Neil ei ole siin lund ... mitte päriselt päris lund ...

Paar korda talve jooksul võib juhtuda, et õhutemperatuur langeb küll paari pügala võrra alla nulli, nii päevaks või paariks ... ja võib kokkusattumuslikult juhtuda ka, et neil igikülmadel päevadel sajab maha lumekirme, ent tavaliselt kaob see kiiremini kui tuli ja kindlasti sel puhul tegemist paanikat tekitava erandjuhtumiga, kui tavalise talvise argipäevaga ...

Jah, ühesõnaga lund neil ei ole, päriselt ... aga jõulu-unelm on neil ikkagi üsna lumivalge ... Nii ilmuvad jõulude lähenedes, see on siis kohe pärast Halloween-i novembri alguses, kõikjale lumememmed ja lumised kuused ja lumised sokid ja tuhvlid ja Rudolfid ... ning muidugi lumised jõuluvanad ... paberist, plastist, klaasist, kangast ... igal võimalikul ja võimatul kujul ...Ja nii siis ongi, et väljas sajab laia vihma, kraadiklaas näitab kusagil pluss seitse ja kodude aknalaudadel säravad tehiskuused, kaetud tehislumega, kohalikud elektrimehed sõidavad oma tavapäraste furgoonidega ringi, vabadele kõrvalistmetele installerit pea pooleteistmeetrised tüsedad pehmed lumememmed, pubide akendele on kleebitud jõulupildid, lumesajust ja läbi lumesaju saabuvast jõulumehest või lihtsalt kaunistatatud jõulukuuskedest vms ...

Naljakas ... kuidagi kummaliselt nihkes värk, eriti minu kui põhjamaalase jaoks, kelle meelest lumetu talv on iseäranis tavatu ja kuidagi kurnav nähtus ...

Veel aga jõuludest rääkides ... tuleb esimese asjana meelde, et piparkooke neil suuremat pole ja mandariinid ei tule üldse jutuks ...  poed on aga hunnikutes täis erinevad assortii kommikarpe ning populaarsed on kummalised väikesed pirukakesed, mille sisuks rosinad siirupis ... kuidagi paremini ei oska ma seda kirjeldada ... hõõgveinile pole ma samuti sattunud ... ent igal pool on midagi mida kirjeldatakse väljendiga jõuluspice, mis on pigem lõhna kui maitsebukett ning põhineb mulle tundub peamiselt nelgil, kaneelil ja vbl kardemonil....

Muidu nii natuke laiemas plaanis tunduvad jõulud siin ikka suuremalt jaolt poodlemise ja heategevusliku rahakogumise püha olevat. Aga ma ei imesta, nad lihtsalt armastavad ostelda, ning jõulud on ju lihtsalt suurepärane põhjus seda teha ... tundide ja tundide kaupa ... praegusel viimasel jõulueelsel täisnädalal on alates neljapäevast enamus suuri kaubamajasid ja poode ka ekstra kauem lahti... et kõik vajalik saaks ikkagi kõigil soetatud ning linn on täis, minule eelkõige kusagilt ammustest seriaalidest tuttavaid pildikesi paberkottidega ülekoormatud neidistest, tädidest, mammidest, kuttidest, džentelmenidest, daamidest, nolkides ... noortest, vanadest ...
Poodide vahel seisavad kaubamajade uste satelliitsete kaaslastena heategevuslikud rahakogujad, õigemini nende hordid, igal tänavanurgal on kesklinna piirkonnas vähemalt üks, sageli ka kaks-kolm, neoontoonides jakid seljas ... kõik nad sirutamas möödujate poole naerusuiselt oma kogumiskarpe ja soovimas häid jõule!   

Väga toredad on ka raadiost kõlavad reklaamid (televisserit mul pole, nii et siinkohal jään sellekohase tähelepaneku võlgu), mis ütlevad, et kuigi me ometi kõik soovime jõuludeks oma armsamatele ja lähedastele, sooja, armastust, õnne ja muid kauneid soove, on kingitusi pakkida ikkagi ka väga tore ... või et kuigi me teame, et kõige tähtsam tuleb jõulude ajal otse südamest, on seda väga raske kingituseks pakkida, nii et tule osta parem midagi pakkimiskõlbulikku ikka kaa....

Kirikki tuletab ennast meelde saates sedelikesi otse  kodusesse postkasti, sõnumiga, et jõulud on rahajagamise ja -annetamise aeg ... siia ja siia võib tuua ja anda ... 

Ja, et igaüks ikkagi saaks jõuludest täiel rinnal osa ehk et oleks ikka raha ostelda, jagada ja annetada on näiteks siinne sotsiaaltoetuste süsteem igale toetusesaajale ettenäinud ka jõuluboonuse, mis on  pool või enam tavapärastest toetussummast ... pole midagi öelda, jõulud on siinsetele pühad...

Natuke naljakad tarbimise ja rahajagamise, lumised pühad ...

Kasvuraskused... jah tõesti nad on tagasi!

Ma mingi hetk arvasin et nüüd on nad läinud, et on juba kasvatud kah, et neljakümnele lähenev naine, et ehk aitab küll, ent ei ... mitte midagi sellist ... leidsin ennast ükspäev taas täiesti mõistmatult elule otsa vaatamast ... no lihtsalt arusaamatu ... no, et ei saa aru ... et oled, elad, kasvad ja mõistad paljudki, aga on mingid asjad, millest kuidagi aru ei saa ... et ei suuda omi arusaamu keerata ümber teadaolevate tõsiasjade, et no lihtsalt ei paindu noh ...  lihtsalt vaatad mokk pisut töllakil ja ei saa aru!

No näiteks mismõttes, on nii et inimene läheb ja kaob ära ...  väikeses Eestis läheb inimene ja kaob ära ja sureb maha ... Ma saan aru, et kui on tahe, tahe ära kaduda, tahe minna ja mitte tagasi tulla ... saan aru, et on võimalik ... peabki ehk olema ... ent minna ja olla Eestis kadunud nädalaid, nii et üks ja teine ikkagi kusagil näevad, aga olla samal ajal ikkagi täiesti kättesaamatu ja siis maha surra ... ehk samuti tahetult ... aga, aga, aga ikkagi...  Aru ei saa ma sellest kuidas saab olla elus ja kadunud nädalaid ...Eestis ... see võimalikkus hirmutab ... natuke vist mingit tahku lohutab kaa ... aga hirmutab rohkem ... võib olla see hirm ei lasegi arusaamisel painduda ...

Ja kuidas on nii, et võtad kätte ja lõhud oma elu ära, sest edasi enam vanamoodi ei saa ... mis neist detailides, no ei saa noh ... lõhud ära, et minna edasi, et saaks parem ja siis mitmeid kuid hiljem kui ongi nagu kõik saanud parem, leiad ennast ikka sealt paganama vana elupuru keskelt ... ümbrus on muutunud, inimesed on uued ja tõesti palju on saanud parem justkui kõigile osapooltele ... aga mingitel hetkedel leiad end oma sisemuses ikka sealt lõhkise elu seest, nagu külmunud südamaega Kai mängimas jäätükkidega ja suutmata edasi minna ... sest sõna pole koos ... sest miski on aru saamata? ...  nii et kõik uus ja parem justkui on ja ei ole kaa ...


Ja siis, kuidas aru saada kui palju mahub enesesüüdistusi inimese sisse, kes vähemalt ise arvab, et ta usub mõistlikkuse piires saatusesse? Et kuidas see loogika töötab ja millega mõõta?

Ja mis värk on tagantjärgi tarkusega? Et miks saavad inimesed mingitest asjadest nii hästi aru alles tagant järele? Miks peab millestki ilma jääma, saamaks aru selle tähtsusest või isegi tähendusest? Et miks ei võiks tähtsusest arusaamine käia koos hetkega? Mis selles hetkes on, mis takistab arusaamist?
jne. jne. jne.

No vahel ma lihtsalt ei saa aru ja see paneb jonnima ... jah, ja jonn, see omakorda takistab üksjagu arusaamist...

Elu on ikka imelik küll!

Ilm ... see on siin veider...

Ilm oma laiemas mõistehaaras üleüldiselt ikka ja ennegi veider olnud ... aga see pole see, mis mind praegu ja siin kummastama paneb ... ei, hetkel on täiesti harjumatu, mis siin kõige tavalisema ilmastikuga toimub ...

Ühelt poolt tundub, et viimased kaks kuud on siin peaaegu kogu aeg samasugune ilm olnud ... ehk et ei ole ei mingeid ühe ööga kõik puud punase-kollase kirjuks ja siis paari nädalaga kogu see ilu põrandale ja pargipinkidele maha ja puud raagu ... ja siis pori ja pori ja pori ... ei ole ka äkilisi lumesadusid ega hommikusi jäätunud lompe ... kui talve teises pooles mõnel hommikul ka mõni jäätunud lomp leidub siis jääb elu siin sisuliselt seisma ...
Viimased kaks kuud on siin pidevalt selline 7 - 16 plusskraadi vahel, koguaeg kergelt niiske, ent samas piisavalt päikeseküllane ja nagu ei pane tähelegi kuidas vaikselt puud leht lehe haaval värvi muudavad ja mõni kuldne põõsanutsaks ühtäkki ent samas ikkagi vaid natukese haaval hõredamaks jääb...

Teisalt aga on siin kogu aeg uus ilm ...  selle taga suures plaanis seisab pidev tuulte, vihma, udu ja päikesepaiste varieerumine ... seda nii kuu, nädala, päeva aga sageli ka tunni, pooltunni ning kümneminuti lõikes ... ning need vihmad, tuuled, udud ja päikesepaisted pole sugugi nagu kodus ...

Siinsed tuuled ajavad pea sassi, nad tulevad oma merelise jõuga ja puhuvad vahel kogu lahe vee jõge mööda üles tuues linna soolast ookeani lõhna täis ning kergitades jõevee sildade põhjadeni ning vahel ülegi, nii et vesi vaikselt tänavatele loksub... lisaks pole siinse tuuled kunagi liiga külmad vaid sellised leiged isegi soojemapoolsed ja seeläbi kuidagi meelitavad ... see kuidagi kummastab kogu seda põhjabaltimaa kliimaga harjunud keha ja teeb meeled ärevaks ...

Ja siinne vihm, see on kas päevi kestev halastamatu tibutamine, mis lõppeb nii, et tunde ei saa täpselt aru, kas sajab või enam mitte ... või siis rahetugevusega viie minuti jooksul mahasadav järvetäis, mis ujutab tänavad, ent millele eelneb ning sageli ka järgneb päikesepaiste ja linnulaul ...  lisaks on siinne vihm muidugi märg nagu mujalgi ja tänu üsnagi konstantsele tuulele sugugi mitte alati vertikaalselt ülalt - alla sadav vaid sageli hõlmade vahelt sisse pugev ning seelikuallagi sattuv kleepuv värskendus...

Ning udu... kui see tuleb, siis ta ei hiili nagu tavaline Maarjamaa udu vaid tuleb tümp-tümp-tümp öövarjus ja istub siis kogu oma massi ja pinnalaotusega linnale peale, kattes kõik ja ulatudes kõikjale ... See udu on nii tihe et isegi tänavaotsas asuv katedraal ei paista oma suursuguses kätte, vastasmäe nõlva majaridadest rääkimata ... oled nagu paksu vatiteki sees ... ja kellelegi kurta ei ole, sest kedagi läheduses ei näe ... ja seesinane udu võib sellisena istuda linna peal päevi ja keegi isegi ei köhi ... hiilitakse ringi ja ümisetakse vaikselt vaid...

Tuleb tunnistada, et päikesepaiste on siin üsna koduse päikesepaiste moodi, lihtsalt õhk, millelt ta peegeldub, ning värvid ja pilvepiirid millega ta mängib, need on mereäärele omaselt väga mitmekesised ja seda terves linnas, arvatavasti isegi maakonnas ... see on vist see suure vee värk, et mida suurem on meri, seda suurem on tema kaldaäärne ala ... seda kaugemale rannikupiirkond ulatub ja nii juhtubki et päikesepaiste on nagu mereääres, aga merd ennast ei paista sugugi kätte ...

Jah, nii et veider on see ilm siin, väga veider ...

Elektrilised linnud... inglise keeli Electric birds... saab olema mu tüdrukute bändi nimi, kui ma kunagi hakkan tüdrukute bändi tegema.. ja kõik valvefeministid võivad pekki minna... sest vaevalt ma suudan neile veenvalt selgeks teha, miks see just tüdrukute bändi nimi peab olema... aga ma ei usu ka, et nad kunagi on kuulnud siinseid katedraali tänava traatidel istuvate mustade lindude laulu... selliseid ulmelisi helisid saavad enda seest välja pigistida peamiselt siiski vaid tüdrukud ja elektrilised kitarrid... ja pealegi kui mina peaksin kunagi hakkama bändi tegema, siis see ilmselgelt oleks tüdrukute bänd... küsige Ulla käest, tema teab ...


Olen tahtnud juba ammu kirjutada.. eh.. võib olla et õigem oleks öelda, et olen tahtnud korduvalt kirjutada, aga tahtmine ei ole materialiseerunud arvuti taga istumise ja näppude lühemaks toksimisega vaid jäänud alati kuhugi abstraktsele peasisesele tasandile, kus ma üritan meenutada või säilitada parimaid palu nähtust, mida jagada tahaks...

Jah.. näiteks ükspäev sattusin ühele täsikasvanute harrastusmuusikakooli (kõrgharidusliku muusikakooli sealjuures ... ) rahakogumiskontserdile ühes kohalikus väikepubis... Oli vist reedene õhtu ja käimas, kui ma ei eksi, olid veel rugby maailmameistrivõistlused, mis tähendab, et keegi väga pubis polnud, sest see oli telekata pubi ja keegi ei taha rugby õhtul kuulata pubis täiskasvanuid tavalisi inimesi jauramas oma pillide ja häälematerjaliga... nii olidki pubisse oma tee leidnud esinejad, nende parimad sõbrad, kellest nii mõnigi oleks tegelikult tahtnud teiste normaalsete inimeste kombel mängu vaadata ja siis veel mõned noored ja vanad, kes lihtsalt olid mässajad... ei tegelikult kõik ei olnud mässajad oli üks seltskond noori, kes olid tavalised noored kes olid tulnud välja lõbutsema ja lihtsalt ei hoolinud mängust... see oli üks väga huvitav seltskond, sest nendes peegeldus tõelise kohaliku noore lõbutsemislust ja sellega kaasas käiv kombestik... Nii nagu igal pool mujalgi on ka siin kohalikele noortele kombeks pubis käia kambakesi, enamasti tüdrukuid ja poisse enam-vähem sama palju... Tüdrukud on sealjuures väga korralikult vaeva näinud iseendite sättimisega... praeguse viimase moe kohaselt on kõigil üle pea kammitud väljakasvanud tukad mis on mingi kummalise kõrgendusega naljakasse pead piklikuks tegevasse soengusse seatud, üle naba ulatuvad liibuvad pidupüksid + rinna alt hakkavad nabapluusid ning otseloomulikult laeni kontsad või platvormid ja natuke vambilik täismeik..
Poisid olid ka viimase nö Londoni moega soengutes ja enamasti dressides, nagu ikka, mõni oli jalga panud puhtamad ketsid ja mõni isegi triiksärgi... Poisid istusid ühe laua ümber ja tüdrukud istusid teise laua ümber ja jutustasid, tegid selfisid ja grupiselfisid ning jälgisid pidevalt mida teeb teise laua rahvas... vahepeale käidi suitsu tegemas... sedagi tehti vahetustega, kõigepealt kõik tüdrukud ja siis kõik poisid, kõik poisid ja siis taas kõik tüdrukud... Vahepeal sattus küll ka tihedamat suhtlust laudkondade vahel...  näiteks siis kui üks noormees oma kõrval lauas istuvalt tüdruksõbralt suitsu küsis või kui üks tütarlaps avastas, et tal on raha otsa saanud ja ta palus poistelauas istuval poisssõbral endale üks jook osta... aga peamiselt piirduti pilkude ja mõningate kommentaaridega teise laua aadressil.. See oli üks väga väljapeetud mäng... kui kell hakkas kaks saama ja kõik juba piisavalt purjakil olles koju või ööklubisisse sättisid toimus pubiesisel tänaval väga lühikese silmapilgu jooksul poiste ja tüdrukute seltskondade jagunemine paarideks ja teeleasumine ühele või teisele poole... vaatasin ja imestasid... see oli nagu filmis...

Kontsert oli ka väga meeleolukas... esinejad nautisid kõik kõiki laule täiega ja vahepealana lasti lavale kohalik kahe karguga 84-aastane suupilli virtuoos, kes vist peaaegu juhuslikult just sellel õhtul sellesse kohalikku pubisse oli sattunud ja kes samas sobis sinna kõigesse džentelmenlik-muheda täpsusega...

Jah, vanainimesed on siin üldse ägedad, nii näiteks tuvusin kohalikul jazzi nädalavahetuse õhtul, ühe pubi naiste tualetis kahe vägagi kepsaka daamiga, vanuses 75+ kes vaidlesid selle üle kas huulevärv, mida üks neist samal ajal äärmise hoolega oma peenikestele mokkadele aplikeeris, on liiga punane või ei ole... pärast kui kõigi tualetisviibijate arvamus oli ära kuulatud jõuti omavahelisele konsusele, et vist ikka natuke on, ent õnneks leiti kotist heleroosa sädelev huuleläige, millega olukord kiiresti korrigeeeriti, et siis rutakalt tagasi alla pubileti ette suure häälega naerma suunduda ... siinsed pubipidajad muide armastavad tualetid korrus või kaks pubi enda ruumidest kõrgemale paigutada... olen sageli mõelnud milline kavalus seal taga peitub.. ent ei ole veenvat vastust veel leidnud.. ainuke mida ise olen tunda saanud on see, et need trepid sinna ülakorrustele töötavad üsna heade tunnetusmõõdupuudena kainuse hindamisel...

Üks tähelepanek veel... kui kohalikud inimesed küsivad kus ma siin linnas elan ja ma neile vastan... vangutavad nad kõik pead... linna põjapool pidi paras pättide ja kraadede asupaik olema... samas mulle tundub, et puht koguseliselt on põhjapool jõge linna rohkem kui lõunapool ja kuigi siin kohtab vbl tõesti rohkem erinevate kodukeelte ja rahvustoitudega inimesi kui teisel pool jõge, kergitab ka siin pool jõge minust mööduv härra alati oma kaabut ning kui mõne inimesega tänaval silmside juhtub tekkima, siis ikka öeldakse tere... ning oma tänava lastest ma parem ei räägigi, kuigi nad kõik on kratid, on nad väga viisakad kratid ...

Ainuke asi mis mind siinse piirkonna elamisväärsuses kahtlema paneb on paaril õhtul nädalas mind halliks ehmatav natuke leierkastilik laulev signaal, mis pärineb majaees peatuvast jäätiseautost... no tõesti, elu nagu Simpsonites...

Mu kõrvalaias elab baleriin... See baleriin ei salli sugugi ei harakaid ega tuvisid, ning teeb kõik et nad oma territooriumilt eemale hoida... seda sealjuures sageli mitte sugugi kerge tantsija elgantsusega vaid lihtsalt külmalt paigalt sööstes ja hirmsal komber möirates... Kui linnud selle peale minema lendavad, on ta rahul, tõesti rahul, tundub mulle... ta ninaots kerkib teava poole ja suunurka tekib muie, mida osavalt peidab, juba küpsemast east tunnistust andev vunts.
Kui baleriinil juhtub päeval igav olema, siis muutub ta üsnagi jultunuks ning näitab oma suhtumist peamiselt pesurestilt riideid maha tirides, väiksemad pesuesemed saavad sealjuures veel ka mõnusa nätsutuse osaliseks...  aga muidu on ta shik ning graatsiline ja see seisupoos, esikäpad väljapoole pööratud, see on uhke, väga uhke ...

Teisel pool naaberaias elavad aga kolm rumalat koera - viide siinkohal sellele saksa multakanalitelt tuntud multikale, ainult et see suur valge on duubeldatud... ehk siis on kaks suurt valget pulstot, kes hädasti vajaks pügamist ning üks pisike aksessuaarkoer, kes vist algselt mõeldud teismelise peretütre ridiküli koeraks, aga kuna viimane pigem dresse kannab siis hängib aksessuaarkoer tagaõuel koos pulstodega... ning lõugab... jah need kolm koera on eriliselt haukumismaiad, eriti öösiti, kui pererahvas nad mingil ootamatul põhjusel taas välja on lukustanud... olen mõelnud et peaks uurima, kust nad omi kõrvatroppe soetavad...

Meie tagaaias elab aga rott... või noh ausam oleks öelda, et ta on rohkem selline visiitloom, kes rotatsiooni korras ikka ka korra nädalas meilt läbi astub.  Parajalt pirakas ning esmamulje kohaselt vägagi asjalik tüüp. Olen küll kuulnud, et naabrid temast suurt väga ei pea, ent ma loodan et mingeid drastilisi meetmeid siiski ei rakendata sest elevust sünnib temast palju ...

Kodutänaval võib aga kohata ka vana seerut, selline räsitud, tumepruun ja madal... tema resideerub vist vastasmaja piibuvanamehe juures, ent käib üsnagi sageli omi radu... Tegemist on elunäinud krantsiga kelle pilk ütleb juba kaugelt et ta tegeleb omade asjadega ega taha tülitatud saada... mul on kahtlus, et ta sealjuures tegelikult ei ole sugugi nii madal vaid täidab lihtsalt salajast madala pruuni missiooni või midagi ...

Mis on mäe mõõt? 

Mõtlesin siin selle üle ükspäev kui olin oma mäe sõna kasutusega nii mõnegi meele muhedaks teinud ... Kohalikud ütlevad siinse kohta pigem küngas ...
Aga kuulge, minu jaoks, kes ma tulen paigast kus 318 meetrit on Suur Munamägi, on kodutee, mis sisaldab 20 minutit järjest mäkkekõndimist, ikkagi väga konkreetselt mäkke kõndimine ... künkad on Lõuna-Eesti kuppelmaastikul ... ja see siin on ilmselgelt midagi muud ... eriti kui sul on seljas kott, mis on täis peete ja porgandeid ning kohalikku klaaspudelis piima või kui kannad parasjagu käe otsas koju viieliitrises kanistris joogivett... jah sellistel hetkedel on 20 minutit mäest üles kõndimist ikkagi kõike muud kui künkale turnimine. 

