Mul on äärmiselt vähe traditsioone...kuid ma armastan neist igaüht...

...Ühe üsna tüütu end samas meeliülendava pärast ajasin ma end eile õhtul taas pealinna, ning täna õega keel kuus maast lahti, õepoja sikutasime ka kahekesi voodist välja ning kobisime trolli peale, mis viis vabaduse platsile. Seal kohtusime auväärse traditsiooni perre toonud kolmanda õega, koos viis tee mäkke.
Tuli kiirustada, sest ega see va Päike, see ju ei oota hilinejate järgi.

Roosa maja hoovis selgus, et kiirustamine oli ehk ennatlik, kuid nagu ikka - parem karta, kui kahetseda. Siis sõime halvaad ja seirasime õue, kohale oli tulnuid mitmesuguseid, kes rapiiride ja lippude, kes teklite, kes pagunite, kes kaamerate, kes ihukatsjate, kes laste, kes kasukatega... Meie tulime halvaa-kommidega.
Siis ei jäänudki palju muud enam üle kui komm põske pista ning ahetavasse helesinisesse taevasse passida ja oodata....

Oodata ei tulnud kaua, sest Päike juba tõusiski, sellest andis märku seina-ääres peitnud meestekoori lauluhääl. Paljud tulnud võtsid mütsid peast, lõpetasid lobisemise, pöörasid pilgud kõrge torni tipu poole ja laulsid kaasa, meiegi laulsime. Tundus, et kõik laulsid, kes sõnu teadsid, ning kes ei teadnud lugesid paberi pealt ja laulsid ka, ainult need olid vait, kellel isegi paberit polnud....

Kui laul lauldud, oligi põhimõtteliselt valmis.
Lipp oli heisatud, sini-must-valge plagu oli torni otsas vardas, tuulepuudusel ta küll ei lehvinud uljalt, ent juba kaugelt tänavalt oli siiski paista tema pidulikkus, ning hingel hakkas natuke hea.
Siis pidas kosmose uurijast poliitikatädi kõne, mida roosa maja õuele sugugi kuulda ei olnud, sest külm oli helitehnika pintslisse pistnud. Pärast ema rääkis, et telekast oli kuulda küll, hea seegi ...
Pärast kõnet laulsid mehed kooris veel ühe laulu, kes kohaletulnuist oskasid, aitasid kaasa, mina kaa ... sellest laulust on muide mu esimene laulumälestus, ma õppisin ta selgeks lasteaias ja ta meeldis mulle väga. Meeldib siiani.
Siis pidas veel keegi jumalamees kõne, aga ka usk ei saanud külma vastu, nii ei kostnud ka tema sõnad just liialt õuelolijate kõrvu ... seejärel lauldi hea kombe kohaselt ka üks uskujate laul, lauljaks sedapuhku peaaegu ainult seina-äärsed laulumehed ning võis vaid rõõmustada, et mitme mehe häälel on väge, mistõttu tehnikat pole vajagi....

Ja sellega oligi selleks aastaks kõik, võis rahuliku südamega punast Päikeseketast imetledes lahkuda ... mäest alla ja vanemate koju, kilku-munku-võikusid sööma ja kohvi jooma.

Ma ei tea, mida minu elu hetkel kõige rohkem on....ent hetkel julgen ma teda nimetada tähelepanuväärseks...ning tänast päeva suisa ajalooliseks ... ma tegin täna midagi, mida ma mõni aasta tagasi poleks võimalikukski pidanud, ma tegin midagi, mida ma praegu võin nimetada üheks kõige raskemaks teoks oma elus...jahh tõesti, ma pole kunagi varem pidanud või suutnud olla nii täiskasvanulik, nii ratsionaalne, nii tulevikule suunatud ja ma pole kunagi suutnud enda emotsioonide virr-varrist sellisel kombel üle olla ...

... ma läksin ära ... pärast pikki emotsionaalseid-nutuseid jutuajamisi ning pikki külmalt kalkuleerivaid kõnelusi ... läksin, ilma pahameeleta, ilma vihata, ikka veel südamest armastades ja tulevikulootusi õhku pildudes...läksin ning ei vaadanud tagasi ...

