kõverad mõtted, oksakohtadega ja natuke näritud.... pikemalt vaatlemata jääb selgusetuks, kas närinud on oravad või ajahammas... turritavad välja peast... tekivad konksjad moodustised, mille külge igasugu tehnikat ja inimesi jääb.... livideerida kõveraid mõtteid on keerukas... metafoorimasin töötab tõrgetega ja kõikide nende sõnatute käikude väljendamiseks ei leidu võrdlusigi... tahaks painutada sõnu, kuid painduvad vaid mõtted. Nii kirjutad rea rea järel et neid siis tagant rida rea ette kustutada.

Hirm on komistada ja haiget saada, peaga vastu seina joosta, tantsida, tantsida kellegi teise juhtimisel oskamata tantsusamme... seest on õõnes ja pea käib ringi.. või on need hoopis liblikad ja ootus... liiga kaugel, liiga segamini et aru saada.

Istun... seisukohad on taas defitsiitsed ja talonge ega välismaa nätsu ei oma... pealegi vaadatakse mind nendes valuutakauplustes eriti kahtlase pilguga... nood inimesed ja too kummaline külge hakanud tehnika mõttekõverate küljes näeb kahtlemata pentsik välja..jahh...

Valuutapoe vahetus zavoodi vastu, zavood on elustiil... aga vbl ükskord...
Vaikus: vbl juba varsti muutub kõik
(23:44:17) Vaikus: ma abiellun, saan kolm last, kaks kahtlast ja ühe ühtlase, hakkan kodu koristama ja süüa tegema ning vahel oma imeilusa abikaasaga valssi tantsima
(23:44:35) Vaikus: me käime jalutamas toomel
(23:44:45) Vaikus: ja kelgutamas kassitoomel
(23:45:31) Vaikus: ja suviti korraldame raadi mõisa pargis ja jõeääres paadisillal piknikke
(23:46:02) Vaikus: ja süüme maasikaid jäätisega raekoja platsil purskaevu serval istudes
(23:46:45) Vaikus: vahel õhtuti siis kui hakkab jahedaks minema, siis ma salaja lähen rõdule, kus mu abikaasa popsutab piipu ja tõmban toda suitsu kopsudesse
(23:47:02) Vaikus: ning meenutan neid õhtuid zavoodis
(23:47:07) Vaikus: ja neid meeletusi
(23:47:39) Vaikus: vahel kui olen väga vallatu, siis tõmban piibuvarrest mahvi ja sulen silmad... ning olen jälle natuke noor
(tsiteerides siin kohal iseennast)

Kui hommikul ennast kella poole seitsme aegu üles ajad ning kohvi sisse lürpides üritad silmi lahti saada, siis kõik oma paksemad riided selga tirid ning sammud välja sätid, kus külmakraade ikka märksa vähem kui -10, siis alguses ei saa arugi, et see on väga tore... Tore hakkab alles siis, kui näed teisigi inimesi T&oompea mäest üles rühikmas ja paistma hakkab Pika Hermanni tornitipp... Kui juba jõuad Toompea lossi õuele, kus inimesi rohkem kui üks ja kätte torgatakse tuttav trikoloor, siis tuleb juba kergelt ülev tunne sisse... Seal õuel jalgu vastu maad trampides ja juttu puhudes, tulevad meelde eelnevad aastad kui külmemate ja soojemate ilmadega seal samas on seistud.. ning suu venib muigele... Kui Eesti hümni algakordidega lööb õu korraga vaikseks ja pilgud pöörduvad torni tippu ning meeskoor valjult Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm käristab... siis lööb kusagilt seest õõnsaks ja soojaks...

Too sini-must-valge lipp mis igal päiksetõusul sinna torni tõuseb, näeb korraga iseäranis ilus välja karge talvetaevasinal...
Kuulatad hetkeks, jahh tõesti nad laulavad, mitte ainult need, kes laulma tulid, vaid ka need, kes alles paarkümmend minutit tagasi ei saanud hästi aru, miks laupäevasel päeval äratav kell nii vara helisema peab... ja need, kes eelmisel päeval olid riigikogu valmisi kõrtsuleti taga kirunud... ise laulad ka nii valjult kui parasjagu jaksad....
Siis kuulad veel moe pärast tervitusi ja peapiiskopi sõnavõttu ning lähed rõõmsal meelel tatsudes varahommikusse linna sooja otsima, jättes lipu taevasinale lehvima.... hea meel on sees et sai jälle tuldud, rõõm on, et elad sea,l kus elad nende keskel, kes ümber... naudid seda tunnet, sest tead, et igapäev nii ei ole ... hea et täna on, hea et hea on....

