Kaaren istus auväärse Barclay de Tolly õlal ja üritas seltskonda sulanduda... või ehk oleks õigem öelda end mitte liigutada ja võimalikult monumentaalne välja näha... ta lihtsalt ei julgenud enam midagi teha ega olla, sest mingitel kummalistel Kaarnale endalegi tundmatuks jääda soovivatel asjaoludel oli ta muutunud tagurpidi peetriks.... Kõik, mis ta ette võttis, kukkus otse vastupidiselt välja kui planeeritud oli ning Kaarna väikesesse pähe ei mahtunud sugugi nii palju eneseirooniat või mis tahes muid rooniaid, et seda enam naljakaks pidada..

Ta oli nukker, et mitte öelda suisa löödud, sest just viimastel päevadel olid tal eriti kaunid ja helged mõtted peas olnud...ta tahtis muudkui rõõmu valmistada ja head teha ja meeldivalt aega veeta.....ent alati klappis kõik kõige imelikumalt kokku hoopis sedasi, et ta ajas marru, rikkus tuju, nii et mõnusatest ajaveetmistest ei tulnud midagi välja ja kõik tema heateod tulid bumerangina tagasi teadetega, et "Pole vaja!" või et "mis kuradi päras, seda nüüd vaja oli?!"....

Ja nii ta siis kükitas ja mõtles....püüdes samal ajal monumentaalselt vähe alust anda uute fopaade genereerumiseks tema mõtteliigutustest.....aga sugugi ei suutnud välja mõelda, et mis ta valesti teeb.... Kaarna soovid olid tema enda jaoks siiraimad maa peal, ent kus tekkis siis see 180 kraadine nihe.....tal oli tunne, et midagi suurt on märkamata jäänud...

Korraga ujus kusagilt tagasagaratest pinnale mingi udune kahtlus.....ehk oli see kõik seotud kuidagi nende teiste asjaosalistega, ning nende tunnete ning plaanide ja tahtmisega....äkki oleks ta pidanud neid ka kuidagi oma lennukatesse ja kaunitesse nägemustesse sisse kirjutama, mitte kui passiivseid objekte vaid kui käitujaid, soove omavaid isiksusi, kui....

...kuid, see mõte katkes, sest järgmisel hetkel kukkus Kaarna sulise krae vahele, midagi sooja, ligedat ja lõpmatult ebameeldivalt lehkavat...Kaaren heitis pilgu üles ning sajatas mööduvale hakile järele.....ssssada aastat sitta lennuilma, sulle! hõkk!....

Ning hetkega tundis ta ennast juba märksa paremini....kes oleks võinud arvata et monumendiks olemine, tal kohe hästi välja kukub...

Hinge sõrmenukid on taas valgeks kiskunud....

...ma arvan et kui ma kunagi peaksin looma mõne suurteose, siis saab sinna valatud eelkõige see talumatu abitus... mitte tehtud abitus või kellegi teise abitus, mis tüütab, vaid see talumatu tunne, et su käed ja mõistus on seotud, sai ei oska, sa ei tea, sa ei suuda ja kusagilt pole abi loota ega näha....see tekitab ängi, musta masendavat ängi äratades vahel ka mässumeelsuse minu sees... Nii on näiteks valu, lihtsalt valu ja täiesti üleelatav, ent kui on valu ja sinna juurde abitus, segu sellest tundest, et sa peaks suutma midagi teha, et oleks parem, aga ei oska.....see ajab hulluks....

Lisaks olen ma viimasel ajal ühel ja teisel põhjusel mõelnud, et see on õige hirmutav, kui palju lähedased inimesed minu üle võimu omavad, nad võivad üheainsa repliigiga võtta ära minu päevailu ning samas anda mulle paaris sõnas taevatähed mängimiseks....ma ei tea, kas see on õige, ma ei tea kas niin on kuigi tervislik...aga ma ei saa sinna midagi parata.....

Inimesed on minu kirg või ei, minus uudishimu tekitavad inimesed on minu kirg.....ma tahan pugeda nende lähedale ja vaadata, jälgida, kuulata, mis paneb nad tiksuma, mis moodi näeb välja nende peades olev maailm, mida nad tunnevad ja missugused on nende tõed... Ma ahmin neid sisse ja kui nad mulle väga meeldivad siis loodan, et nemad tahavad teada seda, mis on minu peas ja sees, ning kui eriti hästi läheb ehk saavad arugi....ma tunnen sellest jagamisest ja lähedal olekust kõige suuremat naudingut, mida ma oma elus tundunud olen......ma suudan ära unustada kõik muu ja tundub, et vahel ma kaotan iseenda....minust saab nende ja minu segu ja ma peegeldan neid igale poole enda ümber.....

Ka minu seksuaalne kirg toetub mitte ihulisele ilule vaid alguses uudishimule, mida äratavad huvitavad inimesed, mitte nende ilusad silmad või kenad tuharad, vaid see säde nende silmis, ma tahan teada kust see tuleb, või see nukker kõnnak või see kummastav kõnepruuk või kerge või vastupidi raske meelelaad, nende headus, nende kergus......nende miski, mis mind lummab...
Kui ma inimest juba tunnen, ning ta mulle meeldib, siis võib uudishimulise kire asendada hingelise läheduse kirg... see on teineteisesse sulamise kirg, või teineteises lahustumise kirg....nood kaks tungi on üsna erinevad, ent mõlemad on ülimalt nauditavad.....

