Kaarna pea oli raske ja nii umbes, et tilluksedki mõtteterad ei pääsenud omi pisikesi radupidi liikuma ...

Oli siis vaja kogu oma elu ühel hetkel pähe kolida, see võttis enda alla kogu vaba, peaaegu vaba ja ka juba hõivatud  ruumi aga ega sellele tobe lind ju enne mõelda ei suutnud kui juba kogu tavaar pähe oli aetud ... siin ta nüüd istus oma raske umbes peaga, mis täis kõiksugu võimalikku ja võimatut kola ning võimetus mõelda, sest mõtted lihtsalt ei pääsenud liikuma, kuigi pimesiku mängimiseks ning küüned persse tagumiseks paistis ruumi kuninglikult olevat.

Pff ... suutis Kaaren artikuleerida kui kõrvuk oma suurte silmadega küsivalt talle otsa vaatas. Krätsu oli karudelt nii mõndagi õppinud ning sai aru. Väike kakk ronis korra lähima põõsa alla ning tuli hetk hiljem mingi naljaka kollase toru ja vähe kulunud klantspildiga Kaarna juurde tagasi. Enne kui Kaaren mõtlemise peale mõeldagi jõudis oli krätsu kollase toru ta kõrva juurde asetanud ning puhus, nii mis väikesed kopsud võttis toru ühest otsast sisse.

Kogu ümbrus kajas veel mitu aega kumedast udupasuna hüüust ning see, mis Kaarna peas toimus, on ilmselgelt sõnadega kirjeldamatu ... Pimesiku mäng oli lõppenud ja kõik kola oli kolinud pea tagumisse nurka, sest eespool polnud enam ruumi, seal oli vaid udupasuna hüüd ning mälupilt klantsfotost, väikese kaku käes. Fotol oli suur sinine meri mis kaetud valgete vahujänestega. Kõrvuk ise oli ammugi nelja tuule poole kadunud oma fotoga, ent kollane udupasun vedeles Kaarna kõrval pingil.

Jahh, võib olla tõesti, otsustas Kaaren, kui mõtted taas end vähekene liigutada julgesid, ei olegi ammu puhkust võtnud võib olla kuluks väike keskkonna vahetus marjaks ära, ning ta alustas pikema planeerimiseta lendu, sihiks lähim rannik.