud Kaaren kasutada..... ja seekord oli võimalus, et keegi teine saab samuti haiget....
Kaaren vihkas ennast sel hetkel aga ta vihkas elu veel rohkem....mille kuradi pärast, olid temale kõik asjad ilma kasutusjuhendita serveeritud....ja nii keerulistes pakendites... ta ei osanud niimoodi ju neid kasutada, ta ei osanud olla, ta ei osanud elada, ta ei osanud olla õnnelik ja mitte teha teistele haiget....ta pea oli täis suuri ja ilusaid mõtteid, kuid need ei läinud selle maailmaga kokku, keegi oli ta valesse kohta saatnud, keegi oli teinud rumalat nalja ja Kaarnal oli endast ning neist, kes tema ümber olid pillutud, hale....
Ta oli valmis andma loobumisvõidu...ärge andke mulle õnne sellistes keerulistes pakendites.....ma ei oska neid avada, ma lõhun nad ära ja teised mu kõrval saavad samuti haiget...sisistas ta läbi pisarate...
...ta tundis kuidas afektiseisund hakkas kergelt järele andma.....ta vappus üle keha ja vajus ulgudes voodile.....kurbuse, viha, haleduse, abituse, uhkuse ja armastuse segune tundelaine voolas tast üle....
....Kaarnal oli häbi....ta oli liiga uhke iseenda käitumise jaoks, see tegi haiget......
Kaaren oleks tahtnud sündida aega, kus ta oleks osanud elada, oleks osanud olla õnnelik...või üldse mitte sündida või anda loobumisvõidu, viimast ei suutnud ta teha, sest armastas ennast selleks liiga palju, lootis liiga palju......ta teadis, et see kõik on idiootne...ta teadis, et see kõik on mõistusevastane, arutu ja iga palve oleks juba liiga palju palutud....kuid kusagil tagasagaras oli lootus, see näotu lootus, mis hoidis elu.....äkki siiski...kord keegi annab andeks....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar