Kaaren istus pingile, 10 minutit veel bussi tulekuni...pole ullu, õhtu oli kaunis... ta vaatas enda ümber, bussipeatuses oli pühapäevaselt vähe inimesi...need kes olid, olid suvised, puhkajalikud....ilus, ei muud....mõtles ta ja heitis pilgu teisele poole laia vöödilist sõiduteed... sealses peatuses istus üks armunud noorpaar, poiss oli toonud tüdrukule lille ning nüüd nad ootasid, teine-teise ümbert kinni hoides, et sõita koju, peitu pilkude eest.

Miski väike ja terav kihvatas Kaarna hinge, ta pööras pea kõrgele kirikutornile.... Mälestustest voolas lagedale teadmine, et ta oli siin bussipeatuses omal ajal tihti toda kirikutorni vahtinud, tuttav oli ta, kokku ikka õige mitu tundi oli ta siin seda torni passinud, võib ju olla, et suisa päevi, sest tollest bussipeatusest sai kojuviiva masina peale mitu aastat....Rohkem aega oli ta veetnud vbl vaid tolle suure punase kooli juures asuvas bussipeatuses...ning selles kodulähedases rohelises...jaa, nendes oli ta võib olla tõesti rohkem seisnud...kuid too kirkuvaatega paik oli kindlalt kolmandal kohal.....

....Kaarna tuju oli natuke naljakas või ausamalt väljendades oli Kaaren kuidagi naljakalt tujutu...teab mis see nüüd oli, kas pikk rongalend pealinna, mis väsitas, või rummist tekkinud melanhoolia või ikka too vana ootamine, mis tujutuks tegi, kuid naljakas oli küll....sest tujutuses oli hulganisti kõhedust ja midagi helget samas ka...ärev näriv kõhedus konkureeris sissepugenud naiivse helgusega....maailm tundus valulikult kena taas...tundus, et elus on imeilusaid hetki ja väga meeldivaid inimesi, kes aitasid elada ning kauneid paiku, kus on lohutust...ning samas kogu selles toreduses oli olla kuidagi hirmus kõhe....kuidagi külm ja kohatu...jahh just kohatu...

...Tolle äratundmise saateks vurises kohale buss, vaatele enda sisse tõmmati kiiresti kardin ette...Kaaren ei tahtnud rohkem vaadata....tuli astuda bussile!

Meie simunase söögisaali aken on kui üks väärt televiisor....tavaliselt saab sealt väga tõetruud ilmateadet kaeda, kuid vahel on eetris ka muud saated..ükspäev näiteks, näidati jalgpalli, kogu meie rühm sealhulgas rühmajuhid jälgisid mängu kulgu õhinaga...nagu ikka mängis kaks võiskonda, kohalikud noormehed särkidega ja kohalikud särkideta noormehed...muidugi mõista olin mina naiseliku nõrkusega viimaste poolt...kuna mäng aga pikale venis ja võit nägemata, kuigi mänguilu oli palju :)

Eile sai lõunasöögi juurde vaadata loodussaadet - toonekurg jahil....põnev oli... kuid lõppes ootamatult rästiku tabamisega ja toonekure lahkumisega ekraanilt tiibade laperdades...

Kui sporti, ilmateadet või loodusaateid kavas pole on söögisaali televiisori ekraanil imekaunid loodusvaated rapsipõllu, tumeda kuusemetsa viiru ja erivärviliste taevalappidega...sulnis, ei muud...

eeeehm....eeeehm...et siis tuligi ära too kaua oodatud kiri...et ollakse nõus, et lähen, annavad rahagi...nüüd ei oskagi nagu enam selle peale midagi kostagi....vist tuleb minna....eeehm....

vatsiis....

Need uned...need on vahel ikka absoluutselt ülehinnatud....sest tegelikult ei ole üldse naljakas näha väga vastikut suure draamaga lahkuminekut ja sõda unes äärmiselt tõetruude ja asjakohaste märkustega, ning siis leida järgmisel hetkel ennast Väike-Maarja ja Rakke vahelisest koolimajast äratuskella kinni löömas....sellisel hetkel ei saa enam üldse aru, mis on päriselt ja mis on uni...
...natukese aja pärast, kui noored viledega tuppa vajuvad ja võimlema kupatavad on muidugi asi juba hulga klaarim, kuid too liiga tõetruu draama ja sellest tekkinud kahtlused, kihklused, kõhklused lammutavad päeva...noh ja lõpuks saab sõnum saadetud, sest helistada pole ju võimalik, rääkimata kohtumisest...ning siis algab lõputa näiv ootamine.....vastuvõttev telefon lülitatakse sisse eiteamillal...üsna kiiresti hakkab juba muidugi ka enda rumaluse pärast piinlik, kuid sees ju närib.....lõpuks kunagi pärast orienteerumisi ja korraldamisi ja punktide lugemisi ja muud möllu on telefoniekraanil väike ümbrik...rumal muresõnum jõudsid juba tundide eest kohale ja vastuski on ammu tulnud...natuke murelik, natuke pahane, natuke kauge ja kontekstist välja rebitud, natuke hea ja hooliv....hakkab keeruline, tahaks selgitada.....üldse niiiiiii seda ju ei mõeldud...lihtsalt tooo uni....too uni oli nii paha ja tõetruu ja kedagi ei olnud, kes selle ära kallistaks.....pfff....saadetud saab uus sõnum, et lepitada, või saada kinnitust ning algab uus õhtutundide ootus....kibeleva olekuga rinda pistes....

Teate, aga mulle meeldib see põhjamaa suve värk........et taevas püsib hele läbi öö ja on niiiii piirituseni ulatuv.... kõrguse kargus, udu ja muu....jahh meeldib küll, hulga enam kui too lõunas pähe kukkuv tuhande tähega kott...ei noh see on ka tore, kuid mitte kogu aeg... sugugi mitte kogu aeg...sugugi mitte terve suve...jaaa...praegu meeldib see paari tähene heledus...

...aga kui sellest käimasolevast valevast eksiilist metsas rääkida, siis kokku võib selle võtta poeetiliselt et:...ja kohviubadest me teeme teed....nagu laulis eile margus, aga muidu hakkab esimene nädal mööda saama, natuke keeruline on, ei ole veel päris taipama hakanud ja natuke kohatu on ka...kahe vana olija kõrval 25 noort kantseldada pole teab mis pidu...aga üldjoontes ma end päris maha ei kannaks....veel vähemalt mitte...

...jahh ja täna lõi tähepoisi igatsus viimaks palgiga jalad alt, mis pole muidugi liialt ootamatu, kuid ega see asja väga kergemaks tee...samas olen olnud muidu tubli niiii mitu päeva juba, et viimane aeg vahepeal igatsuse mõrumagususes supelda..
..njaa...naljakas on see olemine...ma olen siiani imerahulik olnud, mingi kindlusenatukese ja teatava rõõmuga, selline tunne on hea...naljakalt armunud...

...hmmmm, aga nüüd ma tunnen et kisub imalaks ära, ma parem lähen kaen, kes täna ping-pongis kellele ära teeb...või astun välja tsipakeseks ja vaatan veel seda taevast....jaa...ja homme sõidan korra Rakkesse...just, nii ma teengi, samal ajal muidugi mõeldes...teadagi....miu....