Ega sul küpsist pole?
Hirmus ebaõiglane tundub hetketi kiskuda inimesi oma isiklikesse individuaalnaljadesse, eriti samal ajal totakalt irvitades ja sugugi mitte aru saades, et sa aru ei saa, millestnad aru ei saa.... aga õnneks on neil enamuse ajast ükskõik, sest nad ei saa mitte aru ka sellest, et põhjus tolleks segamiseks oli tegelikult jagamine.... Millegi isikliku ja hirmus tähtsa jagamine kellegi sinu jaoks olulisega...tragikoomiline ebaõiglus
teisipäev, oktoober 30, 2007
pühapäev, oktoober 28, 2007
See hetk, kui ma enam ennast üllatada ei suuda, olen ma vist surnud....
Eile oli tantsupidu.... Soome väike Napoleon korraldatud nagu kuu aega tagasi toimunugi.
See on õõvastav suisa, kui head muusikat võib maailmas olla ja kuidas vahel ühe peo vältel osatakse nii palju head ühte patta panna, et tantsupõrandalt hetkekski lahkumine tundub krimnaalselt karistatavana.
Mina sain igaljuhul jalad ümmarguseks tantsida, kuigi oli ka neid kes olid endale jälgimise poosi võtnud ja seirasid väikese õlle või kokteili tagajalakeerutajaid...esitasin minagi mõnele paar etteastet.....
Õhtu vaieldamatu täht oli aga muidugi väikesekasvuline DJ ise, kes ühtemoodi innukalt keerutas nii plaate kui peput, viimast nii lava peal kui ka tantsupõrandal sõprade keskel...Kui pilk temal pidama jäi, siis ei saanud mitu aega enam muud silmadesse......uskumatult haarav on vaadata kedagi niimoodi muusika vallutatuna vitaalselt tantsimas, usukumatult nakkav ja naudinguline....
Meeleolu püsis igaljuhul pikalt ülev ja peo viimasel tunnil, kui tantsupõranda oli täitnud põhimõtteliselt aina tihenev peokorraldaja sõprade ja tuttavate võrgustik, vallutas põhjamaalaste pöörane tantsukihk kõik häbelikkuse ja väsimuse tõkked....lennukad sammud, seelikud ja pilgud said võidu....
Ülemeelikusse meeleollu tantsitud, viis teekond kodubaari, kus tuttavate konsentratsioon veelgi suurem ja kus nii mõnigi jutt taas räägitud sai....aga eks kõik ülev saab kord välja vahetatud... nii ka seekord, lõppmänguks polnud ma valmis... natuke liiga reserveeritud võib olla, natuke liiga nipsakas ja snoob võib olla või liiga vähe edev võib olla või ehk lihtsalt liiga kaine...aga lõpuks tundusid lauataga istujate tegemised kuidagi lapsikult purjuslikult edvlikult tühised, sellise pööraselt väge andva tantsusessiooni lõpuks, ei osanud ma end kuidagi sellega suhestada ja Hurda põlvel selle üle vaikselt hiljem sisemonoloogi pidadada ka ei lastud, tuldi ja segati, küsimata nimesid ja sugeti pead, eneselegi üllatuseks, ei suutnud ma lahkuda. Isegi hiljem mitte, kui karjusid juba nii hing kui keha.
Hommikul selle üle pikmalt järele mõeldes olid tunded vastakad ja ebaselged, liigohtlik on selline käitumisviis, ütles miski sees ja hetkeks tundus, et nõrkus oli võitnud igasuguse alalhoiu instinkti... või siis oli too võitja hoopis solvatud eneseuhkus ning lainetas ikka too vana tagasitegemise kihk, mis lõpuks vaid enesele auku kaevab...
Hetkeks olen ma end taas sutsaka jagu ära peletanud ja sees riid......Ma arvan et eneseanalüüsi materjali igaljuhul jagub taas vähemalt nädalaks....piinlikud pilgud tapsin ma seekord juba eos, kuna ei lähe korda pole ka piina..... Kui vaid iseenda motiveerituse üles leiaks, kui vaid suudaks tunnistada tunnet, mis juba aegu ära tuntud...ausust enda vastu kipub justkui vahel väheks jääma ja impulsiivne emotsionaalsus on jätkuvalt alles ning omi trikke tegemas....
Kerge müstika ja kummastus igatahes, vähemalt järgmise juhtumiseni.
Eile oli tantsupidu.... Soome väike Napoleon korraldatud nagu kuu aega tagasi toimunugi.
See on õõvastav suisa, kui head muusikat võib maailmas olla ja kuidas vahel ühe peo vältel osatakse nii palju head ühte patta panna, et tantsupõrandalt hetkekski lahkumine tundub krimnaalselt karistatavana.
Mina sain igaljuhul jalad ümmarguseks tantsida, kuigi oli ka neid kes olid endale jälgimise poosi võtnud ja seirasid väikese õlle või kokteili tagajalakeerutajaid...esitasin minagi mõnele paar etteastet.....
Õhtu vaieldamatu täht oli aga muidugi väikesekasvuline DJ ise, kes ühtemoodi innukalt keerutas nii plaate kui peput, viimast nii lava peal kui ka tantsupõrandal sõprade keskel...Kui pilk temal pidama jäi, siis ei saanud mitu aega enam muud silmadesse......uskumatult haarav on vaadata kedagi niimoodi muusika vallutatuna vitaalselt tantsimas, usukumatult nakkav ja naudinguline....
