Kaaren istus diivanil ja limpsis kõrgest pokaalist vahuveini, seda kohalikku, poolmagusat ja odavat, kui rahakotis juhtub raha olema....oli kalendrilise aasta esimene päev, talvine ja natuke vbl liiga külm kui võinuks, aga Kaaren ei kurtnud, ta ei kannatanud tolle jaheduse all just liialt....ta ei kannatanud parasjagu üldse millegi all eriliselt, isegi pohmelus eelmise päeva vahuveinist ja Vana Tallinnast ei vaevanud teda...vaid lõi meeldivalt eilase olemise, laisklevate, kergelt nostalgiliste ja muigavate tahkudega....ja Kaaren nautis seda...ta kuulas plekise kõlaga lemmiklaule ja mõtles...sedakorda sellele, mis juba möödas oli, ent mida polnud varem mahti läbimõelda....ta sirvis vanu märkmeid ja kirjaridu et kokkupakkida olulisem möödunud aastast ja see pakk siis riiulisse surada, teiste omasuguste sekka, oma elu elama......
Mida rohkem Kaaren luges ja mõtles seda enam muutus möödunu päeva nägu milles ta oli.....laisk, meeleline, irvitavalt muigav, rahulik, väga omasoodu kulgev, endale olemise hetki hammustav ja kuidagi natuke juhuslikult ja sihipäraselt võidukas ning tänuväärselt rõõmus. Kaaren ei suutnud meenutada, millal viimati oli aastapakk nii rõõmus ja lootusrikas...ta proovis küll statistika mõttes meeldetuletuseks heita pilgu teiste aastapakkide poole riiulisse, kuid seal olid nood eelmised aastad täiesti kummastavalt ühte kasvanud, enam polnud peaaegu võimalik pakkimispaberi värvegi eraldada rääkimata sellest, et oleks olnud võimalik neid ükshaaval taas avada ja kaugele või lähedale ulatuvaid järeldusi teha....tekkinud kängar oli riiduteta riiuli vallutanud ning paistis täiesti eneseküllane ja häirivalt iseseisev olevat...ja parem vast oligi...Kaaren ei vaevanud statistikaga rohkem oma pead...ta sukeldus tagasi möödunud aastasse ja pakimeisterdamisse. Hoolega nagu mosaiiki tehes lisas ta sinna mõtteid ja meeleolukilde, küll palavikust, suvekasukatest, tähepoisi sõnadest, ühistest tegemistest, Maleva nädalatest, vikerkaartest ja saunaskäikudest ning inimestest neist paarist uuest ja koormatäiest vanadest.
Lõpuks sai pakk valmis, Kaaren tõmbas viimistluseks veel jõupaberi ümber, sidus hoolikalt marukaru abiga jõulust jäänud punase paelaga kinni ja tegi lipsu peale.....seejärel vaatas ta tunnustavalt pakki ning paigutas selle, kerge kahetsuse värinaga hinges, riiulisse....Riiul neelas paki stoilise rahuga.
Sellega siis taas ühel pool, ohkas Kaaren ja täitis kergendatult klaasi ja keeras diivanile kerra.
Nüüd tarvitses vaid uue paki materjali ootama jääda, mõtles ta. "Et oleks meeldiv," sosistas ta marukarule ja lonksas järgmise sõõmu veini.
