Rahvas räägib....
...et naiste eluiga on kõrgem, kuna nad nutavad rohkem. Nutmine olla kasulik, kuna selle käigus maandatakse pingeid ja nutetakse välja igasugu tülikad soolad. Rääkijad kasutavad minu jaoks küllalt veenvaid toone ja argumente, ma kardan, et sel jutul võib tõepõhi all olla....
Hirm tuleb peale, äkki võib nii ka surematuks saada???...Kui võib, siis on küll kuri karjas, vaadates oma viimase kuue kuu nutmistatistikat, meenutades neid kordi, kui hommikul on kuivatatud pisaratesse uppunud kõrvu ja üritatud paistes silmi turgutada, kui on võetud lehtede viisi peavalutablette ja nuusatud täis tuhanded salvrätikuid, kui hommikul on hõõrutud silmanurkadest pisaraist kuivanud soola, võib kindel olla, et astun seitsmepenikoorma saapad jalas surematuse poole...iseenesest poleks see ju paha, kui igavene elu ja nutmine meeldiks, kuid mulle, kes ma pole kunagi kavatsenudki väga kõrge eani siin jõlkuda ja kellele nutmine pole sugugi meelistegevuseks, tekitab see kõik säherdust ääretut õõvastust...
Mis siis peale hakata? Lõpetada nutmine? Hea plaan, tõsiselt hea plaan, minu prioriteetide esireas juba viimased viis kuud, kuid suhteliselt kasutult, lohutan ennast, et on selline faas ja läheb üle ja tegelikult pole ju pisukeses nutmises midagi imelikku, veidral kombel aga ei lohutu ja faas ei paista lõppevat. Äkki aitaks suhtumise muutmine, enese kokkuvõtmine? Võib olla aitaks, aga kui iga nädal ennast korra või kaks kokku võtta, siis kaob sellest tegevusest paari kuuga kuidagi lust, enam ei taha, tüütuks on muutunud, ei viitsi enam ja mis kõige hullem, enam ei veena ennast...Aga, mida krdit siis teha, et pääseda surmatusest? Kõige lihtsam vist on sellesse mitte uskuda, sisendada, et selline asi on võimatu või loota, et kõik need valuvaigistid tekitavad piisavalt kahju korvates sellega kõik hea, mida tekitab nutmine...