Meeleolu püsis igaljuhul pikalt ülev ja peo viimasel tunnil, kui tantsupõranda oli täitnud põhimõtteliselt aina tihenev peokorraldaja sõprade ja tuttavate võrgustik, vallutas põhjamaalaste pöörane tantsukihk kõik häbelikkuse ja väsimuse tõkked....lennukad sammud, seelikud ja pilgud said võidu....
Ülemeelikusse meeleollu tantsitud, viis teekond kodubaari, kus tuttavate konsentratsioon veelgi suurem ja kus nii mõnigi jutt taas räägitud sai....aga eks kõik ülev saab kord välja vahetatud... nii ka seekord, lõppmänguks polnud ma valmis... natuke liiga reserveeritud võib olla, natuke liiga nipsakas ja snoob võib olla või liiga vähe edev võib olla või ehk lihtsalt liiga kaine...aga lõpuks tundusid lauataga istujate tegemised kuidagi lapsikult purjuslikult edvlikult tühised, sellise pööraselt väge andva tantsusessiooni lõpuks, ei osanud ma end kuidagi sellega suhestada ja Hurda põlvel selle üle vaikselt hiljem sisemonoloogi pidadada ka ei lastud, tuldi ja segati, küsimata nimesid ja sugeti pead, eneselegi üllatuseks, ei suutnud ma lahkuda. Isegi hiljem mitte, kui karjusid juba nii hing kui keha.
Hommikul selle üle pikmalt järele mõeldes olid tunded vastakad ja ebaselged, liigohtlik on selline käitumisviis, ütles miski sees ja hetkeks tundus, et nõrkus oli võitnud igasuguse alalhoiu instinkti... või siis oli too võitja hoopis solvatud eneseuhkus ning lainetas ikka too vana tagasitegemise kihk, mis lõpuks vaid enesele auku kaevab...
Hetkeks olen ma end taas sutsaka jagu ära peletanud ja sees riid......Ma arvan et eneseanalüüsi materjali igaljuhul jagub taas vähemalt nädalaks....piinlikud pilgud tapsin ma seekord juba eos, kuna ei lähe korda pole ka piina..... Kui vaid iseenda motiveerituse üles leiaks, kui vaid suudaks tunnistada tunnet, mis juba aegu ära tuntud...ausust enda vastu kipub justkui vahel väheks jääma ja impulsiivne emotsionaalsus on jätkuvalt alles ning omi trikke tegemas....
Kerge müstika ja kummastus igatahes, vähemalt järgmise juhtumiseni.
reede, oktoober 26, 2007
neljapäev, oktoober 25, 2007
Kohtasin täna pimedal kodutänaval prügikastitriibulist sabata kassi....
Mina tulin ühelt kass teiselt poolt, mina käisin paremal teeserval tema aga vasakul. Kui kohakuti jõudsime, vaatas kass hetkeks umbusklikult minu poole ja ületas tee. Läksime edasi, mina ühele tema teisele poole.
Kui koduväravasse jõudsin heidsin pilgu hetkeks tagasi. Kass oli tänavanurgal ja vaatas korraks üle õla. Seisime seal ja silmitsesime teineteist viivu ning läksime siis edasi. Mina väravast sisse, tema ümber tänavanurga.
Mina tulin ühelt kass teiselt poolt, mina käisin paremal teeserval tema aga vasakul. Kui kohakuti jõudsime, vaatas kass hetkeks umbusklikult minu poole ja ületas tee. Läksime edasi, mina ühele tema teisele poole.
Kui koduväravasse jõudsin heidsin pilgu hetkeks tagasi. Kass oli tänavanurgal ja vaatas korraks üle õla. Seisime seal ja silmitsesime teineteist viivu ning läksime siis edasi. Mina väravast sisse, tema ümber tänavanurga.
kolmapäev, oktoober 24, 2007
Elu on ohakas... üks väga vastik vana ja tige ohakas, otsustas Kaaren kui ta oli oma ratta selga tagasi saanud.... Ta ju nii hoolega üritas toda purjakil onu mitte alla ajada, no ja siis kui see onu mitteallaajamine oli nii edukalt lõppemas, sõitis üks sinisekiivriga plikarattur talle lihtsalt otse ja omadega otsa...pffff.... ja muidugi pidi olema Kaaren see, kes oma rattaga käna käib.... noh tulemus oli ilus, valulik käsi ja jalg ning kõver lenks.... õnneks tuli too purjakil onu ja aitas Kaarna lenksu jälle paikka pöörata-väänata, oli teise mitte allaajamisest kasu kahh....
Siiralt vastik, pomises Kaaren alla tuult, no tõesti, kõik need viimaseaja sündmused näitasid, et üldse ei peaks hommikuti voodist tõusma vaid magama täie rahuga kohe kevadeni välja. Ei, kõik ei olnud sugugi mitte halvasti, aga lihtsalt vedas järjest viltu.... Suures plaanis polnud suurt midagi katki, oli suisa täitsa tore... aga need väikesed veidraid pinde olid kõik kohad täis ja torkisid, sügelesid ja olid kõike muud kui sügaval ja sügavad... no tõesti.
