Mõru maik oli Kaarnal suus, ta sülitas enda ette maha...sellest maik paremaks just liialt ei läinud, kuid Kaaren proovis veel korra, siis võttis ta pakist järgmise suitsu ja läitis selle....ütlus, ükski heategu ei jää karistuseta, oli tema silmis viimaste tundide jooksul saanud hoopis uue tähenduse tema kogemuste omailmas...selle seedimine võttis aega, ning kogu sellest jamast väljatulek.....pfff....Kaaren ei tahtnud sellele veel üldse mõtlemagi hakata, kuigi ega palju tegutsemis alternatiive tegelikult polnud....

Sinisilmne ja rumal, liigne agarus, mis nähtavasti siiski juba ogaruseks oli muutunud....tagantjärgi sai ta aru küll, kus tee jalge all libedaks läks, ent ta ei mõistnud, kuidas ta seda vältida ei olnud osanud, kuidas ta seda enne ei märganud....Ta siiralt tahtis ju head, päriselt, et saaks parem kui varem....ja kogu oma tahtmises ja innukuses ei olnud ta osanud näha suurt pilti, irooniline, kogu oma kuueaastase hariduse juures, polnud ta ikkagi osanud näha osa ja tervikut, puid ja selle taga metsa.....Kaarnal tekkis retooriline küsimus, mida kuradit ta üldse oskas?.....pfff...

...üldiselt sai Kaaren aru küll, et nüüd oli vaja lihtsalt see supp korralikult ja kiiresti ära süüa, ning loota parimat, kuid iseloomust tulenevalt pidi ta enne natuke oma lolluse ja ahastuse meres hulpima...varbaga kivikesi toksima, ja kuhugi tallele mõned õpetussõnad märkima....et ehk läheb siis järgmisel korral õnneks.....hetkel ei olnud ta küll sugugi lootusrikas.....kuid too allaneelamist ootav mõrudus pidi ju midagi ravima......

Vahel on nagu tahaksin midagi muud, mitte seda, mis minule antud......igatsuslikult ronid toolile, millelt püüab pilk paremini kinni silmapiiri ja hetkeks tükib peale arusaamatus - ei teagi enam kuidas üldse on siia kus ollakse jõutud ja miks ometi.....Nina ette ei näe neil silmakissitusmomentidel enam sugugi, tahaks olla iseendast kenam ja kusagil seal, kus need ühed või teised või kolmandad....elusid päris vast ära ei vahetaks, aga oleks lihtsalt oma eluga ka seal, nende seikluste, inimeste, emotsioonide või teab, mille keskel........
...jahh ja siis heidad pilgu tagasi oma valikutele ja tehtud otsustele ja tuleb korra peale haledus ja nukrus ja nending, et ise, ise oled siia end toonud ja kusagil mujal oleks sellise tegevuskäiguga võimatu olla.......
...njahhh ja siis vajub pea longu ning võib juhtuda, et näed jälle oma kõveraid varbaid või värvilisi sokke ja rõõmustad, natuke kibedalt küll, aga siiski.....järgmiseks ronid toolilt maha, sest mis seal ikka igatseda, kui igasugu asju vajab tegemist ja tooli saaks sihtotstarbelisemaltki kasutada....nohh ja siis võid veel korra või paar õhata ohkamisseguselt ning edasi tammuda/sammuda....ja varsti ei pruugigi enam meeles olla, mis see sellise kummalise tundekeerise sütitas.....

Kaaren rapsis tiibadega, tekitades enda ümber tolmupilve ja endast alla poole lühildase saepuru-saju, siis kallutas ta pead, natuke paremale ja vasakule....kael oli kange, juba kes teab mis ajast...ning haigutas laialt, lastes ununeda, et tal pole tegelikult klapp-lõugasid...siis võdistas ta kergelt tiivnukke ja sättis end paremini konutama.....

...Ta teadis küll et tegelikult puudus aeg, konutamiseks ja haigutamiseks ja vangutamiseks ja muuks, ent ta ei lasknud sel teadmisel end häirida....sest kusagilt tilkus sisse miskine eriliselt stoiline rahu, .justkui oleks tal miskised vaid talle kuuluvad lisatunnid tagavaraks olemas....
justkui oleks ta midagi teada saanud, kuid ise veel ei teadnud seda, ainult tundis....võis olla, et tema alateadvus juba teadis, kuid tema veel mitte....

...ta tundis, et midagi immitses, et kusagil laiutasid juba rahuolu, vabanemise ja äratundmise tilgad, et enam polnud kiiret, sest juba oldi päral.....kuid ei midgi täpsemat...kus, kes, miks???....kurat seda teab, või kas temagi.....igaljuhul sai Kaaren aru, et see miski on õige lähedal, aimduseni adutavalt ligidal.....kuid sinna see aru ka lõppes.... kas nüüd tuleks karjuda, ära joosta, vastu minna, paigal püsida, varjuda või vastupidi end väga nähtvaks teha, seda ta ei teadnud....kuid ta leidis et otstarbekas oleks alustada vähem energiat nõudvate variantide läbiproovimistest näiteks tollest vanast vanast kaslaste jahitrikis - õige vaikselt peale passimisest, kuni saak ise pärale jõuab - jaaa, täitsa mõnus.........suu ka veel lahti ja võis silmagi looja lasta......