minust korrus allpool elab tädi.... vanust 95, vana tädi, vene rahvusest. Ta olevat pärist 12 lapselisest perest Peipsi lähedalt, ühest nondest vanausuliste küladest. Ta käib päeviti tihti mööda meie trepikoja treppe, aeglaselt, aeglaselt, sest jalad on haiged ja vanus teinud väetiks... Ta justkui jalutab ajaviiteks ja meelelahutuseks neil treppidel, pidades kinni kõik möödaminejad, sest tahaks rääkida oma raskest elust, sellest kuidas poeg ehitab Ihastesse maja ja teine poeg on Tallinnas ja kuidas tütrelgi on oma pere ning kõik õed ja vennad ümbert ringi ära surnud ja tema, tema üldse ei tahaks elada sellest kivist magala ühes üksikus korteris.

Tädi igatseb koju, Peipsi äärde ja pere juurde ja külakogukonda, kus külarahvaga rääkides ja sibulaid kuivatades mööduvad päevad meeldivalt.
Tädi igatseb rääkida, kuid meie trepikojas on harva inimestel aega pikemalt peatuda, vbl üks samovaritäis kuuma vett keeta ja tädiga teed juua ja heietada. Kõigil on alalõpmata kiire, kiire. Elutempo isegi nii kiireks läinud, et aega hingamisekski tihti puudu, rääkimata siis rätikuga vanatädiga, kes seisab vanas kitlis ja toatuhvlites trepil, mõni sõna vahetada, hetkeks kuulatada ja naeratada ja head päeva soovida.
Njah, minul endalgi on alati rutt ja tädi jutte pole aega kuulata, kuigi vahel väga tahaks, tahaks heita pilgu tema pikka ellu, vanausuliste sekka ja Peipsi äärde 12 lapselisse perre, tema noorusaega, mis oli tunduvalt parem kui nüüd, nagu tädi ise tavatseb väita.
Ja taas trepist vabandades alla rutates, ma usun teda. Kindlasti oli elu parem, sest siis oli aega ja olid külainimesed, kellega sai juttu vesta, jõudis hingatagi.....