aasta siis oli 65..... vaatasin eile omi vanu pilte, mis eile suure õllekastiga koos Tartu rändasid... naljakas oli.... nii palju on muutunud.... nii palju on olnud ja toimunud.... ja nii-nii palju on muutunud.....
Aastalõpu diskursuses möödunud 364 päevale tagasi vaadates võib öelda, et see aasta on ka muutuste aasta olnud ja ootamise aasta on ka olnud.... mul on kuidagi tunne, et ma olen tugevalt vanemaks saanud..... ja teadmisi on tulnud... teadmisi enda kohta ja selle kohta, mis tegelikult korda läheb ja kuidas asjad tegelikult toimivad.... pilt on läinud selgemaks.... murekortse on juurde tulnud.... pagas on muutunud raskemaks.... pettumusi on olnud ja vapustusi on olnud... naiivsust on välja juuritud väga vaheda teraga.....
Jah... hariv on olnud.... minust on saanud see, kes ma olen.... ja ma olen vist peaaegu rahul.... inimesi on tulnud mu ellu juurde ja inimesed on muutunud lähedasemaks, ma olen aru saanud, et need kes on su ümber need teevad su.......millised kuldaväärt leiud, kadrid ja kährik ja janos ja liisi ja urmas ja need kõik teised, kes ikka veel mu kõrval vastu peavad .... imeline.....
Njaa.... seda mida ma elult tahan, seda ma endiselt veel ei tea, natuke on selginenud.... kuid siiski... palju on veel segamini.... palju on veel vaja järele proovida, palju on veel vaja mõelda ja vaadata... see saab järgmise aasta sihiks..... mu suhteeriline ja emotsionaalne mina las puhkab... tegeleks vahepeal millegi muuga, mõtleks välja mis ma tahan... kuhu jõuda, mida teha..... njah suured ambitsioonid ma tean... aga midagi peab olema..... ;)

ihhiiiiii... irvitasin ma vaikselt iseenda olematusse habemesse... lugesin siis sissekande läbi veelkord ja veelkord ja veelkord.... irvitasin veel natuke....ihihiiiiii... ja olin rõõmus, et läheb hästi, et läheb nii kui vaja.... et lumelauasõit on tore.... ihhhiiiiii.... siis muigasin ja rõõmustasin teadmise üle, et tal pole tegelikult aimugi, kui tore veel kõik olema saab..... ja järeldasin isekeskis, et kes pole käinud, ei saagi sellest imest enne aru, kui ükskord lähevad...... ja hea et on nii.... sest siis on üllatus suurim ja parim.... ihhiiiii

Ongi läbi.... hommikul saabusin päiksepaistes bussiga Tartu ja olin tänulik, et olemas on selline koht, selline Tartu ja mul on võimalus siia tulla hommikuses päiksepaistes.... tulla ära..... sealt kus olin enne...

....tegelikult oleksin tahtnud tulla juba varem... kuid ei saanud.... sest kusagil on siiski perekondlik ühisvastutus ja kohustus ja tegelikult on hea ju näha oma perekonda jõulude ajal... isegi kui see ei ole see sama perekond, kes eelmisel aastal ja on jõulud, mis pole sellised nagu eelmistel aastatel.... see vast nii palju ei morjendagi, et jõulud muutuvad... aga see, et tegelikult tahaks üldse ära unustada, et sul pere on ja et sa kusagilt pärit oled... see pole vist päris tavapärane, see vist näitab, et midagi on valesti... ei tegelikult pole ju tegu sugugi kehva perekomplektiga... tegelikult on väga tore või noh mitte sugugi halvem kui mõni teine.... aga on see üks piisk ja see teine ja neist ei saa mööda vaadata, kuigi tahaks mõelda et ei olegi... et ei ole ennast segijoonud isa ja ema, kes kannatab... kui sellest suudaks kuidagi mööda vaadata ja või ilma emotsioonideta kõrvalt jälgida oleks ju imeline, aga ei suuda..... perekondade värk... sideme värk.... hoolimise värk...... ja nii tahakski lihtsalt joosta kõige eest ära ja unustada......siin Tartus saab seda natuke praktiseerida, sest siin olen ainult mina ja minu elu, ja puuduvad meeldetuletajad ja ei pea silmitsi seisma, siin võib olla niisama.. peaaegu... sest pere on kaugel... pere on Tallinnas...... kui nüüd enam hirmu ka ei tunneks iga telefonikõne ja tallinnasse minemise ees, kui kuidagi suudaks leida rahu, leppida sellega et ei saa aidata, et ei oska, või leida võimalus siiski millegi paremaks muutmiseks ja mitte lihtsalt teha kõike selleks, et ignoreerida, siis oleks hea..... siis oleks peaaegu ideaalne.... siis võiks edasi elada....