....ja ma ei saa parata, aga kui mul puudub huvi teise inimese sisemuse vastu või lähedus temaga, siis puudub mul ka igasugune tahtmine temaga voodit ja/või kehasid jagada ning kuna see tunne on minu sees väga tugev, siis on mul lihtsalt paganlikult keeruline mõista loomalikku ihulist kirge...ning miskine põikpäine ja ülbe misantroop minus, tahaks kategooriliselt keelduda isegi proovimast seda mõista........see aga tekitab vahel arusaamatusi!

Kaaren kõndis aeglasel sammul mööda elektritraati ja harjutas kartmatust...

...milline imetabaselt halb mõte see õigupoolest on, mõtles ta ettevaatlikult jalga jala ette seades.... Ta ei armastanud traate nagu varblased, ta tundis et ta need on tema jaoks liiga kitsad ja soonisid ebameeldivalt sisse ning tasakaaluga polnud tal kunagi väga head läbisaamist...pealegi olid ta varbad hetkel külmast kanged ning see tegi ta tavapärasest veelgi kohmakamaks....
huhh...vahel ei saanud ta aru kus sellised elektritraadi ja kartmatuse harjutamise mõtted üldse pähe tulid, need olid nii tobedad... et mitte öelda jaburad ja üdini linnulikud, ent sellest sai Kaaren alati aru alles siis kui ta neid mõtteid "mõeldud-tehtud" deviisil teostama oli hakanud....samas parem hilja kui mitte kunagi, mõtles kaaren ja lendas lähedal asuva kollase vahtra jämedale mustjale oksale.... hoopis parem ja palju meeldivam vaade, oli ta oma otsusega ilmselgelt rahul....kuigi rahulolu ei püsinud just kaua....

.... see mööda kihutav kuldne sügis tegi ta murelikuks ja ta teadis, et tegelikult oleks nüüd paras aeg lõunasse lennata või pesa ehitada....aga polnud ju lennuilma, tuul oli muudkui vastu ja kõle ning tegelikult talle siinsed talved meeldisid ja varakevadeid, mille need turismilinnud alati maha magasid, ta suisa armastas....njaa aga head pesakohad olid juba ammu läinud....üsna lootusetu oli sellisel ajal endale mõnd puuõõnde tehtud luksuslikku apartementi leida... ja pesapunumist polnud ta kunagi suutnud ära õppida.... Kaaren heitis pilgu teda ümbritsevatele kollastele vahtralehtedele ning tundis kõhedust....sel hetkel oleks ta tahtnud olla siil...

...väike okkaline loom, kes veab kokku hunniku kuivanud lehti, teeb sinna õdusa pesa, sööb kõhu täis ja heidab magama...ärgates üles alles kevadel, kui päike taas soojemalt paistab...jaa ....salapärane siil, kes turtsub ning tõmbab ennast teravaks keraks, kui miski ohustab, ning kellel ei tule kunagi tobedaid kõleda tuulega elektritraadil kõlkumise mõtteid.....siil olla tundus tõesti mugav.....kuigi ega Kaaren vist lihtsalt okastest poleks ka ära öelnud....


....jaaa....okastega kaaren, kes veereb mööda elektritraate.... see oleks ka päris meeleolukas, eriti varblastele, mõtles must.........

Sel aastal on sügis siinmail erakordselt helge....noh vähemalt värvide poolest... on päikesekulda ja kollaseid, oranže, punaseid, pruuni-rohelisi kirjuid lehti ja on õhku ning valgusi....on ilu, mida vaadata, kui liigselt enesesse ei süüvi....aga kuidas sa siis ei süüvi kui enda elu on nagu seebiooperis, kõik on olemas peale adopteeritud vaeslaste ja mõrvade...ainult vaata ja imesta.....

Isegi kui ei taha, paratamatult leiad ennast taas selle kõige keskelt mõtlemast, et kuidas see nüüd nii on läinud.....jahh.....ja siis on raske peletada seda iiveldust, mis tekib, siis kui pea valutab või kõht valutab või kui hing on katki....see iiveldus on nii tuttav ja nii värskelt mälupildis meeles ühest teisest sügisest ning teeb ettevaatlikuks.....sellest viimasest august välja ronimine, ei olnud sugugi meeldivate killast, see läks maksma palju asjatut aega, pisaraid ja tagantjärgi tundub et ka mõned head sõbrad.....

....tegelikult ma tean küll, et seekord on kõik teisiti, võiks öelda suisa, et täiesti teistmoodi, nii et need olukorrad polegi üldse võrreldavad, seekord ma saan ka hästi aru, ei ole küsimust miks ja kuidas...kõik on selge.... ainult tekib küsimus, miks siis ikkagi valutab.....

Hähhh.......pagan, see kõik on lihtsalt nii lollakalt tobe....

.... aga ma tõesti ei taha sellega tegeleda, pigem juba peita ära enda ja põgeneda kuhugi kuhu päriselt ligi ei pääse....ehk olukord muutub paremaks või hoopis talumatuks, või keha harjub... ja saab selle kõigega midagi ette võtta, nii et seda iiveldust poleks...