Pealegi kuidas ometi mahuks ühele künkale kahekordsetesse ridaelamutüüpi väikese aiaga korteriboksidesse elama sadu ja sadu, kui mitte tuhandeid inimesi ... künkale, lihtsalt puht füüsiliselt ei mahuks neid maju omade väikeste aedade, dresside all lookas pesunööride ja haukuvate koertega nii palju ... mäele, aga vabalt... Nii et ikkagi mägi ju ...

Künkalt ei paistaks kätte ka sugugi nii kaugeid paiku kui siit... kui ma oma teisel korrusel asuvas garderoob-kontoritoas kikivarvukile tõusen ja aknast välja vaatan, siis hea ilmaga paistab siia ära peaaegu ookean ... no olgu, mitte päris, tegelikult paistab too linna läbiv jõgi, mis linnast välja voolates peagi ookeaniks saab... aga oma aknast näen ikkagi toda osa, mis on ookeanile peaaegu sama lähedal kui teiselt poolt linnale, nii et ikkagi üksjagu kauge paik...
Ja vahel hommikuti, nii kella kuue paiku, kui väljas on veel päris pime ja mina olen alustamas tööpäevaga imestan ma ikka tihti kui palju tänavavalgustuslaternate valgusi siia ära paistab... päris meri vast ei ole, aga paras tulede veehoidla küll ... künkale, tühipaljale künkale neid ju nii palju kätte ei paistaks ... nii et ei saa ju kahtlust olla .. siin on ikkagi tegemist mäega, ma elan mäe otsas ja selle kohta ei saa kuidagi öelda küngas... keel lihtsalt ei paindu seda tegema ...
eesti keel vähemalt kindlasti mitte ...

Ja kolm kuud möödus nagu poleks olnudki... 

Ei, tegelikult oli, muidugi oli... olid vaated Norra fjordides ning samal ajal kontidesse pugev keha ja hinge jahutav soolane mereõhk ... ning siis oli eestile omane kehv suusailm keset juulit ... mis kontoris veedetud 18 tunniseid päevi ei morjendanud ... ning siis tulid soojus ja suvekool ja atesteerimine ja kolimine ja kõik ülejäänud asjad seal küljes ja vahel ja kukil ...

Tagant järgi vaadates ma saan aru küll, et see kõik oli omal kohal ... sest kes jaksakski elada korraga läbi kogu seda valu, mis pärast pika-ajalisi purunenud koosolekuid ikka tee sisemusse leiab... elada läbi ilma põgenemisteta, ilma uppumisteta öhe, asendustegevustesse ja (-)triviaalsustesse ...

Jah ja mulle tundub et sellest põgenemisest on olnud kasu, sest siis on valusse uppumist nagu natuke vähem ning arusaamine tuleb tükk haaval ...
Praeguseks ma tunnen et olen juba targem küll, hulga targem kui mitu kuud tagasi ...
Ning ikka ja jälle avastan end tõdamast, et nüüd ma saan aru küll, nüüd tean küll... ja siis kohe järgmisel hetkel sõidab sisse üks väga tuttav ja autoritaarne hääl lapsepõlvest: "Teadmisest, on vähe kasu!" .. jah, seda tean ka kaa, armas isa, tean hästi ...
See tükkhaaval arusaamine tähendab muidugi ka jupi kaupa tegelemist selle samase sisemise valuga... mille puhul tuleb iga kord end uuesti koguda... jälle lohutuseks iseendale lubada, et järgmine kord olen parem.. ja seejärel ikkagi veelkord läbi käia kõik need katkised ja valutavad kohad ... jõudmaks uuesti ja siis veel korra järeldusele, et kindlasti oli võimalusi, aga nad said kõik mööda enne kui jõudis arusaamine ja oskus ... oskus, muide, ma ei ole kindel kas see ongi üldse jõudnud või veel mitte ...
Ei tea kas enesepettuseks või päriselt aga viimasel ajal on tunduma hakanud, et kui ma oleks olnud iseendast varem parem, siis ma oleksin näinud iseendast kaugemale välja ja teinud nii mõndagi teisiti ... aga olen iseendast parem alles nüüd, tagant järele ... nojah ja vist seetõttu neelangi iga jupi järel selle mõrudalt täiskasvanuliku pilli ja püüan leppida ... et armastamisest üksi ei piisa.

Leppimised ei tule minusugustele kergelt ... aga ma usun et lõpuks annan ma endale andeks ja vaata enam nii palju tagasi ...

Mul on siin vahepeal ikka kirjutamise mõtteid ka olnud ... näiteks sellest kuidas kõik eestimaised mehed võiksid ajateenistuses olles nimetada kaitsevägilasteks... ma arvan, et see oleks esiteks väga hea populaarsuskampaania meie kaitseväele ning lisaks kui uskumatult vägevalt see lihtsalt kõlab... te mõtelge vaid dialoogi peale:
- Ja kes teie siis olete?
- Meie, meie oleme Kuperjanovi pataljoni kaitsevägilased Saar ja Voor.
...

Lihtsalt super... mul läheks küll ajateenistujad kohe hulga rohkem korda..

No vot ja siis ma tahtsin mingi hetk jagada mõtteid eestikeelse väljendi "puudust tundma" teemadel ... olin ühel härdamal hetkel hämmeldunult lummatud, kui uskumatult täpne ja läbimõeldud väljend see on ...

Jah ja paar korda olen mõelnud, nagu ikka, et ehk peaks tegelema sellega, mis mu sees ja kirjutamine oleks selleks hea ... aga põgenemine toimetustesse on sellest kihust siiani võitu saanud ... Njah, aga kuna ma nüüd olen immigrant saarel (ja palun mitte nimetada mind ekslikult mugavuspagulaseks, sest see oleks väär, kuna mugavamaks küll suurt midagi mu lahkumisega ei läinud) siis on raskem end toimetustesse peita ja on nagu rohkem vaja tegeleda sellega mis ümber ja sees ...

Nii et jah, ehk nüüd jälle kirjutan natuke tihedamini taas ... endast ja ehk ka sellest kummalisest saarest, kus näiteks fotosid saab ja on alati saanud ilmutada/printida apteekides ... üks keemia ju kõik!

Sirelite uits ... ja õite söödud ... ja sinna juurde piibelehed ning piiritajate õhtused häälekad tiirud  ning need vihmad, mis lõhnadest tulvil ... see ajab mu endiselt meeletuks ... sellest tekib mingine nostalgiline igatsus ja kibemagus kannatus. Selline, mis tuleb paneb oma raske suvenimbust täis pää mu sülle ja vajutab oma sooja raskusega hinge madalaks...

Nii madalaks nagu saab vajutada ainult mõne Põhjamaa hinge sellega et äkitselt on kõik suved korraga kohal

... kõik ... alates lapsepõlvest kui sai valju häälega lauldes rattaga vigursõidetud mööda Pirita lühikesi tänavaid ja ronitud öödeni lehtpuutüvedel ning istutud tagaias ikka see piiritajate hääl peakohal ... ning käidud ujumas, läbi torkivate kadakate, otse muulilt, püüdes merre kukkuva päikeseratta punaseid kiiri ja peegeldusi, metmaasikate mõrumagusmaik keelel ...

Jah need suved teismeliste soojade viinavõtu õhtutega vanalinna müüridel ja mustamäe garaažipealseil ning jalutuskäikudega kõikvõimalikesse nurgatagustesse ... need on seal ka ...
Ning muidugi need suved Tartus ja ulapeal, sõpradega, harvem üksi, imeliste vaadetega ...  hulkuvad vabaduse õhtud  ... kodus ja Vahemereääres ning Kesk-Euroopa veinikülades, kus ööd on ka suvel mustad ...