ulmaline... selline natuke ulmaline on see mida peetakse minu eluks.... natuke nagu polekski minu oma, natuke nagu keegi teine elaks, natuke nagu keegi teine käituks, teeks rumalusi ja lõbutseks... mina olen vaid keegi, kes vaatab seda meeletuna tunduvat karuselli pealt... mina olen see, kes tunneb väsimust ja kohatist piinlikkust... mina olen see, kes tunneb igatsust ja muigab neil hommikutel mil õhtu on muigama pannud... mina vaatan tagasi ja meenutan, sõnu ja tundmusi, valutab pead... mina olen see, kes pärast üritab analüüsida ja tunneb vajadust selgitada... kuid mind pole kunagi päriselt kohal... ma olen eemal...tagantjärgi olen mina

Võib ju olla et see kõik tuleb ravimitest, et see teebki minu mitte minuks ja minuks...veider on küll... aga vahel ka natuke hea... sest tunne on vaba... tunne on üksik aga vaba... tunne on ükskõiknegi kohati aga vaba... ma siiski suudan naerda... ma siiski suudan tunda... kuigi ma teen seda kõike nihkega... tagant järgi, ette tagajärgi unustades.... need hetked kui ma ei ole mina olen ma hetkes... unustades kogu olemise......

Niimodi kirja panduna tundub see vbl segane, kuid nii nagu ta on minu sees ja ümber on ta natuke naljakas ja harjumatu...hirmutav suurel määral ja võtab energiat... aina tihemini tekib tahtmine minna üksi ja teha üksi... olla üksi, olla võõrastega või üksi... kus saaks olla natuke rohkem ise...kus too mitte mina ei tule välja, kus tol mitte minal pole asu või vahel ka täiesti vastupidi, kus too mittemina saab rahulikult möllata... tundmata üldsegi kunagi mingit kahetsust.....njaaa... eks ta ole.... segane aeg nõuab hulle inimesi

Agarus on ogarus tuleb taaskord nentida... ma küll ei mäleta kus see kõik taas pihta hakkas, kuid see kuhu ta kõik lõppes oli ju iseenesest omamoodi tore.... ma loodan et ma saan oma panga- ja idkaardi ka tagasi... ja kes see siis ikka põnevust tekitab kui ise ei tekita... ja kui ei saa vedama üks plaan, siis tuleb läheneda asjale loominguliselt... tegeleda brikolaažiga... spontaanselt luua ja ongi üks tore õhtu jälle soolas....

ja see, et mõne ees vbl natuke piinlik täna on, see läheb üle.... sest mismõttes?? pean alati mina ootama ja liikumist ootama ja lootma... kui mingi huvi on tuleb selle ajel tegutseda, mitte nurgas õlle libistada... eksole...

ma olen eeskujuks... ja pealegi plaanid muutuvad... eks natukene kahju on ka aga samas... variante on võimalikke.... õhtust õhtusse... ikka ja jälle... kuigi eks liigne agarus on tõesti ogaruse piiridesse jõudmas....

õhk õrn, nii kaduv ja nii õrn... sõrmenukid on valged pingutusest... veel jaksab, veel jõuab... veel ei rebene see elu lihtne kangas....

Piiripealolekuis kaob hetkiks tasakaal... kuidas nii... äkitselt tajud, et teisel pool on lõpp... kukkumine... nii õhuke on piir... nii libe on lävi... nii kitsas, mis eraldab.... ja tagasi teed ei ole, mitte meie jaoks vähemalt.....

haarad kätega õhku, ringitad, hoiad kinni hinge, üritad, püsid.... oled ehmatusest ja hirmust kange... nutad peatäie... hingad kergendatult.. unustad ja lippad edasi... sinusoidselt... elamise talumatut kergust unustades, sest muud moodi ei julgekski elada... järgmise korrani....

järgmise hetkeni piiril... nähes kadujaid.. meenutades eesjooksjaid... sinusoidselt....nuttes peatäie, unustades.... kortsutades elu kangast rusikasse ja rusikat lahti tehes vaadeldes, et siiski veel alles.... mina olen veel alles....