Peale kõige muu oli teda hiljuti sunnitud tunnistama, et ta on üks kaabakas, kiimane kaabakas...jahh ja ta oli olnud nõus, kuid enam polnud sellel endist võlu, asjaolud ei võinud kunagi jääda ju lõpuni naljakaks ja lihtsalt, ikka pidi lõpuks tulema mingi nõme olukord ja kõige lihtsa otsasaamine..... Kaaren väntas tusaselt üle kollase märja liga, mida ta mõni päev tagasi helgusega sügiskullaks oli nimetanud. Vaikselt kirus ta elu ja olemist. Tema teksadest lõi üles räme õllelehk, aga ta enam ei hoolinud, kodust ta läbi ei jõudnud , nii et polnud parata, seekord sedasi... vastik oli küll, aga eks see ole märkajale märk ebaproffesionaalsusest, kui sa ei taipa õigel ajal ära minna ja saad sellest õige hetke möödumisest aru nii umbes 10 minutit liiga hilja kui liiter õlut enam või vähem kogemata su sülle valgub... mõnus on siis püsti karata ja läbi jahedavõitu sügisöö minema põrutada ja olude sunnil ka järgmise päeva samades pükstes mööda saata.....ei noh, mis seal ikka, Elu lihtsalt oli hetkel selline ja võib olla ära teenitult... ega väga palju hullemaks ikka minna ei saanud.... või mine tea, ehk siiski, Kaaren hammustas teravalt huulde...
Siiralt vastik, pomises Kaaren alla tuult, no tõesti, kõik need viimaseaja sündmused näitasid, et üldse ei peaks hommikuti voodist tõusma vaid magama täie rahuga kohe kevadeni välja. Ei, kõik ei olnud sugugi mitte halvasti, aga lihtsalt vedas järjest viltu.... Suures plaanis polnud suurt midagi katki, oli suisa täitsa tore... aga need väikesed veidraid pinde olid kõik kohad täis ja torkisid, sügelesid ja olid kõike muud kui sügaval ja sügavad... no tõesti.
Peale kõige muu oli teda hiljuti sunnitud tunnistama, et ta on üks kaabakas, kiimane kaabakas...jahh ja ta oli olnud nõus, kuid enam polnud sellel endist võlu, asjaolud ei võinud kunagi jääda ju lõpuni naljakaks ja lihtsalt, ikka pidi lõpuks tulema mingi nõme olukord ja kõige lihtsa otsasaamine..... Kaaren väntas tusaselt üle kollase märja liga, mida ta mõni päev tagasi helgusega sügiskullaks oli nimetanud. Vaikselt kirus ta elu ja olemist. Tema teksadest lõi üles räme õllelehk, aga ta enam ei hoolinud, kodust ta läbi ei jõudnud , nii et polnud parata, seekord sedasi... vastik oli küll, aga eks see ole märkajale märk ebaproffesionaalsusest, kui sa ei taipa õigel ajal ära minna ja saad sellest õige hetke möödumisest aru nii umbes 10 minutit liiga hilja kui liiter õlut enam või vähem kogemata su sülle valgub... mõnus on siis püsti karata ja läbi jahedavõitu sügisöö minema põrutada ja olude sunnil ka järgmise päeva samades pükstes mööda saata.....ei noh, mis seal ikka, Elu lihtsalt oli hetkel selline ja võib olla ära teenitult... ega väga palju hullemaks ikka minna ei saanud.... või mine tea, ehk siiski, Kaaren hammustas teravalt huulde...
pühapäev, oktoober 21, 2007
ma päris täpselt ei tea kuidas on kombeks inimestel oma nädalavahetusi veeta, ent mina tunnen, et minu oma sai seekord täitsa õigesti veedetud....
Eneseületuslikult, pärast ärkamist neljapäeva õhtupoolikul kesklinnas, jõudsin kodust läbi libistades isegi viimasele mõistlikule bussile ja olin juba enne keskööd Tallinnas.... Maabusin Õde juurde Tehnika uulitsal ja jutlesin uhkelt poole ööni... hommikune ärkamine oli ootustele vastavalt keerukas ettevõtmine ja oleks juba eos nurjunud, kui lootma oleks jäädud ainult oma telefoni äratusplärinale, kuna aga appi sai ka äratuskell, siis siiski jõuti.... Seesami uus info sai ära kuulatud mitme tassitäie kohvi ja tõdemuse, et tegelikult ka, mind liialt ei huvita kogu see krempel, kõrvale....
Pärast koolitust proovisin lootusrikkalt oma doonorikarjääri edendada, edutult....tädi käsi värises ja mitte ei suutnud ta tabada minu sügavale peitunud veeni, pagan ma ütlen, ma üldse ei salli kui nad augu teevad ja mingit muud kasu sellest ei sünni...lihtsalt jääb jäle ajas erinevaid värvikammasid moodustav plekk.....
Lohutuseks aga sai Liisu juures saiavormi süüa ja kähisevat häält kuulda. Kui Liisu tööinimeseks hakkas otsisin mina Tallinna sattunud Mari üles ja sõbrannatasin temaga, õhtu jätkudes liitus meiega veel ka kährikloom ja meeleolu püsis ülev....öösel sai aga krestomaatilist Pulp Fictioni kaetud.... on häid asju tehtud, on....
Laupäev möödus vanematekodu külastades ja kuni õhtuse bussipeale minekuni sõbranjetades aega veetes....Kui tagasi Tartu jõudsin kupatati kohe taas õue mängima.... koju jõudsin nii nagu ikka vastu hommikut, väikese vindi ja näljase olemusega... Tänane päev aga on möödunud koristamise, korrastamise ja muude tegemist vajavate asjade seltsis.....
