ma päris täpselt ei tea kuidas on kombeks inimestel oma nädalavahetusi veeta, ent mina tunnen, et minu oma sai seekord täitsa õigesti veedetud....

Eneseületuslikult, pärast ärkamist neljapäeva õhtupoolikul kesklinnas, jõudsin kodust läbi libistades isegi viimasele mõistlikule bussile ja olin juba enne keskööd Tallinnas.... Maabusin Õde juurde Tehnika uulitsal ja jutlesin uhkelt poole ööni... hommikune ärkamine oli ootustele vastavalt keerukas ettevõtmine ja oleks juba eos nurjunud, kui lootma oleks jäädud ainult oma telefoni äratusplärinale, kuna aga appi sai ka äratuskell, siis siiski jõuti.... Seesami uus info sai ära kuulatud mitme tassitäie kohvi ja tõdemuse, et tegelikult ka, mind liialt ei huvita kogu see krempel, kõrvale....

Pärast koolitust proovisin lootusrikkalt oma doonorikarjääri edendada, edutult....tädi käsi värises ja mitte ei suutnud ta tabada minu sügavale peitunud veeni, pagan ma ütlen, ma üldse ei salli kui nad augu teevad ja mingit muud kasu sellest ei sünni...lihtsalt jääb jäle ajas erinevaid värvikammasid moodustav plekk.....
Lohutuseks aga sai Liisu juures saiavormi süüa ja kähisevat häält kuulda. Kui Liisu tööinimeseks hakkas otsisin mina Tallinna sattunud Mari üles ja sõbrannatasin temaga, õhtu jätkudes liitus meiega veel ka kährikloom ja meeleolu püsis ülev....öösel sai aga krestomaatilist Pulp Fictioni kaetud.... on häid asju tehtud, on....

Laupäev möödus vanematekodu külastades ja kuni õhtuse bussipeale minekuni sõbranjetades aega veetes....Kui tagasi Tartu jõudsin kupatati kohe taas õue mängima.... koju jõudsin nii nagu ikka vastu hommikut, väikese vindi ja näljase olemusega... Tänane päev aga on möödunud koristamise, korrastamise ja muude tegemist vajavate asjade seltsis.....

Jaaa, võib rahul olla tõesti...hea on ikka neid näha, kes korda lähevad, hea on rääkida ja kuulata ja lollusi teha... lihtsalt mõnus on mõnuleda nende seas, kes juba ammu omaks on saanud... ikka jagub rääkimist ja ikka on mugav ja lahe.... ja nii lihtne on olla hetkeks neis hetkis.....

Mõelda on ka saanud sedakorda.... asjad on vististi isegi klaarimad kui enne ... tean, mis on ja mis mitte... ja mis jätta tasub ja mis mitte.... üldiselt tõotab tulla üks paganama külm talv.... ja sooja tundub andvat seekord vaid kurku libistatav soe jook, sõprade pilgud ja toa nurgas küdev ahi....see mõte toob nukravõitu mõru naeratuse huulile... aga kuigi ei teagi miks, kuid see kõik tundub õige, sest veel ei ole valmis, on vaja seda sisemist külmetamist ja enesega olemist ning edasi minemist.....ja kuidagi hea on kummastusega tõdeda, et on võimalik end mingit moodi poolitada ja naudelda külmetades, olen nõus, et tegemist on enesedistsipliiniga, mis võib nurjumise korral lõppeda nukralt, ent ma liialt veel ei põeks.....harjumusel on jõud, kuid harjuda saab nii üht kui teist pidi..... et siis viied-neljad süsteemis, tubli neli, kogu olemine.....