Ahastus tõstab pead... aga miks... miks kõik need teised..... miks mina.... miks nemad.... ahastus... ahastus.... ahastus... kurbus... arusaamatus..... unustus.... sellek,s et vahel pead sus tõsta... kõik selleks, et vahel tunda toda rabedust... et vahel mõelda neile kes ümber... kelleta ei saa.... kelleta peab saama... vbl süüdata küünal... vbl juua purju... vbl mitte.... mis just parasjagu parem tundub.... ja hoolita kuidas on muu... ei huvita ei küsita..... eieieieiei.....

ja siis tunda rõõmu? Olemisest? Unustatud talumatust kergusest?

Sellest et ollakse?

Vabandage, et unustan vahel.... vabandage, ma armastan siiski.... mis sest, et hüvasti ei jätnud.... unustasin arvates et veel ei pea.............

Sinder... mõnedel kummalistel juhtumistel on ikka absoluutne oskuslik tava kiiva vedada... täiesti äkiliselt ja ootamatult vastikult lõppeda... nii et lõpuks jääb silmadesse arusaamatusest segane pilk ja keelele ebameeldiv maitseelamus... ning järgmisel päevalgi on kass peal...

Täna hommikul süvendas kassi kena pohmelus, eile õhtul läbisegi joodud erinevatest alkoholimarkidest. Ega see on ju ammu teada, et kui alustad vana tallinnast ploomimahlas ja lõpetad magusa pirnisiidriga, sinna vahele ja sekka kimud mõne kange sigareti ja rüüpad konjakit, õlle ja mõned sipsikud, siis head nahka tulemas ei ole.
Nojah ja siis sinna juurde see õhtu ebameeldiv lõpp, tolle tütarlapse kuri pilk ning palved lahkuda, kurjad sõnad ja pikajuukselise poisi natuke julm ja veidi segaduses käitumine...

oeh...misjaoks niimoodi... mul oli ju ütlemata hea olla... kõik oli hea ju, ma ei tahtnud halba ja ma tõesti ei oleks astunud ühtegi sammu, kui ma oleks teadnud, et sellega kellegi konnasilmal trambin.... tean neid suhtekräppe küll ja just sellepärast hoian teiste omadestki kui kõrvetavast tulest eemale... pagan ma ütlen.....algus oli ometigi ju paljutõotav ja nüüd... kasvav kurjade pilkude koorem.... krt, ma ju võtan seda isiklikult.. ja ikkagi miks mind sunniti lahkuma... urrrr...

njah....õnneks võeti ühel hetkel võimalus põdeda, tuldi ja tuli hakata tegema pühapäevaseid pannkooke... tagantjärele võttes päästis see tegevus päeva... pühapäevast sai taas meeldiv... koogid ja magus moos ning seltskond hea.... soojad tervitused tartu uuele ja enda vanale heale alalisele kährikule...ilus!

Sõnad... nad võiksid olla vähe püsivamad ja vähe staatilisemad ning õige pisut aeglasemad... mitte nagu varblased... mõttetud, siia-sinna ja peamiselt eest ära keksivad..... tahaks suuta neid püüda ja tagasi võtta, nagu poleks olnudki.... sama teeks mõtetegagi.... kaotaks või hävitaks nad ära.... nagu poleks kunagi olnudki... ei oleks kunagi mõelnudki.... kaduv kunst, kaduvad mõtted... isemoodi iseloomad..
Jahh ma valingi seekord vist neid, kes teevad sõnade ja mõtete unustamise teatud asjaoludele kohustuslikuks ning korraldavad sõnade tõkestusprogramme... niisuguseid, kus sõnad, mis suust väljuvad on kõigepealt kaks päeva ootel ja alles siis sõuavad aeglaselt õhku mööda minema... vahpeal aga saab neid uuesti ära süüa ja muundada ja moondada.
Selle puhul on muidugi oht, et sõnad hakkavad omavahel paarduma ja poolduma ning oma elu elama, kuid omajagu teevad nad seda nüüdki... ehk et igaljuhul tuleb olla ettevaatlik ja väga pinksalt jälgida mida ütled, mida valjult mõtled, mida kirja paned.. ning mida need sõnad väljasaades õigupoolest edasi teevad.