hüüda tahaks.... teha akna lahti ja hüüda valjul häälel siia Tartu kevadisse jõuluöösse.... hüüda välja see ,mis on sees, see mis on kogunenud ja millel ei olegi nime.... see, mida ei saagi kuhugi panna ega üles kirjutada... see terve möödunud aasta, laotada ta laiali siia jõulurahusse.... sadada sellega sisse teiste rahulikesse jõuludesse..... hüüda ja loota, et sellest on kasu.... ei mitte loota et keegi kuuleb ja tuleb appi... lihtsalt hüüda hüüdmise pärast.....

Jõulu... oli küll ükspäev täitsa olemas... Kastani tänava residentsis, koos kuuseoksade, magusa muusika ja küünalde ning õunade ja koogiga.... ja olid inimesed, need head vanad ja tuttavad... kellega ikka hea on kokku saada, meenutada, mõni mõte vahetada ja muiata... sest soola mitu puuda üheskoos ära söödud..... njaa üks uustulnuk oli ka, selline päris 1,5 kuud uus, muidu õige lühike ja sõnaaher, aga hiiglama armas, tumedate silmade ja veel tumedamate juustega....ja suurte põskedega... Mari-Liis tutvustas teda kui Kirke-Lood..... ja ma arvan et tema juba teab :).....

.... siis läksid vapramad ja vanemad meist zavoodi, nagu ikka, juba traditsiooni mõttes.... kus oli neljapäevaselt palju inimesi... vahel mulle tundub et kõik need inimesed käivad seal nagu ikka, juba traditsiooni mõttes... aga see vist ongi see, mis teeb zavoodist alati lärmaka ja suure tuttavate ja sõprade konsentratsiooniga paiga......Seegi kord oli tuttavaid rohkem kui üks juba kohal ja neist, kes veel tuttavad polnud, üritas rohkem kui üks, igaüks omal naljakal kombel, seda saatuslikku mittetutvumise viga parandada.....

Zavoodis jätkasime traditsioonide austamisega ning nii ei saanud alguses me olelus seal vedama, kuid pärast väikest sulandumist üldisesse ebakainusesse.... ei saanud vanade eestlaste kombel enam pidama või püsti (kuidas kellelgi).....
Mina aga sain tantsida.... see oli hea.... sest tantsinud polnud ammu ja kõik tantsulihased olid roostes ning vajasid väikest meenutust.... tants andis energia ja iseolemise, mis mind ühel hetkel jultunuks tegi.... siis olingi natuke aega jultunud ja ülbe... tantsisin selle aga ka lõpuks endast välja... koos kõige muuga... ja siis oli justniipalju jõudu, et veel koju sibada.... koos oma õllemarinaadis vedelenud kotiga.....

Hommikul oli möödunud rokkimist meenutamas kange kael ja piimhape lihastes.... selle peale venis suu taas muigele ja tundsin et nii hea on vahel end niimoodi tunda....

Elu on veider olin ma täna hommikul taas sunnitud tõdema.... nii palju küsimusi ja iga päev muutuvad vastakad teadmised asjade seisu kohta.....ei saagi aru, et kust need kõik tulevad ja kuidas see ümber- ja üle-arusaamine toimub ja kuidas täpselt kõik lõpuks ikka paika loksub.

Istusin hommikul üksi seal suure aknaga toas, vaatasin aknast lumiseid teid ja puid, kuulasin koduselt nukrat Alenderit ja tundsin kuidas sees oli ärevane rahu.... kõik saab korda, ütles tunne sees, kõik ON korras...
....enam ei ole tarvis küsida miks, enam ei ole tarvis muretseda ega pole aegagi.... kõik laheneb ja hargneb ja sulab käest... ja pärale on jõudnud teadmine.... et kõik pidigi nii olema, kõik oli ja on õigesti, sest see ei olnud eksitus, seda lihtsalt oli väga vaja... ja et kõik läks lõpuks nii nagu pidi.....

