Viltu.....
Jah tõesti, maailm on kuidagi viltu.... ei kõik on korras...midagi pole halba juhtunud, asjad sujuvad ja kui ka ei sujuks, oleks mul on lihtsalt ükskõik...... kõik on korras aga samas kuidagi kaldes, see pole tavaline kalle, see on kalle minu poole....ei, ei miski ei kuku siiski minu poole, ma pole esemete ega jäänud laviini alla, ma pole traumeeritud kõik asjad seisavad peaaegu isegi omal kohal....kuid on siiski täiesti kindlalt vale nurga all, naljakas.....ma pole harjunud asju sellise pilguga jälgima, tundub nagu ma vaataks hoopis teist maailma...aga võib olla ongi maailm teine...ei ei nii ei tohi mõelda, kõik mu suured tõekspidamised, mu arusaamad, ei ei...see kõik peab ju olema õige ja see viltusus on ebakorrapära, viga süsteemis, saab korda....parandatakse ära....
loodetavasti võtab see veel veidi aega, nii on maailm täitsa veetlev..............


Palun, ärge käänake mu pead veel otse!!

6.45

Linn hingas raskelt. Veel oli pime, kuigi kusagilt kaugelt oli tunda valguse hõrku lõhna mida oktoobrikuine tuul linna poole ajas. Lõhn oli raske ja lisaks hõrkusele ka äärmiselt kõrk ega soovinud sugugi liikuda, kuid oktoobrituul oli visa ja ei lasknud ennast sugugi kõigutada, ta oli juba aastaid valguse lõhnu taltsutanud ega kavatsenud ka seekord alla anda. Linnal polnud aga saabuvast valgusest ega tema eel käivast lõhnast praegu sooja ega külma, ta magas alles. Linna ei häirinud isegi tema siseorganites mürisevad masinad ega luudadega kohusetundlikud kojamehed, kes teda pärast rasket päeva ja ööd kasisid ning ega ka need üksikud inimesed kes mööda tema luiseid tänavaid, koju, tööle või tont kurat teab kuhu sibasid. Vahepeal tundis ta küll teatavat kõditust oma abaluude juures, kus asus suur magala rajoon, kuid see ei olnud piisavalt tugev et teda üles äratada.
Linn vajas und, tema süda oli eelmise õhtu tallumisest ja mürgeldamisest tume ja raske, täis hulgi sodi, mis ootas seedimist ja ärakoristamistj a kõik tema liikmed olid läbi klobitud ning täis sinikaid. Enne valguse saabumist, mis äratas linna, pidi kõik korda ja puhtaks või vähemalt plaasterdatud saama, kuid sinna oli veel veidikene aega. Tuul oli valguse lõhna, mis saabus tuule saatel alati umbes tund aega eenne oma omanikku, alles linna idapoolsetele äärealadele suutnud vedida. Lõhn oli oma vasaku jala suure varba kuhugi suutnud ära lüüa ja oli seetõttu kuidagi eriti kapriisne ja viril. Linna korituskomandole see meeldis, nemad teadsid juba ammustest aegadest, niikaua kui pole lõhna pole ka valgust, nii kaua kui pole valgust võib loota et linn magab rahulikult ja laseb endaga ilma suuremate rahmeldamisteta töötada! Korituskomando oli täna oma ajaga pisut jänni jäänud, tundus, et kõike ei jõuta parandada ja päris ära koristada, see tegi meelehärmi, sest veritseva põlvega ärkav linn ei olnud just kõige meeldivam võõrustaja....tuli kiirustada..
Linn ei teadnud komando muredest midagi. Ta hingas korrapäraselt ja raskelt ning nägi unenägusid pannkooke küpsetavast vanaemast. Ta oli üsna muretu, sest saabunud oli laupäev mis lubas kaua põõnata. Ta keeras teise külje ja hakkas rahulolevalt norskama..............