Kaaren oli linnalind, ta oli linnas sündinud ja kasvanud ning talle meeldisid linnad. Talle meeldisid väikesed linnad ning ka mõni suur linn oli täitsa südamesse kinnijäänud. Talle meeldisid linnad, sest seal oli palju erinevaid maju ja tänavaid, parke ning inimesi, alati oli kuhu lennata ja mida vaadata ning vaadelda, kus passida ja istuda ning astuda kõigi oma erinevate tujudega.

Kaarnale meeldisid ka mõned maad, mõned kus olid metsad ja ojad ja sood ja järved, neis maades meeldis talle eelkõige see, et oli roheline ja öösel nägi tähti ning oli eriskummaliselt vaikne ja keegi ei seganud või kui segas siis ainult meeldivalt.

Jahh, ja kusagil ta hinges istus veel üks suur poolehoid mere vastu, liiva ja tuule ja sinise vee ning roheliste vetikate ning hallide märgade kivide vastu, muidugi ka vahuste lainete ning mereadru ning rannakarpide ning kalavõrkude ja võrku hoidvate klaaskuulide, kuhu sisse oli valgus lõksu püütud, vastu ka. Paadid ja purjekad meeldisid talle samuti, rääkimata soolasest õhust, seda ta vahel suisa igatses nagu männisalust randa ja meretuultki.
Ta ei teadnud kust see mere ja ranna poolehoid oli tulnud, vbl mõnest mereäärsest linnast ehk, kuigi selle vastu rääkis asjaolu, et ta armastas ilma linnata mereäärseid rohkem kui linnaga randu võibolla isegi rohkem kui rannalinnu, kuigi need polnud sugugi hästi võrreldavad.

Kaaren ise kippus siiski arvama, et merega linnadel ja tema poolehoiul polnud omavahel just palju pistmist vaid tegu oli lihtsalt õnneliku juhusega.
Nimelt ütles karvane tunne ta tagasagaras, et ju oli ta lihtsalt kunagi sattumisi mõne rannapungerja alla neelanud. Noh sellise, kes oli pisut sõgedaks läinud nagu pingviin, kelle sisemine kompass oli rikki läinud ehk siis, kes oli sattunud mingis sõgeduse hoos sisemaale, sest kompass näitas lihtsalt vale suunda, ja kelle siis Kaaren, va ablas lind, meeltesegaduses oli alla neelanud. Aga meresoolane rannapungerjas pole ju mingi lihtne suutäis, ta ei lahustu ka raudses seedungis kergesti ja nii, arvas Kaaren, oli ta pikapeale lihtsalt linnu sisse imbunud ja pärisosaks saanud.

Jahh, nii võis tegelikult olla küll, sest harv-hetketi läks Kaaren võõraste pilkudegi meelest suisa rannapungerja nägu ja muidugi siis veel ka see mereigatsus, mis tabas kõige ootamatumail silmapilkudel ja võis oma tugeva tahtega linnu vahel päris kaheksasse väänata ... jahh, aga ega Kaaren ei kahetsenud, ja kes oskakski, kui rannapungerjas juba pärisosa on, ei saa, ei ole võimalikki ... lihtsalt peab mere-ääres käima, muud midagi ...

Puhkus mereääres oli Kaarnal juba kaua meeles mõlkunud ning sel suvel õnnestus see ka kõigi vastakate olude kiuste teostada. Kaaren tuterdas jalgupidi mööda (kindlasti kuulsa) kindluse piirdemüüri ning lasi soolasel meretuulel end sasida. Talle meeldis see soolane ja tuuline olemine, talle meeldis ka see vaateavarus, mis lubas pilgul kiigata taevarannani ja tagasi ning pageda vahepeal lainte ning pilverünkade mängu taha. Kaaren ei teadnud täpselt, mida õigupoolest puhkus endast pidi kujutama ja kuidas seda tuli veeta või kuhu minna, mida teha, ent see hetkeline mittemidagi tegemine, tuult trotsides ja samas tundes kuidas soe soolane õhk igast august sisse tungib ja kõige sügavamatesse pragudesse poeb, sisemust segi puhudes, tuulutades ja minema lennutades, täitis Kaarna kõikehaarava vabaduse tundega, tal oli vähemalt nendeks iilideks kõik ükskõik, oli vaid tema, päike, tuul ja meresool ning see sobis tema puhkusekonseptsiooniga suurepäraselt.

Krätsu oli samuti puhkusele tulnud, Kaarnale seltsiks või nii, ent teda oli minemalennul pilve sisse sattudes tabanud mingisugune kummaline õrnuse, härduse, segaduse, kummastuse igatsuse laine, mis ei andnud mere äärdegi jõudes asu. Nii ta saatis kaaslase nende sihtkohta, palus vabandust, andis lubaduse, et on mõne päeva pärast tagasi ja lahkus üsnagi salapäraselt. Järgnevad päevad veetis ta lähedal asuvate mägedes. Otsides ükshaaval välja neis leiduvaid tunneleid ja koopaid, kus jalutada ja oma takerja kehaga nahkhiirte vahel istudes huigata öö järele või päeva järele või kaaslase järele või õrnuse ja õnne järele või siis lihtsalt selleks, et kuulda toda koopavõlvide all tekkivat mitmehäälset kajakaanonit, mis külmavärinad ja tibutagi selga tõi ...