Kaaren rapsis tiibadega, tekitades enda ümber tolmupilve ja endast alla poole lühildase saepuru-saju, siis kallutas ta pead, natuke paremale ja vasakule....kael oli kange, juba kes teab mis ajast...ning haigutas laialt, lastes ununeda, et tal pole tegelikult klapp-lõugasid...siis võdistas ta kergelt tiivnukke ja sättis end paremini konutama.....

...Ta teadis küll et tegelikult puudus aeg, konutamiseks ja haigutamiseks ja vangutamiseks ja muuks, ent ta ei lasknud sel teadmisel end häirida....sest kusagilt tilkus sisse miskine eriliselt stoiline rahu, .justkui oleks tal miskised vaid talle kuuluvad lisatunnid tagavaraks olemas....
justkui oleks ta midagi teada saanud, kuid ise veel ei teadnud seda, ainult tundis....võis olla, et tema alateadvus juba teadis, kuid tema veel mitte....

...ta tundis, et midagi immitses, et kusagil laiutasid juba rahuolu, vabanemise ja äratundmise tilgad, et enam polnud kiiret, sest juba oldi päral.....kuid ei midgi täpsemat...kus, kes, miks???....kurat seda teab, või kas temagi.....igaljuhul sai Kaaren aru, et see miski on õige lähedal, aimduseni adutavalt ligidal.....kuid sinna see aru ka lõppes.... kas nüüd tuleks karjuda, ära joosta, vastu minna, paigal püsida, varjuda või vastupidi end väga nähtvaks teha, seda ta ei teadnud....kuid ta leidis et otstarbekas oleks alustada vähem energiat nõudvate variantide läbiproovimistest näiteks tollest vanast vanast kaslaste jahitrikis - õige vaikselt peale passimisest, kuni saak ise pärale jõuab - jaaa, täitsa mõnus.........suu ka veel lahti ja võis silmagi looja lasta......