Ma ei tea, mis saab edasi, aga ma tean, et seda, mis mul on, ei saa miski ega keegi mult enam võtta ega muuta, see on juba söövind minusse, see on juba olemas.

Ja ma olen õnnelik, et on nii... ma tunnen ennast päratult rikkamana, ma tunnen et on hoolimine, on hea, ei olegi vaja rääkida enam, on erismoodi sõber, on midagi jagatut, mida ei saa ära võtta.... on miski, mis jääb..... muietesse, pilkudesse, lausutud ja lausumata sõnadesse, kirjadesse, kokkusaamistesse ja nende ära jäämistesse, mälestustesse, ruumidesse, oskustesse, maalidesse, lauludesse, teadmistesse kuidas asjad tegelikult on .... kahe vahele.....

Ja ta tuli... lõpuks peale pikka pusimist ja manamist filipiinidelt toodud kookoshelvestega, kondentspiima ja valge mustikalise šokolaadiga... korraga oligi aknatagune täis lendlevat valget, ei olnud ülemine naaber kookoshelvestega, oli lumi...lumilumilumi.... helevalge ja tihe, natuke tuisuline lumi..... ja suu venis kahelt poolt kõrvuni....

Hetkeks oli kõik täiuslik, küünal, suur suur aken, sealt sisse kumav tänavalgus, laternapostid, kirikutorn , kattumas valge lumise olemisega ja sisemine soojus, hingamine ja südamelöögid pea all, magus rahu.... tahtsin nii väga sukelduda sellesse hetke ja viibida seal igavesti, suruda oma pikad sõrmed tema süvastruktuuridesse ja mitte kunagi sellest hetkest lahti lasta... Aga hetkil on paha komme olla ja jääda hetkeliseks ning mida täiuslikum, seda ebapüsivam, seda viivulisem......et ära ei harjuks vist... ja nii oligi ühel hetkel otsas see hetk... ja tuli lahkuda, kuigi üldse poleks tahtnud... tuli lahkuda, sest taheti nii, pidi nii, ning vastuvaidlemine või vääriti mõistmine oli väljaspool võimalikkust..... Tunded sees olid sümpaatselt ambivalentsed (tsiteerides klassikuid).... teadsin mida peab ja teadsin miks peab kuid siiski tundus see hetkeks ületamatult raske....

Õues aga sadas lund, sadas näole, juustele ja hallile mantlile.... ja silmapilguks suutsin ma sellest mitterõõmu tunda ning siis järgmisel viivul naeratada läbi helbete ja lasta hetkil kaduda käest, söövitada end mällu ja kaduda käest..... nii et jäi ainult lumi ja jäljed lumel.....ja mina

jälle on see tunne, et on vaja, on vaja vana hea grafomaani kombel kirjutada... kirjutada mõned asjad peast selgeks ja pinnale keeruliseks ning avaldada arvamust tähelepanekute taustal....
...mul on olnud imetabaseid sündmusi täis nädal..... tõesti, mitu õige toredat tegu ja nägu... alates ungari filmiõhtust ja Mikolase päeva tähistusest Viki juures, mis hõlmas palju head Szegedi kalasuppi ja kelmikaid silmi ning veini... kuni semiootikute autoriõhtuni Salongis, kuhu paras ports kaneelirulle sai küpsetatud.... nalja on ka saanud ja nuttu on ka olnud, segadusest, rõõmust, õnnest naertustest, ilvestest jms. rääkimata...veider ja aus on ka olnud... ja sundi endale ja tõele näkku vaadata.... njahh kas sellest just liiati selgus on tulnud, aga midagi on klaarim, südamelt on räägitud ja südamelt on kuuldud.... ja nagu juba klapib pilt peaaegu kokku või on tükid vähemalt piiritletumas....... kuigi mõningad aspektid, siiski päris ei veena.... vbl sellepärast et ma tõesti vägaväga tahaks, see ei oleks lõplik tõde......kes teab......