Jah, kuni viimaste aastateni välja ... lõppematu remonditegu ja ootamised tagasi rattaretkedelt ja kalalkäigud ning ohtrad seltskondlikud veinijoomised grilllõkkega õunapuu all ning jõesaunaga maal ... vahel ka päevased olemised jäätisekokteilidega ning lõputud koduvaatega kohvijoomised ...

Kõik need suved tõstavad pead ja teevad meele kuidagi kummaliselt härdaks ... sest miski pole enam nagu päris see ... ja samas on kõik just niisamuti ... ja selgusetuks jääb, et kuidas see miski siis on, kui ta päris see ei ole ja ikkagi on ...

Heh, neil hetkil ma saan aru ... ma saan aru millest sündis Nipernaadi ...
Ma saan aru ka kuidas seda meeletust saab mõista vaid keegi, kes on sellest Põhjamaa suve harukordsusest läbiimbunud samamoodi kui mina ise ... mitte sattudes sellest tühipaljasse vaimustusse ... ei, sellest imbutakse juuksejuurteni läbi ... selles kannatatakse ja kaeveldakse saades aru, et siia sündinuna ja sellest läbiimbununa on võimatu kuhugi päriselt lahkuda ...

saab vaid hetketi ära käia ..

Kevad jõudis ... jõudis oodatult ja ootamatult samal ajal ... nagu peaaegu igal aastal, kevaditi ...

Viimased kolm nädalat olen mattunud töösse ja kohustusetesse ... on olnud kuhu mattuda, aga eks on mattumisega ka vaeva nähtud ... püüdes viia mõtted kuhugi ära, anda aega atra seada, vältides seda, mis tuha all tuksub ja tuikleb ... Töösse uppuda on lihtne ... väsitav, stressirikas ja koormav ... ent hingeliselt siiski üksluine ja lihtne.

Enne töösse sukeldumist veetsin nädalat paar ja peale Saarel, enne minemist olin veendunud, et igatahes saab selgem; seal olles ei suutnud oma naiivsust ära imestada ja tagasi jõudes tuli nentida, et aiva keerukamaid ja keerukamaid pöördeid võttes oli kogu krempel üsna hoomamatuks kätte läinud ... Tuttavamaks sai küll aga sellega samas ka kuidagi kaalukamaks ... kuidagi raskeks suisa ... kogu sellise asja üleval hoidmine eeldab pühendumist ja usaldust, mõistmist ja tegevuskava ning suurtes kogustes kannatlikkust ja külma närvi ... seda kõike on üksjagu palju, üksjagu palju raskust toetumas ühele õige õhukesele tundevirvendusele ... ja nii leiangi end  paratamatult tihedamini kui tervislik oleks vaemas selle kõige tagamaid ja tulevikku ... samal ajal otse loomulikult jätkuvalt tunneldes ...

... njah ja kui siis üks hetk on ikkagi liiga palju aega käes ning liiga palju aega möödas ... siis saab minna katki ... tahtes olla iseendast parem võib tekkida samas ka viha ja kurjus ... tuleb tunnistada see on üks päris vastik kombo ... mille adekvaatse kommunikeerimise mõte tuhandete kilomeetrite taha ei aja isegi naerma ... juba ette on selge, et isegi kui kõik läheb kõige parema stsenaariumi järgi ja kõik arutub lõpuks lahti ära ... ei ole keegi enam päris terve ...

... aga mis sellest selgeks olemisest kasu on, kui ei suuda seda kõike ära hoida ... aru ma ei saa aru ... aga loota tahaks ikkagi ...


PS: Täna kuulasin venelasi ... püüdsin olla avatud ja teadlikult ei ristanud käsi rinnale ega pannud jalgu vaheliti ... oli teine tunne küll ... ja tahtmine loota sai uue hingamise ... jah ... üks hetk löövad pirrudki kahel otsal lõkendama ... jah, ma usun küll ... neil hetkil vähemalt kui ma liiga väsinud ei ole ... sellega võiks nüüd natuke aega hakkama saada

Viimasel ajal on ... on nagu on ... noh ...

Tüdimus näiteks on, tüdimus tööst vist põhiliselt ... kevadine töö tüdimus ... eks ta ole vist igal aastal olnud ... aga akuutne on ikkagi selle aasta oma ...
... viriseda aga pole mõtet ... elame üle sellegi kevade, suitsu kulub jälle lihtsalt pisut rohkem ...

Meelelahutusega on natuke kesiselt ... vist eelkõige seetõttu, et finantside ning ajaga on kuidagi veel kesisemalt ... jah aga eks tuleb teha valikuid ... et kas lennata või minna kinno ... kas helistada või ajaks hoopis omad õule ... mina vist olen omad teinud ... isegi kui kindel pole ...

Märkmikus on kritseldusi ... ammu pole olnud ... ja seetõttu on käsi roostes ja kritseldused on kesised ... aga samas jälle, see et neid ikkagi on seal märkmikus, on märk sellest, et peas on pilte ... ja pildid peas on hea ... see kellel on olnud, see teab, et on hea kui on pildid peas ja kui saavad kritseldused märkmikku ... 

Ümberringi on jätkuvalt kultuuri ... ja sellega on ka suhe ... minu puhul nagu ikka natukene aupaklik ja natukene eemalehoidev... mina ei puutu väga teda ja tema ei torgi väga mind ... vahel aga satume kokku ... eile näiteks sattusin kontserdile, mis oli vägagi meeldiv kogemus ... mulle meeldib kui kohtumised kultuuriga on meeldivad ehk siis inspireerivad ja tuju tõstvad ... noh vähemalt suures plaanis ... eile nii oligi ... Elleri kooli Tubina saal on oma Toomele vaatava tagaseinaga imeline leiutis ning mantra kahele klaverile kõlas seal suurepäraselt ... lavastusest ma päris täpselt aru ei saanud ... noh see aelev mees ... jättis nagu küsimuse õhku, et miks ... aga on siis alati vaja kõigest aru saada?

Väljakutse on elus sel kevadel ... peaaegu iganeljapäevane kutse auditooriumisse ... natukene hirmus on ... aga natukene tore on vist rohkem ... sest saab katsetada asju ... asju mida mitte kusagil mujal katsetada ei saagi ... ja see on tore.

Malelaud on nüüd jälle ka ... see vanaisa oma ... isegi vigurid on ... nende eest olen nüüd hulga ilu võlgu, sest need on väga kaunid vigurid ... kellegagi mängida väga ei ole ... sõbrad mängivad minu jaoks liiga hästi ja kedagi teist ei olegi ...  ei, palun ärge saage valesti aru, mul on hea meel et mul on sõbrad ja et nad mängivad hästi malet ... lihtsalt ise võiks ju vahel ka mõne partii teha, kui juba nii palju ilu kokku on saanud ... et on laud ja vigurid ...

Muidu on nii, et nädalavahetusel sai otsustatud, et elu ja armastus võidavad ... nii et tuleb end vist lihtsalt lasta kanda sinna, kuhu viib ... mitte nüüd päris passiivseks jäädes, aga noh niimoodi, et annab kanda, et ei seisa kannad vastu uksepiitu ... võib olla on see seotud muidugi ka selle igakevadise minemise, muutumise nuuskmõmmikliku kihuga ... aga ega sellel pole vist suuremat vahet, millega seotud on, kui sai otsustatud ...

