Ohh, miks südant ei saa sundida ...

Kaaren kükitas laguneval katuseräästal ja vaatas vaid meeter jagu allpool laiutavat vett, mis tema peegelpilti vaikselt katuse alla jääva maja uksest ja akendest sisse kandis ... oli hall ja märg, kaela sadas uduvihma, kuid Kaarna meelest sobis see suurepäraselt siia ümbrusse ja olustikku ... ainult natuke liiga palju inimesi oli seekord, leidis ta, kui kõrvad püüdsid kinni järgmise hõike ja laulujoru, mis kostisid lähdel ulpivast kanuust. Ega muidu poleks neist inimestest vast hullugi olnud, ent kaaren oli natuke nördinud, et need aina ja aina ta poole näpuga näitasis ja hüüdsid: "Vaata, varest!" ...

Kaaren oli tulnud suurt vett kaema koos Kõrvukrätsuga, kes parasjagu täiesti unustamatult valgel mustaträpsulisel kaelkirjakul möödavuhisevate kanuude, paatide ning tuule tekitatud lainete harjal ringi kappas. Hetketi ta peatus ja puhkas hiidpuude sammaldunud okste veepeegeldustel jalgu või pistis kaelkirjaku seljal istudes noka vette ja lasi märgadel paju-utudel seda kõditada. Aegajalt tõi ta aga kuuldavale kummalisi huikeid, mis kui kõlakojas veeväljalt vastu kajasid ning krätsu silmadesse helkleva ärtundmisrõõmu sära tõid....

Kaaren sai aru, nähtavasti oli ta sõber sellistelt avardatelt aladelt pärit ning igatses seda ning teiste omasuguste huikeid omajagu... Kaaren vajus mõttesse, tema sisse tõi see vesi mingi veniva ning natuke nukra rahu ja üksinduse ja ta sai aru ka sellest, ei tohtinud unustada pealisülesannet, mis ootas lahendamist, ei tohtinud lasta end eksitada, sest kindel sai lõpuks olla vaid ühes, tema ise on ainus, kes on jääv ... Ja wohl, mõtles Kaaren ...

Vahel, tulevad inimesed...need kõige kallimad, need kellega oled jaganud oma elu, maailma ja/või iseennastki, need kes peaksid sind teadma ja tundma läbi ja lõhki ning kellega lähedus on peaaegu käega katsutav, välja kõige kummalisemate ja kohatumate ning mõistmatute avaldustega sinu kohta.
Ja kui sa kuidagi ei suuda nende avaldustega nõustuda, sest ükskõik kui avatud ja/või kriitilise pilguga sa neid ka mistahes poolt ei vaataks, tunduvad nad ikka algusest-lõpuni väärad...tegib sees ärevus ja mõistmatus....enam ei tea kas õelalt naerda või kurptuses nutta.....hinge matab mingi lõpmatuna tunduv pettumus, sest enam ei olegi miski päris...

Kaaren istus ilukuuse käharal oksal ja püüdis oma pilukil silmadega loojuva päikese kiiri...
Ta ussitas seest, ning ta teadis et taolise ussitamise vastu aitasid kõige paremini sõbrad ja päike ja ilusad mõtted. Päike oli, sõber ka mõtles Kaaren ja vaatas alla Kõrvukrätsu poole, ilusate mõtetega oli raskem... nad ei tahtnud kuidagi peas püsida, aina ja aina võtsid vanad andestatud kui unustamata asjad mõttemaad endale ning trots tuli sisse... Kaaren ei sallinud seda trotsi, see tõmbas ta vimma ning tegi tigedikuks, ta ei tahtnud olla tigedik, aga tema minna laskmise oskused olid õige viletsad ja ta oli liiga väike, et paremaid omada....

Kaaren oli astunud viimasel ajal oma tormlemise käigus nii mõnelegi varbale ja see tõi kaasa vajaduse vabandada, ta oli seda teinud, ning teadis, et asja pärast, tal oligi olnud kahju, kahju oli rohkemgi kui vabandusi, aga trots ei lasknud rohkem vabandada...trots muudkui õiendas Kaarnaga, et miks ta alati ja kogu aeg vabandab...see polevat üldse vajalik....et ta teadvat ju isegi, et teised küll keegi ei vabanda, nad teavad, mis nad teevad, nad teavad, et neil on õigus ja neil pole põhjust vabandada... Võta ennast ometi kokku ja ela oma tegudega nagu teised....teod on ju alati õigustatud... sisendas trots Kaarnale ning pani ta ussitama....

Kaaren ei tahtnud olla nagu teised, Kaaren tahtis olla rahul, aga ta ei osanud lepitada endas elu vastuokslikkust, milles kõigele võis leida õigustuse ent samal võis jäädagi vabandama selle pärast missugune sa oled.

Päike oli kadunud....Kaaren heitis pilgu uuesti maas sebivale krätsule. Kõrvukrätsu ukerdas parasjagu kuuse all ja sättis väikesi pruune mängukarusid paremini laste tuletõrjeauto kasti. Krätsu oli kogunud mängukarusid juba mõnda aega, ta tõi neid oma erinevatelt retkedelt linnaparkidesse, kus väikelapsed olid karud maha unustanud või hoopis ära visanud. Öölinnul oli juba seitse mõmmikut, mõni istuv, mõni seisev, mõni hele pruun ja mõni tumepruun, mõni riietega mõni ilma, mõni kulunum ja mõni pärisuus. Kõik seitse karu oli sätitud selle sama ilukuuse alt leitud mänguauto kasti. Kui Kaaren kord küsis mida sõber oma karudega teeb oli too selgitanud, et tegemist on mõmmikukomandoga, mille ülesandeks on olla valvel ja sõita appi, kui keegi kvartali lastest või lindudest peaks hätta sattuma. Kaaren oli olnud natuke skeptiline ja küsinud seepeale, et kuidas komando teab, et keegi on hädas. Selle küsimuse peale osutas Kõrvukrätsu justkui iseenesest mõistetavalt marukaruks nimetatud mõmmiku ninale.

Kaaren läks alla krätsu juurde ja aitas mõmmikute paigutamisel. Nokaga nende pehmeid ja karvaseid kogusid sättides ja tumedatesse nööpsilmadesse piiludes sai ta aru, mida krätsu oli silmas pidanud, kui ta marukaru ninale oli osutanud - karu, saab aru.