On the Road again.... laulab miski mees ja tal on õigus, sedakorda siis häälega trajektoori mööda Tartu -> Tallinn -> Läti -> Leedu -> koju tagasi, sest ajsad vajavad ajamist ja elu elamist...aga praegu minekit.

Täna saigi otsa, viimased koolitegemised said tehtud ja selleks korraks on jälle selle Ülikooli värgiga jokk ja ees ootab suur suvi, ja aeg on puhata....puhata ja mängida.....kõigepealt mängime keksu!

Kõrvus kumiseb laul School is out, mida ma täna vist kümekond korda olen kuulanud, tegelt tahaks jubedalt jooki teha, aga teised raiped kõik kirjutavad oma viimseid kirjatükke ja ei tule kodust üldse väljagi ja üksi on kah kuidagi tülgastav juua...

Maarja saatis mulle laulu On the Road again...ma juba ootan millal saab teele, kuhugi ära kaugemale....varsti saabki, tuleb ainult jaanipäev ära oodata....

Mässasin täna õlikatega jälle...täiesti mõttetu kui annet pole antud ei tohiks tahtmist ka anda....aga samas on nii hea, tuba kõik tärpeka ja õlikate haisu täis ja pool vaipa rohelise-punase kirjuks mökerdatud....

Lepa mainis et täna pidi täiskuu olema....

Seisukohta pole...istuda ka ei saa ja jalad on arusaamatuses ringi kolamisest villis... ma ei oska midagi teha, ei kusagilt seisukohta võtta... kui juhtub et otsustan midagi ära, siis eemaldab keegi mu lühinägelikud prillid või keerab mu maailmapildi lihtsalt tagurpidi, mis enne oli tagurlikult süsimust paistab valge ja see mis vabastavalt helevalge on äkitselt räpaselt mustaks tõmbunud ning kõik hallid toonid on äkitselt roosa-rohelise kirjud....... aga mida peaks siis tegema? Ootama? Härjal sarvist haarama ja pikali väänama? Nutma? Mida, no palun öelge mida, sest jalad on valusad ja selgust tahaks, seisukohta aga pole, on vaid maasikad ja istudes jäävad neist plekid mu punastele pükstele.