Üksildane Georg pani oma väikesed aukus kõrvad pea alla ja lõpetas hingamise ... ning oligi kõik ... teisel pool maakera mõni aeg hiljem aga istus kõrvukrätsu, luges nukral pilgul uudisnuppu ning suured krokodilli pisarad pääsesid ta ümmargustest tõllaratta silmadest valla... Üksildane Georg oli viimane omasuguste seast, suur, uhke ning kõrvu ajatajus ka üsna vana, ent väike ökul teadis, et armas auväärt Georg oleks võinud elada kauemgi, temasugustele oli esimene 100 alles keskikka jõudmise aeg ... ning pisarate lohutamatu vool jätkus ... krätsu oli veendunud, et kui Georg ei oleks olnud nii üksik, kui tal oleks olnud mõni omasugune seltsiks, kellega jalutamas käia, ning maailma asju arutada ning vahel nooruslikult möllata, oleks ta veel mõned aastad kui mitte aastakümned vastu pidanud, ning oma elevantsusega maailma rikastanud, kuid nüüd, ähh ... olidki otsas vist kõik, kuigi säilis lootus, et ehk kusagil on mõni Georgi sugulane peidus ja elus.
Kõrvukrätsu vaatas pilti uudisnupu kõrval ning tundis, et ta oli midagi maha maganud ... ta oli näinud Georgist vaid pilte, ent ta tundis, kuidas nad oleksid pidanud tegelikult kohtuma ... ei, kõrvu ei tahtnud ratsutada Georgi-suguste seljakilbil ning teha mälestuseks päevapilte ... ta oleks tahtnud kohtuda, istuda nende kõrval liivas, vahetada pilke ning saada aru, mida õigupoolest tähendab olla elevantkilpkonn ... Kõrvu tegi mõttes Üksildasele Georgile kummarduse, ning salaja ka ühe pai, tõmbas siis teki üle pea ja otsustas rohkem selliseid kohtumisi mitte maha magada.

Miks ei hakand ma baleriiniks ... mõtles kaaren ja võttis järgmise lonksu, kõik need roosad kohevseelikud, krunnid ning baleriinikingad. Rääkimata muidugi loendamatutest peegliees kükitamistest, jala tõstmistest, päkasirutustest, spagaatidest, sirgest seljast ning nina kirdesse poosidest, täis luikede järve saatemuusikat ja lilledes lavataguseid ...
Aga ei, see oli kõik vaid uni, printsessi uni, ning argipäev on õhtud ja ööd ... juunikuu omad, täis tööd ning sekka päevad tulvil loenguid, ettekandeid ja tahakummardusi. Õhk aga on äikest täis, ning põhjas leidub isegi veel äraõitsemata sireleid, toomingaid ning nende uitse ja sügavaid graniiti uuristatud jõesänge oma lavastatud veemängudega.
Jahh ja varasuvine rahutus on ka koos selle õhus haigutava elektriga, mis pilvedest peale surub, nii et pulss tõuseb lakke ja kõik need uimad, mis ajavad pea sassi, olgugi et toas laual ootavad virnad kaanetatud ja kaanetamata tekste läbitöötamist, ning jooksma või võimaluse puudusel muigama ...

... aga baleriinina, ohh, ei ühtki ettekannet ootavat silmapaari ega kavarida, vaid õige kehahoiak ning traagikat täis suured silmad!