Jaaa, võib rahul olla tõesti...hea on ikka neid näha, kes korda lähevad, hea on rääkida ja kuulata ja lollusi teha... lihtsalt mõnus on mõnuleda nende seas, kes juba ammu omaks on saanud... ikka jagub rääkimist ja ikka on mugav ja lahe.... ja nii lihtne on olla hetkeks neis hetkis.....
Mõelda on ka saanud sedakorda.... asjad on vististi isegi klaarimad kui enne ... tean, mis on ja mis mitte... ja mis jätta tasub ja mis mitte.... üldiselt tõotab tulla üks paganama külm talv.... ja sooja tundub andvat seekord vaid kurku libistatav soe jook, sõprade pilgud ja toa nurgas küdev ahi....see mõte toob nukravõitu mõru naeratuse huulile... aga kuigi ei teagi miks, kuid see kõik tundub õige, sest veel ei ole valmis, on vaja seda sisemist külmetamist ja enesega olemist ning edasi minemist.....ja kuidagi hea on kummastusega tõdeda, et on võimalik end mingit moodi poolitada ja naudelda külmetades, olen nõus, et tegemist on enesedistsipliiniga, mis võib nurjumise korral lõppeda nukralt, ent ma liialt veel ei põeks.....harjumusel on jõud, kuid harjuda saab nii üht kui teist pidi..... et siis viied-neljad süsteemis, tubli neli, kogu olemine.....
Eneseületuslikult, pärast ärkamist neljapäeva õhtupoolikul kesklinnas, jõudsin kodust läbi libistades isegi viimasele mõistlikule bussile ja olin juba enne keskööd Tallinnas.... Maabusin Õde juurde Tehnika uulitsal ja jutlesin uhkelt poole ööni... hommikune ärkamine oli ootustele vastavalt keerukas ettevõtmine ja oleks juba eos nurjunud, kui lootma oleks jäädud ainult oma telefoni äratusplärinale, kuna aga appi sai ka äratuskell, siis siiski jõuti.... Seesami uus info sai ära kuulatud mitme tassitäie kohvi ja tõdemuse, et tegelikult ka, mind liialt ei huvita kogu see krempel, kõrvale....
Pärast koolitust proovisin lootusrikkalt oma doonorikarjääri edendada, edutult....tädi käsi värises ja mitte ei suutnud ta tabada minu sügavale peitunud veeni, pagan ma ütlen, ma üldse ei salli kui nad augu teevad ja mingit muud kasu sellest ei sünni...lihtsalt jääb jäle ajas erinevaid värvikammasid moodustav plekk.....
Lohutuseks aga sai Liisu juures saiavormi süüa ja kähisevat häält kuulda. Kui Liisu tööinimeseks hakkas otsisin mina Tallinna sattunud Mari üles ja sõbrannatasin temaga, õhtu jätkudes liitus meiega veel ka kährikloom ja meeleolu püsis ülev....öösel sai aga krestomaatilist Pulp Fictioni kaetud.... on häid asju tehtud, on....
Laupäev möödus vanematekodu külastades ja kuni õhtuse bussipeale minekuni sõbranjetades aega veetes....Kui tagasi Tartu jõudsin kupatati kohe taas õue mängima.... koju jõudsin nii nagu ikka vastu hommikut, väikese vindi ja näljase olemusega... Tänane päev aga on möödunud koristamise, korrastamise ja muude tegemist vajavate asjade seltsis.....
Jaaa, võib rahul olla tõesti...hea on ikka neid näha, kes korda lähevad, hea on rääkida ja kuulata ja lollusi teha... lihtsalt mõnus on mõnuleda nende seas, kes juba ammu omaks on saanud... ikka jagub rääkimist ja ikka on mugav ja lahe.... ja nii lihtne on olla hetkeks neis hetkis.....
Mõelda on ka saanud sedakorda.... asjad on vististi isegi klaarimad kui enne ... tean, mis on ja mis mitte... ja mis jätta tasub ja mis mitte.... üldiselt tõotab tulla üks paganama külm talv.... ja sooja tundub andvat seekord vaid kurku libistatav soe jook, sõprade pilgud ja toa nurgas küdev ahi....see mõte toob nukravõitu mõru naeratuse huulile... aga kuigi ei teagi miks, kuid see kõik tundub õige, sest veel ei ole valmis, on vaja seda sisemist külmetamist ja enesega olemist ning edasi minemist.....ja kuidagi hea on kummastusega tõdeda, et on võimalik end mingit moodi poolitada ja naudelda külmetades, olen nõus, et tegemist on enesedistsipliiniga, mis võib nurjumise korral lõppeda nukralt, ent ma liialt veel ei põeks.....harjumusel on jõud, kuid harjuda saab nii üht kui teist pidi..... et siis viied-neljad süsteemis, tubli neli, kogu olemine.....
teisipäev, oktoober 16, 2007
Nüüd tuleb välja nii, et Te olete vähe nõrgamõistuslikud inimesed täis jootnud...
