Ongi läbi.... hommikul saabusin päiksepaistes bussiga Tartu ja olin tänulik, et olemas on selline koht, selline Tartu ja mul on võimalus siia tulla hommikuses päiksepaistes.... tulla ära..... sealt kus olin enne...

....tegelikult oleksin tahtnud tulla juba varem... kuid ei saanud.... sest kusagil on siiski perekondlik ühisvastutus ja kohustus ja tegelikult on hea ju näha oma perekonda jõulude ajal... isegi kui see ei ole see sama perekond, kes eelmisel aastal ja on jõulud, mis pole sellised nagu eelmistel aastatel.... see vast nii palju ei morjendagi, et jõulud muutuvad... aga see, et tegelikult tahaks üldse ära unustada, et sul pere on ja et sa kusagilt pärit oled... see pole vist päris tavapärane, see vist näitab, et midagi on valesti... ei tegelikult pole ju tegu sugugi kehva perekomplektiga... tegelikult on väga tore või noh mitte sugugi halvem kui mõni teine.... aga on see üks piisk ja see teine ja neist ei saa mööda vaadata, kuigi tahaks mõelda et ei olegi... et ei ole ennast segijoonud isa ja ema, kes kannatab... kui sellest suudaks kuidagi mööda vaadata ja või ilma emotsioonideta kõrvalt jälgida oleks ju imeline, aga ei suuda..... perekondade värk... sideme värk.... hoolimise värk...... ja nii tahakski lihtsalt joosta kõige eest ära ja unustada......siin Tartus saab seda natuke praktiseerida, sest siin olen ainult mina ja minu elu, ja puuduvad meeldetuletajad ja ei pea silmitsi seisma, siin võib olla niisama.. peaaegu... sest pere on kaugel... pere on Tallinnas...... kui nüüd enam hirmu ka ei tunneks iga telefonikõne ja tallinnasse minemise ees, kui kuidagi suudaks leida rahu, leppida sellega et ei saa aidata, et ei oska, või leida võimalus siiski millegi paremaks muutmiseks ja mitte lihtsalt teha kõike selleks, et ignoreerida, siis oleks hea..... siis oleks peaaegu ideaalne.... siis võiks edasi elada....