Kaaren istus ilukuuse käharal oksal ja püüdis oma pilukil silmadega loojuva päikese kiiri...
Ta ussitas seest, ning ta teadis et taolise ussitamise vastu aitasid kõige paremini sõbrad ja päike ja ilusad mõtted. Päike oli, sõber ka mõtles Kaaren ja vaatas alla Kõrvukrätsu poole, ilusate mõtetega oli raskem... nad ei tahtnud kuidagi peas püsida, aina ja aina võtsid vanad andestatud kui unustamata asjad mõttemaad endale ning trots tuli sisse... Kaaren ei sallinud seda trotsi, see tõmbas ta vimma ning tegi tigedikuks, ta ei tahtnud olla tigedik, aga tema minna laskmise oskused olid õige viletsad ja ta oli liiga väike, et paremaid omada....

Kaaren oli astunud viimasel ajal oma tormlemise käigus nii mõnelegi varbale ja see tõi kaasa vajaduse vabandada, ta oli seda teinud, ning teadis, et asja pärast, tal oligi olnud kahju, kahju oli rohkemgi kui vabandusi, aga trots ei lasknud rohkem vabandada...trots muudkui õiendas Kaarnaga, et miks ta alati ja kogu aeg vabandab...see polevat üldse vajalik....et ta teadvat ju isegi, et teised küll keegi ei vabanda, nad teavad, mis nad teevad, nad teavad, et neil on õigus ja neil pole põhjust vabandada... Võta ennast ometi kokku ja ela oma tegudega nagu teised....teod on ju alati õigustatud... sisendas trots Kaarnale ning pani ta ussitama....

Kaaren ei tahtnud olla nagu teised, Kaaren tahtis olla rahul, aga ta ei osanud lepitada endas elu vastuokslikkust, milles kõigele võis leida õigustuse ent samal võis jäädagi vabandama selle pärast missugune sa oled.

Päike oli kadunud....Kaaren heitis pilgu uuesti maas sebivale krätsule. Kõrvukrätsu ukerdas parasjagu kuuse all ja sättis väikesi pruune mängukarusid paremini laste tuletõrjeauto kasti. Krätsu oli kogunud mängukarusid juba mõnda aega, ta tõi neid oma erinevatelt retkedelt linnaparkidesse, kus väikelapsed olid karud maha unustanud või hoopis ära visanud. Öölinnul oli juba seitse mõmmikut, mõni istuv, mõni seisev, mõni hele pruun ja mõni tumepruun, mõni riietega mõni ilma, mõni kulunum ja mõni pärisuus. Kõik seitse karu oli sätitud selle sama ilukuuse alt leitud mänguauto kasti. Kui Kaaren kord küsis mida sõber oma karudega teeb oli too selgitanud, et tegemist on mõmmikukomandoga, mille ülesandeks on olla valvel ja sõita appi, kui keegi kvartali lastest või lindudest peaks hätta sattuma. Kaaren oli olnud natuke skeptiline ja küsinud seepeale, et kuidas komando teab, et keegi on hädas. Selle küsimuse peale osutas Kõrvukrätsu justkui iseenesest mõistetavalt marukaruks nimetatud mõmmiku ninale.

Kaaren läks alla krätsu juurde ja aitas mõmmikute paigutamisel. Nokaga nende pehmeid ja karvaseid kogusid sättides ja tumedatesse nööpsilmadesse piiludes sai ta aru, mida krätsu oli silmas pidanud, kui ta marukaru ninale oli osutanud - karu, saab aru.