No olgu, olgu-olgu.... liialdan. Tegelikult pole siin keegi veel purjus ja nõrgamõistuslikkuse üle hetkel pikemalt ei arutaks.... lihtsalt deliirne olek, tingitud 11 tunnisest tööpäevast, millel veel julged 1,5h jõudu jagub.... pikad on nood päevad, liiga pikad.... tunnen, et niimoodi ma kuigi kaua vastu ei pea, lihtsalt lähen ühel hetkel prõksti pooleks ja ongi kõik.... mõni nimetaks seda puhtaks laiskuseks, aga minu enda suukõver seda järgi tegema ei paindu, ma pigem nimetaks seda minu isiksusele mittesobivaks töötempoks.....
Oktoober kipub vägisi käest libisema, tööpäeva täna ja homme, nädalalõpus koolitus Tallinnas, kuhu seekord siiski tuleb jõuda tuleb ja nädala alguses samuti koolitus Tallinnas, kuhu samuti tuleb jõuda, sest räägib ju ometi armastatud mina-mina-mina Jaanus Rohumaa valju ja selge häälega... ja siis juba tuleb ettekande pidamise närv ja lükkajate kokkukogunemine ja kui jõudu ja võimalust jagub siis ka Pärnusse sõit.... Ja siis on juba käes november... suur jõulukaunistuste kuu... ja sügiskool ja ungari filmipäevad ja nii need päevad läevad..... ma tunnen et järgmisel kuul tuleb võtta rohkem ja lühemaid vahetusi.... pea kukub otsast ära muidu.....
Eile ostsin aga endale rattad, täpsemalt kaks ratast ja raami, abirattaid kahjuks kaasa ei antud, anti vaid 3 käiku ja suure raha eest ka U lukk.... täitsa änksa on sõita selg sirge kodu poole... njaa, täitsa änksa on, ei saa salatagi, sõita vahelduse mõttes jälle rattaga, kuigi U lukuga ma veel sõbraks pole saanud... ei teagi miks aga on teine kuidagi keeruline oma olemuselt....
Uusi asju on mul veelgi, näiteks reedest on mul kodus oma isiklik kanarbik ja suur fiskarsi nuga ja laupäevast on vägatubliviis täpiline kleit ja ja ja..... jahh piinlike mälestusi on muidugi ka, aga ise nad olid nii tobedad, et tekkis tahtmine elu otsast hammustada...
....need, kes lohutasid olid armsad, kuigi jahh.... saan aru küll ka nende motivatsioonist ja tuleb tõesti parem karta kui kahetseda, sest kaua minagi jaksan olla nii nagu peab, tundmata.... nähhhh, tobekala.. praegu veel tegelikult jaksan.... praegu veel hoian vahet piki küll, kuigi kui päris aus olla, siis kohati kisub kahtlaseks.... tean ennast tean, juba pikka aega, sellepärast tean ka, et varsti võib olla tuleks valvsaks hakata.... või kes teab ka... võib ju olla et kõik naljakas kummalisest tsüklist tingitud....
....ehk siis näeh... olengi suutnud ilusti aja ära veeta, kõige heaga....laevapiletite broneerimised, kerge abp print ja väike ülevaade oktoobrilõpu egiptuse reisidest... õnneks homme on selle nädala viimane tööpäev...
No olgu, olgu-olgu.... liialdan. Tegelikult pole siin keegi veel purjus ja nõrgamõistuslikkuse üle hetkel pikemalt ei arutaks.... lihtsalt deliirne olek, tingitud 11 tunnisest tööpäevast, millel veel julged 1,5h jõudu jagub.... pikad on nood päevad, liiga pikad.... tunnen, et niimoodi ma kuigi kaua vastu ei pea, lihtsalt lähen ühel hetkel prõksti pooleks ja ongi kõik.... mõni nimetaks seda puhtaks laiskuseks, aga minu enda suukõver seda järgi tegema ei paindu, ma pigem nimetaks seda minu isiksusele mittesobivaks töötempoks.....
Oktoober kipub vägisi käest libisema, tööpäeva täna ja homme, nädalalõpus koolitus Tallinnas, kuhu seekord siiski tuleb jõuda tuleb ja nädala alguses samuti koolitus Tallinnas, kuhu samuti tuleb jõuda, sest räägib ju ometi armastatud mina-mina-mina Jaanus Rohumaa valju ja selge häälega... ja siis juba tuleb ettekande pidamise närv ja lükkajate kokkukogunemine ja kui jõudu ja võimalust jagub siis ka Pärnusse sõit.... Ja siis on juba käes november... suur jõulukaunistuste kuu... ja sügiskool ja ungari filmipäevad ja nii need päevad läevad..... ma tunnen et järgmisel kuul tuleb võtta rohkem ja lühemaid vahetusi.... pea kukub otsast ära muidu.....
Eile ostsin aga endale rattad, täpsemalt kaks ratast ja raami, abirattaid kahjuks kaasa ei antud, anti vaid 3 käiku ja suure raha eest ka U lukk.... täitsa änksa on sõita selg sirge kodu poole... njaa, täitsa änksa on, ei saa salatagi, sõita vahelduse mõttes jälle rattaga, kuigi U lukuga ma veel sõbraks pole saanud... ei teagi miks aga on teine kuidagi keeruline oma olemuselt....
Uusi asju on mul veelgi, näiteks reedest on mul kodus oma isiklik kanarbik ja suur fiskarsi nuga ja laupäevast on vägatubliviis täpiline kleit ja ja ja..... jahh piinlike mälestusi on muidugi ka, aga ise nad olid nii tobedad, et tekkis tahtmine elu otsast hammustada...
