Kaaren ruttas... ta oli juba hiljaks jäämas oma kohtumisele, sõbrapäeva kohtumisele...Kaarna nokk tõmbus muigele, kui ta sellele mõtles, jahh tõesti.....sõbrapäeva kohtumisele, oma päris sõbraga...ta tegi rutates suurest külmast ja rõõmust paar kelmikhüpet.

Kaaren tundis oma uue sõbra juba kaugelt ära, sest to konutas nii temalikul moel pargipingi all ja vaatas oodates uudishimulikult oma suurte tume-tume roheliste silmadega ümbrust.

Kaaren oli sõbra leidnud mõni nädal varem ühe suure kollase maja kõrvalt, ajalehel istumas.... uus sõber oli ootamatult selle sama maja katuse salakaval serval, ekpeditsiooni "mis on teisel pool maja" ajal, libisenud ja ülepea-kaela alla kukkunud.... viimasel hetkel välja sirutatud tiivad päästsid küll kõige hullemast....aga olemine, millest Kaaren ta leidis ei olnud siiski veel sugugi ühele korralikule linnule sobiv...

....väike puhevil pruunikirjute sulgedaga loom, nikastatud varba ja väga kohkunud olemusega, nii oleks Kaaren teda kirjeldanud, kui keegi oleks sel hetkel küsinud....

Kaaren oli eemalt vahtra otsast kukkumist pealt näinud ning tippis nii kiiresti kui jõudis kannatanud juurde, et uurida kas kõik on korras...uus sõber ei vastanud midagi, vaatas vaid oma kohkunud pilguga Kaarent ja katuseserva, katuseserva ja Kaarent.... lõpuks turtsatas ta: "Kõrvu-krätsu!" ja vaatas Kaarnale sõbralik-nukral moel oma suurte silmadega otsa....

Ahh, et sind kutsutakse siis niimoodi, mõtles Kaaren ja tutvustas viisakalt ennastki. Pärast tutvumist viis ta oma uue sõbra kosutuseks suhkruvett jooma. Kaaren rääkis talle pikalt oma elust ja katustest ja talvedest ja linnast ja prügikastidest ja pilvedest ja asjadest mis talle meeldivad ja asjadest, mis talle ei meeldi ja paljust muustki.... Kõrvu-krätsu kuulas teda huviga, jälgis ta liigutusi, nokkisvahepeal kohvikulauale jäetud kaeraküpsist ning elas Kaarna lugudele kaasa, ütlemata samas midagi. Siiski mõistis Kaaren oma kuklasulgedega, et krätsu sai aru....sai aru kõigest ja mõistis teda, pea et poolelt sõnalt ning, mis tegi Kaarnale eriti suurt head-meelt, tal ei olnud Kaarnaga sugugi igav. Pärast kohvikuseanssi saatis Kõrvu Kaarna koju ning kokku sai lepitud, et juba varsti kohtutakse uuesti...

...Kui krätsu pea Kaarna suunas pööras, viipas Kaaren, kes nüüd enam ei rutanud, vaid käis mõõdetud rahulikul sammul, talle tervituseks. Krätsu noogutas nokaga vastu ning pilgutas silmi.... Miskipärast lipsas Kaarna pähe sel hetkel vastik hirmujudin, et äkki ta sõber on lihtsalt poole-aruline rumal lind, ning temaga sõbrustamine ei ole just väärikas ajaviide, kuid see mõte kadus kui vits vette, kui nad kahekesi paar minutit hiljem jõeäärt mööda kõndisid ning Kõrvu-krästu ikka veel vaikides äärmise osavusega partidele toiduks toodud saia tükikesteks murendas ning Kaarnale oma tumeroheliste silmade põhjas selgeks tegi mismoodi näevad välja kilpkonna pojad Galápagose rannal kuuvalgel ööl....