Kahju on ka ... jah, lõpuks sain aru, et just kahju on see, mis on kaa ... ja mitte taas valesti aru saada ... endast ei ole hetkel kahju, tähepoisist ka ei ole ... on kahju, et läks katki, et ei osanud paremini ... tahaks osata õppida, et järgmine kord oskaks paremini ... tahaks jagada seda, et kahju on ... sellepärast vist kirjutangi ...

Mul on veikene mure ... sedakorda on mure üsna proosaline - tundub, et mu elamisse on siginenud üks paganama koterman ja ma ei oska olla kuigi hea võõrustaja ...

Alguses kui ta tuli, siis ma nagu ei märganudki, sest vanad CD mängijad ju ikka väsivad ja keelduvad ühel heal hetkel sinuga koostööst ... Kahtlust ei äratanud ka see, et too vana on üks üsna vähe kasutatud ja kirjade järgi üsna Rootsi raudvara lähedase kvaliteediga vana ....

Kui köögiukse hing otsustas uksepiida seest välja ronida ja ukse liikumisvõimetuks teha, ei osanud ma ka veel kahtlustada ...

Ühel hommikul aga, kohe pärast pleieri koostöö lõppemist ja ukse hinge väsimist, keeldus töötamast aga ka minu kohvijahvataja ... tegi küll ilusti veel tolle hommiku oad pulbriks, ent siis päris lõpus enam ei jaksanud ... tuli veel paar õnnetut põrinat ja rohkem ei midagi ... tegemist on küll nõukaaegse masinavärgiga, mida üksjagu juba parandatud ka ... aga kuulge, paari-kolme päeva sees ... kõik see eelkirjeldatud rõem??? ... Kokkusattumus?

Noh laupäeval julgesin veel loota ja läksin kodunt ära, natuke miski kripeldamas hinges, aga piirialad kutsusid ... tegelikult kutsus taluperenaine isiklikult ... ja tuli minna ... sest aega oli möödas juba liigagi kaua viimasest kohtumisest ning sokk oli ju üldse kaemata ...

Järgmine päev kui tagasi tulin ja muusikat hakkasin kuulama, avastasin, et minu uhiuute kõlarite juhe on katki .... No palun! mõtlesin ma, kuidas nii saab ...

Päris ausalt, istusin seal oma voodil ja olin hämmeldunud ... endast hakkas natuke halegi ...

Mõtlesin siis, et ehk peaks haarama initsiatiivi ja tõstatasin jututeema ... noh et tere ja ... kuidas käbarad käivad ja ... et oli nagu asja ka või tulid niisama vaatama ... ja kui sa juba oled, siis ole hea ja ära lõhu ... või kui sa ikka lõhkuda tahad, siis lõhu puid või midagi, aga palun jäta mu kodused mugavused mängust välja ... Püüdsin olla viisakas ja palusin siiralt ning üsna härdalt ... endal kivi käes ja natuke imelik tunne sees ...

... aga vastust ei midagi ...

Kaaren vaatas peeglisse ... sealt vaatas vastu nägu, mis oli pisut unine ent täitsa iseenda moodi ... Kaaren polnud kunagi oma nägu üleliia armastanud, ent ta oli sellega ära harjunud ning teadis milline see tavaolukordades välja näeb, peeglisse vaatamine oli enamasti kontrollkäik, lühike ja mitte kuigi tähelepanelik, justkui kontrollimaks vaid, kas nokk on ikka otse ... seekord aga ei suutnud Kaaren peegelpildilt pilku pöörata ... jaa nokk oli otse, aga mitte see ei köitnud ta tähelepanu. Tegelikult ei suutnud ta otsekohe mõistagi, mis ta tähelepanu naelutas, ent seal see oli.

Kaarna pähe tungis mingisugune mälestuspilt sellest samast näolapist ühes teises peeglis mitte liialt ammusest ajast ning paratamatult sündis võrdlus. Jaa, nägu oli olnud üsna samasugune, ent midagi oli siiski teisiti ... nokk oli otse, põsed sama suured, kulmudki nii nagu ikka silmadele vajuvad kaitsvad puhmad, vaodki laubas olid samasugused ... aga need silmad ... jah just, need silmad olid teistsugused.

Tolles mälupildis olid nad justkui suuremad, justkui lubavamad, justkui uduselt klaarimad, väheke sõbralikumad võib olla isegi kuidagi lohutavad või kaastundlikumad ning rohkem hetkes ... Kaarna ees peeglis paistvad silmad olid natuke nagu hallimad, rahulikumad, ent ka otsivamad ja äraolevamad samal ajal justkui leppinud aga mitte lõpuni rahul ... ehk oli seal igatsustki, mis peitis end argise pilgu taha.

... Silmad - hinge peegel, mõtles Kaaren ja pigistas laud kinni ... Jäi ainult mälupilt ... ta tundis kuidas kurku tõusis klomp ... ühtäkki hakkas Kaarnal iseendast lõpmata kahju ... ta vaatas mälupilti ning meenutas ... need olid armastust jaganu silmad, see pilk oli naerust väsinud pilk, sügav peeglisse vaadanud rahulolu ...

Kaaren surus pildi tagasi mälusahtlisse ... avas silmad ning vaatas uuesti peeglisse ... vahetas kibeduse oma pilgus realistliku otsustavusega ning leppis  otse oleva noka ja nende hallide äraolevate silmadega ...

Täna tuli niimoodi hakkama saada ...

Eelmisel nädalavahetusel võtsin aja maha ... või noh, keegi igatahes võttis selle mult maha ... ise olin selles osas üle keskmise passiivne. Laupäeva hommikuks aga olid erinavad kokkujuhtumised minu varasematele plaanidele kinda visanud ning duelli võitnud ... polnud isegi põhjust kellelegi kurta ... magasin, jõin hommikukohvi ja magasin veel ... kusagil pärastlõunal ajas tühi kõht korinatega kiiret poetiiru tegema. Kuna eelmise õhtu külalised olid viidanud külatamata lähipoodidel otsustasin tutvuda kodukandiga ...

Kõigepealt leidsin oma kodutänavalt ühe täiesti müstilise maja, mida ma seal kunagi varem märganud ei onud ... kuna nii käed kui taskud olid tühjad abivahenditest, sai selle täpsema vaatluse ja jäädvustamise vajalikkus tungivalt meelde märgitud ... nagu külalised olid lubanud leidus ootamatust lähedusest ka Toome poele vägagi sarnanev pisike kauplus, mis seisab Liha poe kõrval ... Liha pood oli kinni aga toidukauplusenimeline Toome poe derivaat avatud .. tikke neil oli ... hapusid kummikomme ka ... sümpaatne värk ... olin tänulik ...

Kui juba kodust väljas, otsustasin oma kodukandi tutvust laotada kaugemalegi ja jalutasin ühest lõikuvatest tänavatest mäest üles ning siis natuke jälle mööda paralleeli tagasi.. Ootamatult leidsin teisegi kaupluse, mille pealkirjaks tabavalt asukoht märgitud .. kaupluseks kohandatud pisike nõukaaegne abihoone paiknes ühe üsna hädise, ent siiski elujõulise pärna all. Kaunis sildi kujundus, sundis mind muidugi rikkuma ka poodi ümbritsevat jäist rahu ning lükkas mu veidi segadusse ajavast ustekeerisest sisse.
 Pood koosnes ühest vägagi valgustatud kandilisest inimtühjast ruumist, pikast l-kujulisest letist ja paarist letitagusest riiulist, millest suurem enamus olid valged ja tühjad ... need vähemusriiulid, kus midagi leidus olid enamasti hõivatud erisuuruses anumatest, mis täidetud mitut laadi keelekastega ... teine kaubaartikkel poes olid kartulikõpsud, mille sortiment võrreldes vedelikega oli märgatavalt kesisem, ent muidu üsna tühjade riiulite tõttu mõjus nendegi valik siiski jõuliselt ning rikkalikultki ... rohkem justkui midagi polnudki, nii vähemalt tundus enne kui ma avastasin ühel kõrgemal asuval riiulil vägagi esindusliku matrjoskade rea ja üsna kummalise valiku erinevatest nipsasjadest ... järele mõeldes ei olnud viimased vist müügiks vaid pigem pakkusid seltsi ja lohutavat hubasust ootamatult leti taha tekkinud tüsedale naerusuisele keskealisele meesterahvale, kes mult uuris, mis ma juua sooviksin ... küsimus ehmatas, sest juua ei soovinud ... rehmasin käega ja lahkusin matrjoskade rida pähetakerdunult kohmakalt poest.