....need, kes lohutasid olid armsad, kuigi jahh.... saan aru küll ka nende motivatsioonist ja tuleb tõesti parem karta kui kahetseda, sest kaua minagi jaksan olla nii nagu peab, tundmata.... nähhhh, tobekala.. praegu veel tegelikult jaksan.... praegu veel hoian vahet piki küll, kuigi kui päris aus olla, siis kohati kisub kahtlaseks.... tean ennast tean, juba pikka aega, sellepärast tean ka, et varsti võib olla tuleks valvsaks hakata.... või kes teab ka... võib ju olla et kõik naljakas kummalisest tsüklist tingitud....
....ehk siis näeh... olengi suutnud ilusti aja ära veeta, kõige heaga....laevapiletite broneerimised, kerge abp print ja väike ülevaade oktoobrilõpu egiptuse reisidest... õnneks homme on selle nädala viimane tööpäev...
kolmapäev, oktoober 10, 2007
jeerum-jeerum-jeerum.... küll!!
Tsiteerides klassikuid sealkohal...
Ei ole midagi parata vahel lihtsalt läheb ilaseks ära ja üleväsimusega ei ole irooniamarjadel magusust.... Te teate ju küll, et see kõik on vaid piiritsoonis niimoodi nagu Stalkeris, ülejäänud aja olen ma täiesti arvestatav eeehm, näiteks vestluspartnerina??
Tegelikult tuleb välja nii, et 11h kestvad tööpäevad ostukeskuses ei olegi vbl kõige meeli ülendavamad ja tipphetked on need, kui vastas istub kliendi asemel terma väiksemõõduline irmusäge järglane, kes pakub coca-colat ja laulab mulle seda laulu mida täna lasteaias õpetati, no ja siis nad siit klaasboksist lahkuvad, lehvitades kleepuva käega, hambutu naeratus näol......
Täna panin tähele, et suurest pealaiali otsas fiilingus jään ma kolleegide naljakaid kliente hetketi suu ammuli passima.... inimene on ikka üks naljakas loom, mõtlen ma ja tärkan mõttest alles siis, kui vaadatavad kergelt ärritunult vastu piiluda julgevad, nihelema hakkavad või muud moodi märku annavad, et ikkagi nii pole ilus vaid pigem siiski ebamugav...... no aga mida ma teha saan, kui Issanda loomaia suurus kohe tööle kätte tuleb,...no olgu olgu... ma püüan, ma püüan vähem üksisilmi vahtima jääda, no ma luban, ma püüan..
No ja muidu on just nii nagu viimane kord jutustatud sai... igatsus on hinges... igatsus laia õla järgi, millele saaks vahel pea panna.... ei-ei-ei, ei mingit suhteeri, mitte mingisugust... küsimusteta sõpra tahaks, kes viitsiks, kellel oleks aega ja tahtmist olla olemas... njahh, et puuduksid häirivad faktorid, nagu kaugus ja ütlemata asjad ja muu...jahh ja et oleks aega, et ei tunneks ennast puudutatuna.... et oleks miskist hoolimist....hhähhh.... selle kõige juures ei saa ma sugugi olla mõtlemata....
...raisk!... et siis peavad minema viltu nood tunded ja nihu need asjad!!... Raisk, et siis ei suudeta hoida seda, mis hea!!
....mätsib ilusti kokku, ütleks ma... aasta on ümber saamas... aasta tugevaid emotsioone, aasta viha ja raevu ning nukrust, ohjeldamatut kurbust ja tagasitegemise iha ka ja siis ükskõiksust.....aeg parandab kõik, ainult mitte seda teadmist ja teatavat meeldivat mälestust.... seda vahel maad võtvat igatsust tolle tuntud tunde järele... et keegi on kusagil ja ootab.......
Tsiteerides klassikuid sealkohal...
Ei ole midagi parata vahel lihtsalt läheb ilaseks ära ja üleväsimusega ei ole irooniamarjadel magusust.... Te teate ju küll, et see kõik on vaid piiritsoonis niimoodi nagu Stalkeris, ülejäänud aja olen ma täiesti arvestatav eeehm, näiteks vestluspartnerina??
Tegelikult tuleb välja nii, et 11h kestvad tööpäevad ostukeskuses ei olegi vbl kõige meeli ülendavamad ja tipphetked on need, kui vastas istub kliendi asemel terma väiksemõõduline irmusäge järglane, kes pakub coca-colat ja laulab mulle seda laulu mida täna lasteaias õpetati, no ja siis nad siit klaasboksist lahkuvad, lehvitades kleepuva käega, hambutu naeratus näol......
Täna panin tähele, et suurest pealaiali otsas fiilingus jään ma kolleegide naljakaid kliente hetketi suu ammuli passima.... inimene on ikka üks naljakas loom, mõtlen ma ja tärkan mõttest alles siis, kui vaadatavad kergelt ärritunult vastu piiluda julgevad, nihelema hakkavad või muud moodi märku annavad, et ikkagi nii pole ilus vaid pigem siiski ebamugav...... no aga mida ma teha saan, kui Issanda loomaia suurus kohe tööle kätte tuleb,...no olgu olgu... ma püüan, ma püüan vähem üksisilmi vahtima jääda, no ma luban, ma püüan..
