Mõru maik oli Kaarnal suus, ta sülitas enda ette maha...sellest maik paremaks just liialt ei läinud, kuid Kaaren proovis veel korra, siis võttis ta pakist järgmise suitsu ja läitis selle....ütlus, ükski heategu ei jää karistuseta, oli tema silmis viimaste tundide jooksul saanud hoopis uue tähenduse tema kogemuste omailmas...selle seedimine võttis aega, ning kogu sellest jamast väljatulek.....pfff....Kaaren ei tahtnud sellele veel üldse mõtlemagi hakata, kuigi ega palju tegutsemis alternatiive tegelikult polnud....

Sinisilmne ja rumal, liigne agarus, mis nähtavasti siiski juba ogaruseks oli muutunud....tagantjärgi sai ta aru küll, kus tee jalge all libedaks läks, ent ta ei mõistnud, kuidas ta seda vältida ei olnud osanud, kuidas ta seda enne ei märganud....Ta siiralt tahtis ju head, päriselt, et saaks parem kui varem....ja kogu oma tahtmises ja innukuses ei olnud ta osanud näha suurt pilti, irooniline, kogu oma kuueaastase hariduse juures, polnud ta ikkagi osanud näha osa ja tervikut, puid ja selle taga metsa.....Kaarnal tekkis retooriline küsimus, mida kuradit ta üldse oskas?.....pfff...

...üldiselt sai Kaaren aru küll, et nüüd oli vaja lihtsalt see supp korralikult ja kiiresti ära süüa, ning loota parimat, kuid iseloomust tulenevalt pidi ta enne natuke oma lolluse ja ahastuse meres hulpima...varbaga kivikesi toksima, ja kuhugi tallele mõned õpetussõnad märkima....et ehk läheb siis järgmisel korral õnneks.....hetkel ei olnud ta küll sugugi lootusrikas.....kuid too allaneelamist ootav mõrudus pidi ju midagi ravima......