Tagasi kodu poole kõmpides möödusin veel ka Kirsi kauplusest, mis on üsna kuldne kesktee kahe eelnevalt mainitud kodukandi poekese vahel ... muigasin üsna mõnuga ... hea on teada, et kodukanti mahub ...

Vahepeal olin natuke vait taas ... mitte et poleks midagi jagada olnud, aga alguses väga ei raatsinud ning maailmalaiunevõrk jäi ka kuidagi ebamugavalt ja tasuliselt kesklinna ...

siis jällegi kui võrk taas käeulatuses ning raatsimist rohkem sõitis katus emotsioonide toel kuhugi puhkama ja võttis kõik sõnad kaasa ...

... nüüd on katus enam vähem jälle tagasi, ent kogu sisu on nutust ja ilmastikust märg ja läbiligunenud ning tuleb tegeleda kahjude ülevaatamisega + vabandamise ja selgitamisega ning selgitamise ja vabandamisega ...

... väsimus on peal kogu sellest tundemöllust, iseendast ja lüheldaseks kuivama kippuvatest öödest ...  heal meelel võtaks puhkuse ja läheks endast välja ... või pigem suisa ära ...  puhkaks oma rumalusest ning puntras elust ...

Mõtlesin küll et nüüd kui nullist jälle üks on saanud on kergem ... aga võta näpust ... tutkit ... mida ei oska, seda ei oska, olgu null või olgu üks või hoopis analoogeepos ..

Jah, aga mis seal viriseda ... eilse najal hoopis loodan, et vähemalt on tulnud oskus varem ära tunda kui on abi vaja kelleltki, kes ei seisa lähedal.
Hea oleks kui ta tegelikult seisaks päris kaugel, nii et alguses ei paistaks kättegi, ainult häält oleks kuulda, kui ta sealt eemalt hõigub mu mõtetele vastu .. Jah, see annab küll alati võimaluse mängida, et ei kuulnud, mida hõiguti .. ent tegelikult kõrvad kuulevad ja pea peab kinni ...

Lisaks olen ma saanud ikka jupivõrra targemaks kaa kogu selle jama käigus, ma olen saanud aru mingitest asjadest, mille mõistmine on siiani jäänud kätte tulemata ... ja ma tean nüüd juba kindlalt, et kõik ei ole halvasti ning tähepoisil läheb täitsa hästi või vähemalt palju paremini ... ning minul on veel üksjagu teed minna ... saab siis näha kuidas ja kuhu ma jõuan ...

Võib ju olla, et mina olengi kõige kärsitum inimene maailmas ... ei ole võimatu, see tähendab ...

Aga tõesti ma lihtsalt kannatan, kui ma pean midagi ootama ... hing tõmbub sees kokku ja rinnakorvi tekib miski sõnuseletamatult vastik pinge ... füüsiliselt valus on ... 


...tahaks teha midagi, tahaks kuidagi võtta kätte ja tuua see oodatav asi lähemale ... tegutseda kuidagi ... minna järele ... aga enamasti tähendabki ootamine seda, et ootaja enda käed on seotud ...

... ootaja ei saagi midagi muud teha kui oodata ... noh põhimõtteliselt ta muidugi võib ühel hetkel otsustada, et ta enam ei oota ja mitte oodata ... kui otsustusel piisavalt võimu on antud ...

...aga sellest ei juhtu oodatava jaoks midagi ... tema ikka ei tule enne kui ta tuleb ... ei jõua enne kui aeg on jõuda ... ja enamasti ei küsi ta ootaja järele.... pidades siin rohelises silmas just neid abstraktsete või kehata asjade ootamist ...

....ootaja on justkui sunnismaine ... ja siis inimene kõrvalt ütleb, et ahh, mis sa siin närveldad, võta ometi rahulikult ... rahune maha, küll saab ... ära muretse, kõik saab ja tuleb .... arusaamatu, kuidas nii saab üldse öelda, kui miski on sind teinud sunnismaiseks .... kuidas keegi suudab jääda rahulikuks ... kui pääle on pandud sundus leppida sellega, et käed on seotud .... leppida sellega, et tuleb oodata ...

Jah, ja miks on nii, et need asjad, mis on parasjagu üle keskmise olulised, et just nende järele tuleb oodata?... et miks ei võiks oodata näiteks suvalise esmaspäeva järele ... miks tuleb juba poolteist kuud ette oodata just seda oma sünnipäeva reedet ... suvalised esmaspäevad tulevad ju aina ja aina .... oleks suisa lust ja lillepidu neid oodata ....

... aga see reede ... selle sünnipäevaga ..... hing tõmbub krampi ja silme eest läheb hetkeks mustaks ... see reede tuleb siis, kui on selle reede kord ja mitte sugugi varem ... ning ootaja ... tema võib kasvatada tiritamme või teha karukägaraid, sellel pole mitte mingisugust vahet... see reede, on see reede ja ikkagi alles ees ... ja ikka veel alles tuleb ....

.. ma saan hästi aru kuidas juba olemuslikult on soomekeelne kärsiä ja eestikeelne kärsitus sügavalt läbipõimunud .... kärsitusega kaasnebki kannatamine oma parimas vormis ... pea et puhtalt ....

... ma olen väga kehv kannataja ... umbes täpselt sama kehv kui ootaja ....

Ootamatud jääväljad kesklinnas ei ole suuremas plaanis ega pikemas perspektiivis just kõige meeldivam meelelahutus ja -lohutus ... seda mitte ... eriti mitte punaste kummikutega tütarlapsele jaanuarikuu hommikul kella poole kaheksa paiku kui ta pärast 4 tundi und ja uskumatult kaasahaaravaid ning kõikehõlmavaid ulmasid, mis ajavad pea sassi ning südame kummalisse lõtku, üritab end siiski õigeks ajahetkeks tööle ajada ...

Sest juba pärast paarikümmet meetrit kulgemist, saab selgeks, et mõttekas on liikuda vabas stiilis ja soovitatavalt kasutades keppe, eriti kui taldade all on vähe mustrit ...  Kummikutel on mustriga kitsas, aga keppe pole ... toetudes aga tahtmatusele kukkuda ning siirale murele oma tervise pärast jõuavad punased kummikud ühes tütarlapsega aga siiski tugeva tükina Riia mäele ...

Poolel mäel märkab tütarlaps aga seismas üht härrat ... seismas ilmselgelt mureliku suuga, sest tema 92 aastat vana vasak põlv on viimasel ajal hommikuti kuidagi kange ja ei taha kuidagi liikuma saada ja akadeemia tänava nurgal on libe, nii et liikuvate põlvedegagi on keeruline teed ületada. Punased kummikud peatuvad härra kõrval ja tütarlaps pakub abi, sest kes siis veel peaks aitama, kui mitte tema ... tema seal ju ometi on ja näeb seda murelikku suud ...

