Kui hommikul ennast kella poole seitsme aegu üles ajad ning kohvi sisse lürpides üritad silmi lahti saada, siis kõik oma paksemad riided selga tirid ning sammud välja sätid, kus külmakraade ikka märksa vähem kui -10, siis alguses ei saa arugi, et see on väga tore... Tore hakkab alles siis, kui näed teisigi inimesi T&oompea mäest üles rühikmas ja paistma hakkab Pika Hermanni tornitipp... Kui juba jõuad Toompea lossi õuele, kus inimesi rohkem kui üks ja kätte torgatakse tuttav trikoloor, siis tuleb juba kergelt ülev tunne sisse... Seal õuel jalgu vastu maad trampides ja juttu puhudes, tulevad meelde eelnevad aastad kui külmemate ja soojemate ilmadega seal samas on seistud.. ning suu venib muigele... Kui Eesti hümni algakordidega lööb õu korraga vaikseks ja pilgud pöörduvad torni tippu ning meeskoor valjult Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm käristab... siis lööb kusagilt seest õõnsaks ja soojaks...

Too sini-must-valge lipp mis igal päiksetõusul sinna torni tõuseb, näeb korraga iseäranis ilus välja karge talvetaevasinal...
Kuulatad hetkeks, jahh tõesti nad laulavad, mitte ainult need, kes laulma tulid, vaid ka need, kes alles paarkümmend minutit tagasi ei saanud hästi aru, miks laupäevasel päeval äratav kell nii vara helisema peab... ja need, kes eelmisel päeval olid riigikogu valmisi kõrtsuleti taga kirunud... ise laulad ka nii valjult kui parasjagu jaksad....
Siis kuulad veel moe pärast tervitusi ja peapiiskopi sõnavõttu ning lähed rõõmsal meelel tatsudes varahommikusse linna sooja otsima, jättes lipu taevasinale lehvima.... hea meel on sees et sai jälle tuldud, rõõm on, et elad sea,l kus elad nende keskel, kes ümber... naudid seda tunnet, sest tead, et igapäev nii ei ole ... hea et täna on, hea et hea on....