Ma ikkagi suudan veel üllatuda ... või oleks õigem öelda, inimesed mu ümber suudavad mind ikka veel üllatada, nii heas kui halvas ja vahel on üllatus sedavõrd suur, et ei oskagi seda sõnadesse panna.

Suumulk vajub lahti ning mõte on halvatud. Edasi mõeldes võib veel vaid tagantjärgi targutada, et süda aimas ette või sisetunne hoiatas, et  harjavarrest võib tulla pauk ... aga mis sa ära teed, kui enese usk, uskmatus, lollus, naiivsus või vähene fantaasia saavad võitu ja juba ongi hari käes ning äkitselt kärgatab kõu, silmad paisuvad peas suureks nagu Rossi hülgel ning meel on hämmastust pilgeni täis, teadmata samas õieti, kas peaks naerma või nutma.

Nojah ja siis aju natuke tõrgub aga vaikselt teadvustab juhtunut, ning peale hakkab analüüs sisekõnelise selgitustööga ja kuigi üldse ei tahaks või ei julgeks tunnistada tekib mingisugune arusaam ning emotsioon, mis siis vastavalt üllatusele on kas üdini kõikehõlmavalt õnnelikuks tegev või südame põhjani kurvastav-vihastav, retooriliselt kirjeldatav küsimusega - kes oleks uskunud?

Aga mis edasi?

Vahel korraldub maailm ümber, mõnikord aga sõidab vana kord oma inertsusega lihtsalt üllatusest üle ning kumb versioon parasjagu käiku läheb, sõltub juba suuresti üllatuse omadustest ning üldisest eluehitusest.

Jahh, ja kuigi ma siiralt usun, et üllatumine on tegelikult on hea, on ehituse ümber kukkumise ähvardus üsna hirmus sest pole päris kindel kas ise jõuab alt ära või ei ning see tekitab õõva, sest enese elu on ometi suur asi.