Murelikust suust saab järgmise hetkega tänulikult naeratav ning veidi kohmetu suu, ning härra seab end tütarlapse käevangu, kes teeb nüüd hulga lühemaid samme ja kuulab ... kuidas härra vasakule põlvele tuuakse tshehhist savi, mida siis Maarjamõisas soojendatakse ja korra nädalas põlvele kompressina pääle pannakse ... kuidas härral on heameel, et tema põlv vaid hommikuti vähe tõrgub, päeva peale leebudes, sest sõprade põrgulised põlved valutavad muudkui ööd läbi ega lase vanainimesi magada ... kuidas härra on pensionil, aga varemalt oli õigusteaduste õppejõud ... härra, keda sõda oli ikka omal ajal raputanud, on ka natukene mures, et ega punased kummikud nüüd tema pärast tööle ei hiline ...  jah ja kas ta ikka saab bussipeatuseni selles vähe nooremas käevangus...

... kummikud ei hiline ja bussipeatuseni saab ...  härra tänab ja jääb tänulikult ootama bussi, mis viiks ta vasaku põlve soojale tshehhi savile vähe lähemale ...

Punaste kummikutega tütarlaps jõuab ühes tükis tööle ja naeratab veel pea, et terve päeva üsna soojalt ... tal on hea meel, et vahel on kohtumisi, mis juhtuvad teele ... olgu või libedale ... tütarlapsele meeldivad terava meelega härrad ja talle meeldib, kui ta saab olla abiks, nii et tänu tundub täiesti üleliigne ... nii et kuidagi on südames hoopis tunne, et teda on aidatud ...

Kaaren oleks tahtnud olla ka nagu DM ... oma isikliku Jeesusega või nii ... aga see rong oli vist lootusetult läinud ...  juba aegu oli ta pidanud leppima nende kiilaspäiste, karminäoliste ja üsna õela olemusega kujudega, kellel oli kombeks ilmuda siis kui neil tuli huvi või jagus mahti ... Kaarent ette hoiatamata ..

Tavaliselt märkis nende tulekut, mingi kummaline justkui juhuslikult meenunud halvamaiguline seik ... ning siis võis Kaaren juba tunda oma õlal kellegi üsna koormavat kämmalt või kaelal kellegi külma, kõhedat hingeõhku .... tegelikult need kujud ei hinganud, ega omanud tõsiselt võetavaid jäsemeid, ent see külm kõhedus ning hingerusuv raskus olid neil alati varnast võtta.
Mõni eriti vastik kord tulid nad Kaarnale aga ligi kusagil avalikus kohas ja haarasid tal jalast või tilkusid uskumatu sujuvusega ta käevangu ...

 ... siit edasi ei tulnud enam just liialt üllatusi, Kaaren võeti üksteise vahel üsna raudsesse haardesse ja hakati siis järgemööda ta hinge puistama, otsides välja kõik need väikesed kogemata tehtud fopaad, kaunisti kavandet aga halvasti väljakukkunud plaanid, ning ootamatult ning ka oodatult süüks saanud teod ...  nad puistasid neid ükshaaval ja korraga, näpuga näidates, õõletades, sügavale silma vaadates ja ette heites .... nii et Kaaren tundis iga järgmise hetkega kuidas ta ei olnud tasemel ...

... ta oli ebaõiglane ja õel, ta oli isekas ja enesekeskne, ta mõtted olid tühised ja ta oskas tuua vaid valu ning kannatust, ta oli pinnapeale ning kitsarinnaline, ta ei osanud sugugi midagi ja oli lihtsalt uskumatult vastik tüüp, kes pillab kõik elu annid käest ning on mõeldamatult inetu sinna juurde ....

Raudne haare püsis seni, kuni Kaarnal oli täiesti eksimatult selge, et tema eriliseks ja kauniks peetud alternatiiv-ekslusiivne elu oli kõik vaid tema enda kujutelm, sest tegelikult .. päriselt ... oli see kõik üle keskpärasuse tühine ning tema, tema oli vaid ennasttäis tattnokk ... kelle pagasis on patte piisavalt, et vähemalt kolm elu järjest kannatada ...

Siis aga oli kõik möödas ... ei, tunne oli alles ... vägagi ... aga raudne haare ja kujud olid läinud ... Kaaren oli sealsamas niisamuti nagu silmapilk enne kujude ilmumist ... lihtsalt tundes ennast olematuna, sageli ka nuuksudes lohutamatult ...

... jah, ja siis hiljem kui kogu see kujude tekitatud kahju oli likvideeritud sinnani, et olemise kergus ei olnud enam talumatu ... võis vaid loota, et järgmine kohtumine isiklike deemonitega jääb aega, mis on veel kaugel ... 

Alates eilsest on mul uus märkmik ... märkmik on Viiralti piltidega ja peal on 2015 ... et vist ongi jah täitsa uus aasta käes ... pole pääsugi ...

Et püsiks mingine järjepidevus ja sidusus on mul uue märkmiku kasutusele võtuga komme käia läbi kogu oma vana märkmik, kandes möödunud aastast üle mõningad eriti olulised märkused ning töötada sedasi läbi nii vana aasta kui sööta uus ka kuidagi juba järgmisse märkmikku sisse ... 

Uut märkmikku vanaga sisse töötades ei pääse kuidagi ka meenutamisest ... 365 päeva on tegelikult päris keeruline kuidagi adekvaatselt meenutada, oma silm ei ulatu kuidagi sugugi hästi nii kaugele selja taha nägema, ent märkmiku abiga tuleb üht-teist siiski meelde ...

... sel korral oli meenutamine ebamugav ja täis vastakaid tundeid  ....

Minu sünnipäev Tartus ning ühissünnipäev Muhus parimatega, lipuheiskamine, naistepäev, lihavõtted, Tähepoisi ja ta õe sünnipäev ja kõik need muud sünnipäevad ja tähtpäevad ... purjetamine, Maru kadumine, suuremad ning kummalisemad tülid, millest jälg ka märkmikku tungis, rattasõidud, kalastuskäigud, suvised ujumised ja külalised, maal käigud, küttepuudetegu ning majaehituse stress ... ja kõik see argipäev ning valu ja rõõm, mis sellega kaasas käis ... ning siis järsku see äkiline tuha all hõõgunud tuli ... vaatan märkmikku ja seal ei ole sellest viimasest suurt midagi, nii salaja see hõõgus ... 

Kõik möödunud aasta head ja halvad pehme emotsiooniga mälestused mähkuvad nüüd mingisugusesse lammutamise kibedusse ning nende pehmus on hetkega kadunud ning ega neid vist niisama lihtsalt endisina tagasi ei saagi...
see tekitab ebamugava tunde ... ma olen ennast alati pidanud keskmisest aeglasemaks reageerijaks, ent eelmise aasta viimast kvartalit meenutades tuleb tunnistada, et mus leidub ka kiiret ja ägedat põlemist, mille tagajärjed on mulle endalegi ennustamatud ... leidub mingeid plahvatuse hetki, hetki, kus ma olen valmis riskima kõigega, mis mul on, teadmata isegi, mis see on, mis ma edu korral saan ... see kõik on väga erutav ja meeliköitev ent sealsamas kuidagi ebamugav ... sundides iseenda kuvandit korrigeerima ja ... leppima?

... ma loodan siiralt, et Viiralt saab konstruktiivsema aasta tunnistajaks ... et tekib mingi uus struktuur, mingi sisemine loogika ning sisemine põlemine püsiks, kuid ei põletaks maha terveid sildu ja sidemeid ning inimesi koos nendega ... vaid hoiaks seest soe.