Jõulu... oli küll ükspäev täitsa olemas... Kastani tänava residentsis, koos kuuseoksade, magusa muusika ja küünalde ning õunade ja koogiga.... ja olid inimesed, need head vanad ja tuttavad... kellega ikka hea on kokku saada, meenutada, mõni mõte vahetada ja muiata... sest soola mitu puuda üheskoos ära söödud..... njaa üks uustulnuk oli ka, selline päris 1,5 kuud uus, muidu õige lühike ja sõnaaher, aga hiiglama armas, tumedate silmade ja veel tumedamate juustega....ja suurte põskedega... Mari-Liis tutvustas teda kui Kirke-Lood..... ja ma arvan et tema juba teab :).....

.... siis läksid vapramad ja vanemad meist zavoodi, nagu ikka, juba traditsiooni mõttes.... kus oli neljapäevaselt palju inimesi... vahel mulle tundub et kõik need inimesed käivad seal nagu ikka, juba traditsiooni mõttes... aga see vist ongi see, mis teeb zavoodist alati lärmaka ja suure tuttavate ja sõprade konsentratsiooniga paiga......Seegi kord oli tuttavaid rohkem kui üks juba kohal ja neist, kes veel tuttavad polnud, üritas rohkem kui üks, igaüks omal naljakal kombel, seda saatuslikku mittetutvumise viga parandada.....

Zavoodis jätkasime traditsioonide austamisega ning nii ei saanud alguses me olelus seal vedama, kuid pärast väikest sulandumist üldisesse ebakainusesse.... ei saanud vanade eestlaste kombel enam pidama või püsti (kuidas kellelgi).....
Mina aga sain tantsida.... see oli hea.... sest tantsinud polnud ammu ja kõik tantsulihased olid roostes ning vajasid väikest meenutust.... tants andis energia ja iseolemise, mis mind ühel hetkel jultunuks tegi.... siis olingi natuke aega jultunud ja ülbe... tantsisin selle aga ka lõpuks endast välja... koos kõige muuga... ja siis oli justniipalju jõudu, et veel koju sibada.... koos oma õllemarinaadis vedelenud kotiga.....

Hommikul oli möödunud rokkimist meenutamas kange kael ja piimhape lihastes.... selle peale venis suu taas muigele ja tundsin et nii hea on vahel end niimoodi tunda....