No ja muidu on just nii nagu viimane kord jutustatud sai... igatsus on hinges... igatsus laia õla järgi, millele saaks vahel pea panna.... ei-ei-ei, ei mingit suhteeri, mitte mingisugust... küsimusteta sõpra tahaks, kes viitsiks, kellel oleks aega ja tahtmist olla olemas... njahh, et puuduksid häirivad faktorid, nagu kaugus ja ütlemata asjad ja muu...jahh ja et oleks aega, et ei tunneks ennast puudutatuna.... et oleks miskist hoolimist....hhähhh.... selle kõige juures ei saa ma sugugi olla mõtlemata....
...raisk!... et siis peavad minema viltu nood tunded ja nihu need asjad!!... Raisk, et siis ei suudeta hoida seda, mis hea!!
....mätsib ilusti kokku, ütleks ma... aasta on ümber saamas... aasta tugevaid emotsioone, aasta viha ja raevu ning nukrust, ohjeldamatut kurbust ja tagasitegemise iha ka ja siis ükskõiksust.....aeg parandab kõik, ainult mitte seda teadmist ja teatavat meeldivat mälestust.... seda vahel maad võtvat igatsust tolle tuntud tunde järele... et keegi on kusagil ja ootab.......
pühapäev, oktoober 07, 2007
Tundub, et hakkan softiks muutuma, aga mis teha, sellise kassise olemise ja sügisese pühapäeva lõpetuseks ei ole tõesti miskit paremat kui plaaditäis Norah Jonesi ja koduseõunamahl piparmündi tee kõrval. Kogu selle idüllis kriibib aga hinges teadmine, et homme tuleb varakult jubedasse LK-sse tööle ronida. Kriipimise tasakaalustamiseks paitab sees aga mälestus eilsest toredast koosolemisest. Elik osakonna 15 juubileumist (15 aastat institutsionaliseeritud semiootikaõpet Eestis). Seda, miks nad vana püssi monumendist täpsemalt modernsetest juuksesalkudest vee purskama panid, ma täpselt ei mõista, aga muidu olen ma arengutega, mis toimunud, rahul. Jaa, ja too õhtune pidu, see oli segu väljenditest nagu: tantsud tähtedega, vein ja seltskond ning seltsis segasem. Omade suur konsentratsioon ühe päeva vältel oli tänuväärt. Ning keerutused täna Bremeni poole lahkunud nooremkolleeg Petsiga lõpetasid tantsuõhtu täpiga i-l.
Kogu suure elevuse ja hea taustal ei olnud hilisemad kohtumised ungarlase ja buratiinoga enam nii olulised kui võinuks, aga eks mängisid siin teist ja kolmandat viiulit igasugu erinevad arengud erinevatel suundadel, möödunud aegadel. Pealegi, palju sa ikka jõuad ühe päeva jooksul tunda ja rõemustada, eriti kui kell juba viiendat hommikutundi tiksumas on.
Üldised tendentsid aga näitavad, et sügisene melanhoolia on käesolevale aastaajale omaselt täitsa maad võtmas ning jalutuskäikude, kus pilk kollastest lehtedest mustrilisel tänavapinnal ja hing igatsust täis, aeg on käes.
See igatsus on üldse üks kummaline atripuut sügise manustes, sest tihtipeale jääb tema kasutusjuhend hõlmamata ja nii segastub kogu ratsionaal-normaalne olemisviis teadmata aegadeks.
Njahh......
Kogu suure elevuse ja hea taustal ei olnud hilisemad kohtumised ungarlase ja buratiinoga enam nii olulised kui võinuks, aga eks mängisid siin teist ja kolmandat viiulit igasugu erinevad arengud erinevatel suundadel, möödunud aegadel. Pealegi, palju sa ikka jõuad ühe päeva jooksul tunda ja rõemustada, eriti kui kell juba viiendat hommikutundi tiksumas on.
Üldised tendentsid aga näitavad, et sügisene melanhoolia on käesolevale aastaajale omaselt täitsa maad võtmas ning jalutuskäikude, kus pilk kollastest lehtedest mustrilisel tänavapinnal ja hing igatsust täis, aeg on käes.
See igatsus on üldse üks kummaline atripuut sügise manustes, sest tihtipeale jääb tema kasutusjuhend hõlmamata ja nii segastub kogu ratsionaal-normaalne olemisviis teadmata aegadeks.
Njahh......
reede, oktoober 05, 2007
Eestis on üks ülikool - Tartu Ülikool....
....ja ma tunnen siirast heameelt, et ta on, mitte, et ta on "üks" vaid, et ta "on"....
Sellel nädalal on Tartu olnud läbi ja lõhki ülikooline, juubelisündmuseid täis näda, on linna kummaliselt kihama pannud ja kuigi suuremas plaanis on üritused eelkõige ülikondades ja lahiste selgadega pidukleitides kutsetega vapratele ja ilusatele, ei saa melu mööda ka päris lihtsast veninud püksipõlvede ja ketsidega üliõpilasest..... seda viimast sai kogetud omal nahal eilses õhtus, kui kõigepealt suht ootamatult Toomele tõrvikute sekka jalutama sattusime ning hiljem linnapeal pidutsevate üliõpilaste melus sai aega veedetud.... hetkeks oli kuidagi ülev meeleolu kogu linnapildis... ja tegemist ei olnud tavapärase nädalavahetuse elevusega, vaid millegi muuga.....