Nüüd on mul pisut nukker ja pisut hirm ... ei, valetan ... hirm on suur ... ent samas on sees mingine imeõhuke teadmine, et tegu oli õige ... ning ükskõik, mis sellele nüüd järgneb, see minemine jääb kõigele vaatamata õigeks ...

... selles teadmises peitub teatav rahulolu ...

Kaaren ruttas... ta oli juba hiljaks jäämas oma kohtumisele, sõbrapäeva kohtumisele...Kaarna nokk tõmbus muigele, kui ta sellele mõtles, jahh tõesti.....sõbrapäeva kohtumisele, oma päris sõbraga...ta tegi rutates suurest külmast ja rõõmust paar kelmikhüpet.

Kaaren tundis oma uue sõbra juba kaugelt ära, sest to konutas nii temalikul moel pargipingi all ja vaatas oodates uudishimulikult oma suurte tume-tume roheliste silmadega ümbrust.

Kaaren oli sõbra leidnud mõni nädal varem ühe suure kollase maja kõrvalt, ajalehel istumas.... uus sõber oli ootamatult selle sama maja katuse salakaval serval, ekpeditsiooni "mis on teisel pool maja" ajal, libisenud ja ülepea-kaela alla kukkunud.... viimasel hetkel välja sirutatud tiivad päästsid küll kõige hullemast....aga olemine, millest Kaaren ta leidis ei olnud siiski veel sugugi ühele korralikule linnule sobiv...

....väike puhevil pruunikirjute sulgedaga loom, nikastatud varba ja väga kohkunud olemusega, nii oleks Kaaren teda kirjeldanud, kui keegi oleks sel hetkel küsinud....

Kaaren oli eemalt vahtra otsast kukkumist pealt näinud ning tippis nii kiiresti kui jõudis kannatanud juurde, et uurida kas kõik on korras...uus sõber ei vastanud midagi, vaatas vaid oma kohkunud pilguga Kaarent ja katuseserva, katuseserva ja Kaarent.... lõpuks turtsatas ta: "Kõrvu-krätsu!" ja vaatas Kaarnale sõbralik-nukral moel oma suurte silmadega otsa....

Ahh, et sind kutsutakse siis niimoodi, mõtles Kaaren ja tutvustas viisakalt ennastki. Pärast tutvumist viis ta oma uue sõbra kosutuseks suhkruvett jooma. Kaaren rääkis talle pikalt oma elust ja katustest ja talvedest ja linnast ja prügikastidest ja pilvedest ja asjadest mis talle meeldivad ja asjadest, mis talle ei meeldi ja paljust muustki.... Kõrvu-krätsu kuulas teda huviga, jälgis ta liigutusi, nokkisvahepeal kohvikulauale jäetud kaeraküpsist ning elas Kaarna lugudele kaasa, ütlemata samas midagi. Siiski mõistis Kaaren oma kuklasulgedega, et krätsu sai aru....sai aru kõigest ja mõistis teda, pea et poolelt sõnalt ning, mis tegi Kaarnale eriti suurt head-meelt, tal ei olnud Kaarnaga sugugi igav. Pärast kohvikuseanssi saatis Kõrvu Kaarna koju ning kokku sai lepitud, et juba varsti kohtutakse uuesti...

...Kui krätsu pea Kaarna suunas pööras, viipas Kaaren, kes nüüd enam ei rutanud, vaid käis mõõdetud rahulikul sammul, talle tervituseks. Krätsu noogutas nokaga vastu ning pilgutas silmi.... Miskipärast lipsas Kaarna pähe sel hetkel vastik hirmujudin, et äkki ta sõber on lihtsalt poole-aruline rumal lind, ning temaga sõbrustamine ei ole just väärikas ajaviide, kuid see mõte kadus kui vits vette, kui nad kahekesi paar minutit hiljem jõeäärt mööda kõndisid ning Kõrvu-krästu ikka veel vaikides äärmise osavusega partidele toiduks toodud saia tükikesteks murendas ning Kaarnale oma tumeroheliste silmade põhjas selgeks tegi mismoodi näevad välja kilpkonna pojad Galápagose rannal kuuvalgel ööl....