Jahh ja inimestega ning nende eludega on naljakas värk ma märkasin.... nad on su kõrval, elavad ja hingavad ja teevad omi väikesi asju, sa näed neid erinevates situatsioonidea ja erinevate inimeste seas, vahel tihemini mõnikord harvem, kaed ja kuulad neid ning neist ja jätad tunnuslikud salamärgid meelde.... lõpuks mingil piisavalt näind ja kuulnud hetkel, arvad, et nüüd tunnedki neid...... ning siis järgmisel või ülejärgmisel hetkel loevad nad kusagil ette sulle oma luuletusi või proosapalu või näitavad kellelegi kusagil oma maale.... sa võib olla oled teadlik, et jahh kirjutada ta oskab, jah ta pidavat maalima, aga mitte kunagi, taipad sa hetk hiljem, pole sa rohkem sellesse süüvinud... sul on olnud mingi inimkuvand, kus seda aspekti seeski pole olnud ......nii palju on nägemata ja kuulmata, nii palju on teadmata.... nii väike ja piiratud on see harjutud olemine....

Jahh... ja rõõm on võimas tunne avastasin ma uue jalgrattaleiutise õhinaga taas ükspäev.... ja rõõm nakatab..... ja rõõmu on tegelikult nii imelihtne valmistada... mõni väike žest või liigutus, mis tavaliselt laiskusest tegemata jääb.... mulle meeldib kui saab rõõmu valmistada, kui hetkeks on tunne et midagi on korda läinud ja kingitakse naeratus.....

Ning ilvestega olege ettevaatlikud, nad armastavad toolijalgu närida ja teie diivanile poriste käppadega mustreid trükkida... lisaks sellele jätavad nad voodisse alati hulgakese karvu........

Täna hommikul kui oma öötöölt koju jalutasin, tõusis päike põleva oranži kerana horisondi kohale ja sütitas taevagi põlema.... see oli imetabane.....see oli ilus... kui pärast kella ühe ajal silmad taas lahti sain... paistsid aga üksikud päiksekiired, mis majanurga tagant plehku said, mu põranda vanale kriimunud parketile..... see tõi naeratuse näole...... ja siin ma nüüd naeratangi, sest on päike ja kiired ja need laulud, need vanad ja head ja üksikud....

Ja Ungaris paistab päike ning temperatuur, mis õhus on, keksib 20 kraadi ümber.....

....veider ilm.

Noorena, tõeliselt noorena või liiga noorena tunnen ma end iga aastaga aina harvem.... ei tea küll millest selline kummaline seotus, aga olemas ta siiski on....

Üleeile aga tundisn ennast tõesti noorena, olin firma jõulupidus... 60 stiili järgi, nagu soovituslikuna välja oli reklaamitud, oli minust saanud musta printsesskleidiga ja hobusesaba ning elvisliku tukaga rockabilly tibi... ma pole varem selline välja näinud... ja mulle meeldis see... ja seal ma olin, noor ja üleslöödud, ning tantsuks mängis disko, halb 80-nendate disko evergreen lugudega, mida minagi tõsi küll, peast tean.... ja siis kõik need naised, kes rohkem või vähem 60 nendate stiilis väljanägevad, seal tantsu vihtumas ja õhtujuhtide flirtimistele ning naljatamistele meelitatult naeratamas ja/või südamest naermas olid..... ei, ma ei ütle, et Tanel Saar või Margo Teder halvad oleks olnud... aga et see kõik sellist siirast rõõmu valmistab.... see oli minule veider, midagi uut... et seda kõik ülemeelikult veiniselt rõõmu valmistab... see hirmutab natuke või kummastab... tundsin end natukene vales kohas, oleks tahtnud rock´n´rolli tantsida ja funnida, mitte 80 diskensi saatel puusa nõksutada.... seda ma saan teha ka maasikas või atlantises, mõnel heal päeval ka Tallinnas...... kuidagi tundus aga, et ülejäänud seda mujal teha ei saa, sest neil on töö ja pere ja vähe aega ja mees ja kompleksid ja kõik see muu rutiin, mis ei lase õhtul diskoteekide särasse sukelduda.... jaa... mina tunnen, et ma ei taha seda teha, sest on võimalus teha palju muud palju toredamat.... mõtlesin ma ja limpsisin imestunult toimuvat jälgides pokaali seest magusat martini aisti.....