Tooni andisid hallipäised vanad peerud ja auväärsed raugad, teklid peas, kepi najal Toomel jutustamas, vanaldased daamid kostüümides ja vaikselt kesklinna lokaalides likööri limpsimas..... kõik natuke pidulikud, kõik uhked ja kõik siiski naermas või vähemalt naeratamas. Meenutamas ja muigamas, hetkiti pisar silmanurgas läigatamas ja ohe üle huulte veeremas. Vanadele tasakaaluks noored uhked ja sirged korporandid, värvid üle rinna ja teklid peas, in corpore suundumas kuhugi salajastele auväärsetele üritustele, kohtumistele või tõenäolisemalt lihtsalt õllekannu taha juttu vestma...
Jahh, pidulik toon oli sees kõiges natuke.... ja kuigi palju ja rohkemad üliõpilased võivad mõelda, et mis seal ikka, juubel siia või sinna, kõik need 375 aastat, mis pole mind puudutanud või üldse mitte mõelda, ei usu ma siiski hetkekski, et nad vähemalt korra pole pead selga lüües tundnud uhkust. Uhkust Alma Mater Tartuensise hõlma alla sattumise üle... ja kui nad siiski on sellest mingil põhjusel siiani mööda viilinud, olen ma kindel, et see viga saab aja jooksul parandatud...
Mina tunnen uhkust juba ammu, märgades tennistes üle Toome jalutades ja lehtedes sahistades, raekoja platsil suudlejaid silmitsedes, raamatukogus kirudes seda, kes enne mind küüned mõnele krestomaatilisele teosele taha on saanud või peahoone ees enne loengut suitsu kimudes.
Tunnen uhkust ja vaikset heameelt hinge paitamas.... sest ma tean, et pole paremat paika, kus õppida siin Maarjamaal... see siin ongi kõige leedim paik, kus olla ja ma poleks tahtnud ega taha ka praegu olla kusagil mujal, tunnistan ausalt....
Ja kord kepi najal Tartu tänavail Ülikooli 420 aastapäeval ringi uidates, muigan ma samamoodi, pisar silmanurgas nagu nood tädid eile....
Jäägu Sulle su hingamine ja õhk mu Alma Mater!
....ja ma tunnen siirast heameelt, et ta on, mitte, et ta on "üks" vaid, et ta "on"....
Sellel nädalal on Tartu olnud läbi ja lõhki ülikooline, juubelisündmuseid täis näda, on linna kummaliselt kihama pannud ja kuigi suuremas plaanis on üritused eelkõige ülikondades ja lahiste selgadega pidukleitides kutsetega vapratele ja ilusatele, ei saa melu mööda ka päris lihtsast veninud püksipõlvede ja ketsidega üliõpilasest..... seda viimast sai kogetud omal nahal eilses õhtus, kui kõigepealt suht ootamatult Toomele tõrvikute sekka jalutama sattusime ning hiljem linnapeal pidutsevate üliõpilaste melus sai aega veedetud.... hetkeks oli kuidagi ülev meeleolu kogu linnapildis... ja tegemist ei olnud tavapärase nädalavahetuse elevusega, vaid millegi muuga.....
Tooni andisid hallipäised vanad peerud ja auväärsed raugad, teklid peas, kepi najal Toomel jutustamas, vanaldased daamid kostüümides ja vaikselt kesklinna lokaalides likööri limpsimas..... kõik natuke pidulikud, kõik uhked ja kõik siiski naermas või vähemalt naeratamas. Meenutamas ja muigamas, hetkiti pisar silmanurgas läigatamas ja ohe üle huulte veeremas. Vanadele tasakaaluks noored uhked ja sirged korporandid, värvid üle rinna ja teklid peas, in corpore suundumas kuhugi salajastele auväärsetele üritustele, kohtumistele või tõenäolisemalt lihtsalt õllekannu taha juttu vestma...
Jahh, pidulik toon oli sees kõiges natuke.... ja kuigi palju ja rohkemad üliõpilased võivad mõelda, et mis seal ikka, juubel siia või sinna, kõik need 375 aastat, mis pole mind puudutanud või üldse mitte mõelda, ei usu ma siiski hetkekski, et nad vähemalt korra pole pead selga lüües tundnud uhkust. Uhkust Alma Mater Tartuensise hõlma alla sattumise üle... ja kui nad siiski on sellest mingil põhjusel siiani mööda viilinud, olen ma kindel, et see viga saab aja jooksul parandatud...
Mina tunnen uhkust juba ammu, märgades tennistes üle Toome jalutades ja lehtedes sahistades, raekoja platsil suudlejaid silmitsedes, raamatukogus kirudes seda, kes enne mind küüned mõnele krestomaatilisele teosele taha on saanud või peahoone ees enne loengut suitsu kimudes.
Tunnen uhkust ja vaikset heameelt hinge paitamas.... sest ma tean, et pole paremat paika, kus õppida siin Maarjamaal... see siin ongi kõige leedim paik, kus olla ja ma poleks tahtnud ega taha ka praegu olla kusagil mujal, tunnistan ausalt....
Ja kord kepi najal Tartu tänavail Ülikooli 420 aastapäeval ringi uidates, muigan ma samamoodi, pisar silmanurgas nagu nood tädid eile....
Jäägu Sulle su hingamine ja õhk mu Alma Mater!
Tellimine:
Postitused (Atom)