.... njah sinna nooruse kogemuse vastukaaluks ütles U täna mind silmitsedes, et mul on murekortsud... jahh on küll, miimika on üks tugevalt ülehinnatud värk, mille tagatipuks kortsud ja muud vaegused.... ise ma muidugi imestan pigem selle üle, et mul veel halle juukseid ei ole... sest tundub ju küll kohati, vaim on nii lõpmatult väsinud ja muresid iga ripsmekarva otsas... tegelikult seda kõike siiski õnneks vaid trööstitumatel hetkedel...
päriselt on ilusaid hetki kaa, täna näiteks nägin karu ja Saadjärve ääres elavat luigepaari ja sain panna pea sülle ja tunda natuke lohutust ja olla natuke armasalt..... jahh neil hetkil on kõik taas hästi ja mured koos kortsudega ununevad täiesti..... kuigi siis nad tulevad taas, vaikselt poevad närides hinge....

ning siis ma taas olengi mures... kõigi nende tavapäraste asjade pärast ja siis natuke nende uute lahkumiste taustal..... ma põen natuke ette, sest tundub, et asjad on läinud nii nagu tavaliselt, traditsiooniliselt ja nüüd ei tea, kas oleks viimane aeg, veel endale lähemale tõmmata või õigemini lähemale pugeda või kaugemale, kiirelt eemale lükata, mõlemad variandid on kuidagi halvad (tsiteerides sellega klassikuid) ning ausalt öeldes tundub viimane suhteliselt teostamatugi.....
Põdemise kõrval olen rõõmus ja nukker ühteaegu, sest ikka on minus mingisugune lootus ja ikkagi on olnud hetki, kus on olnud unustumatult õige ja hea, ning ei ole põhjust kahetseda, milleski hetkegi....... teisalt on mingi reaalsuse aimdus ja kindel teadmine, kuidas asjad tegelikult on......

Muus osas võib öelda, et tulemas on jõulud ja ma olen 24. detsembril terve päeva üksi tööl....... ja et olema on saanud uusi teadmisi ja et mõned päevad on veel antud....... ja mis siis tuleb.... seda näeb järgmine kord

ja tuligi kesk detsembrit kohale kevad..... päike paistis sinavas taevas laiutavate pilvelaamade vahel hetketi ja puhus vinge tuul ning ümberringi rohetas kevadiselt.... uskumatu muidugi, aga kuidagi veetlevalt sulnis hetkeks, kui aastaaegadele ja tavapärastele ilmatraditsioonidele ei mõtle.....njaa....

.....muidu surub ja närib hinges.... rahulolematus, teatav viha, nukrus ja abitus... nagu ikka.... jaajaa..... ma tean, et sa tead ja ma ise tean ka, mis see seal närib ja piinab, aga sellest ei ole abi, ma lihtsalt ei oska edasi minna, suudan vaid mõelda põhjuseile ja vahel ka variantidele, kuhu edasi, aga see on ka kõik.... ühesõnaga kõrvalise abita vast ei saa... kõrvalist abi millele vast loota pikemalt saab aga alles tuleval aastal.... niikaua tuleb vastu pidada.... elada neis kevadistes hetkedes ja teha kõik et ei tunneks tolle närimise valu........ muusikas olla ja põgeneda, kuhu vaid saab... peaasi et peitu..... peitu peitu iseenda eest ja seest....

Kell on 5.17 ja kõik on jätkuvalt rahulik.... no ja millegi pärast ma ei imesta, kellel peaks tulema tahtmine kesk novembrikuu pühapäevast ööd, mingit lennuki või laevapiletit tellida või puhkusepaketti Phuketisse broneerida.....inimestel on muudki oma novmbrikuiste mustade öödega peale hakata.... näiteks magada kellegi soojas kaisus ja näha imeliselt värvilisi hobeseunesid..... njah... see muidugi teeb mulle ühelt poolt rõõmu, kuid teisepoolt närib mind kadeduse ja tülpimuse uss... heal meelel paneksin minagi oma pea kellegi rinnale ja magaksin magusalt nurrudes....no tegelikult võiksin ju praegugi proovida ja pea Marina rinnale toetada ja siis oma kontoritoolis magada... kuigi kahtlustan, et see vist väga ei toimiks, sest Marina tahaks ju ka kohe siis magada ja seda ei saa lubada... kui on kord siis olgu kord... keegi peab ju ometi valvel olema, juhuks kui tekib mõni ootamatu äkiline olukord, tekib mõni mõte eesti inimese peas novembriöös, näiteks tekib mõnel väikesel eestlasel mõte, äärmiselt aktiivne kihuline mõte, et just nüüd peab ta hankima endale oma boonuspunktide eest ratastega reisikohveri või võtmepaela....sel hetkel ja juhul on ju minu kohus talle seda kihutäitmist võimaldada, nii et minu magamine lõug mariina rinnal on lubamatu... mitte ainult mariina poolt keelatud, vaid ka tolle kihumõtte ja hea klienditeeninduse tavade tõttu lihtsalt mõeldamatu...

... naisteajakirjad milled kolleeg eelmisest vahetusest igavuse peletamiseks jättis, said läbiloetud kella poole viieks, referaat Heideggeri keelest potsatas õppejõu virtuaalsesse postkasti juba kella kahe aegu, pöffi piletid sai ostetud poole nelja aegu ja päring articsporti saadetud kell viis.... Siinkohal ma pean mainima, et eesti naisteajakirjad ei ole sugugi nii halvad, igavuse peletamiseks saab nad suisa kaanest kaaneni läbi lugeda, Cosmo puhul tekib küll vahepeal küsimus, kas midagi paremat teha pole ja pilk rändab arvutiekraanile vanu emaile lugema, kuid varsti saab ajakiri ikkagi läbi loetud... ning Trend, too üllatas mind suisa positiivselt, oli hetki kus oli siiralt huvitav ja lohutav... ning oli hetki, kus mu sisekõneline mina sees juubeldades ja elutööks kiirelt puksi hakkas vorpima, sest seal oli ju kirjas kõik mis teha on vaja.... õnnevalem ja stressimaandamisevalem ja kõik muu ilus ja ennekõike kasulik....

Teed on praeguseks ära joodud poolteist pooleliitrist kruusitäit, ei ole paha, ei ole sugugi paha....olen täiesti graafikus....

ja ööl veel potentsiaali on....vbl saab veel mõne kirja kirjutada või netist midagi eluliselt tähtist otsida ja asjalik olla, sest lõppeks on töö lõpuni jäänud vaid 2,5 tundi.... ja kõik on endiselt kontrolli all ja rahulik... nii et võimalusi veel on.....

minust korrus allpool elab tädi.... vanust 95, vana tädi, vene rahvusest. Ta olevat pärist 12 lapselisest perest Peipsi lähedalt, ühest nondest vanausuliste küladest. Ta käib päeviti tihti mööda meie trepikoja treppe, aeglaselt, aeglaselt, sest jalad on haiged ja vanus teinud väetiks... Ta justkui jalutab ajaviiteks ja meelelahutuseks neil treppidel, pidades kinni kõik möödaminejad, sest tahaks rääkida oma raskest elust, sellest kuidas poeg ehitab Ihastesse maja ja teine poeg on Tallinnas ja kuidas tütrelgi on oma pere ning kõik õed ja vennad ümbert ringi ära surnud ja tema, tema üldse ei tahaks elada sellest kivist magala ühes üksikus korteris.

Tädi igatseb koju, Peipsi äärde ja pere juurde ja külakogukonda, kus külarahvaga rääkides ja sibulaid kuivatades mööduvad päevad meeldivalt.
Tädi igatseb rääkida, kuid meie trepikojas on harva inimestel aega pikemalt peatuda, vbl üks samovaritäis kuuma vett keeta ja tädiga teed juua ja heietada. Kõigil on alalõpmata kiire, kiire. Elutempo isegi nii kiireks läinud, et aega hingamisekski tihti puudu, rääkimata siis rätikuga vanatädiga, kes seisab vanas kitlis ja toatuhvlites trepil, mõni sõna vahetada, hetkeks kuulatada ja naeratada ja head päeva soovida.
Njah, minul endalgi on alati rutt ja tädi jutte pole aega kuulata, kuigi vahel väga tahaks, tahaks heita pilgu tema pikka ellu, vanausuliste sekka ja Peipsi äärde 12 lapselisse perre, tema noorusaega, mis oli tunduvalt parem kui nüüd, nagu tädi ise tavatseb väita.
Ja taas trepist vabandades alla rutates, ma usun teda. Kindlasti oli elu parem, sest siis oli aega ja olid külainimesed, kellega sai juttu vesta, jõudis hingatagi.....