Kaaren kelmikhüples jalalt jalale, tammus edasi tagasi mööda vigurada, mis olid uuristatud pargi lumepinda, uuris puuris möödakäijaid, piidles-piilus lähedalolevatest akendest sisse ning sedamööda mida enam mõttesse ta vajus aina rohkem kipra tõmbus ta parem kulm.... mida küll kõik need inimesed siinses linnas õigupoolest teevad, kuidas nad end sisustavad, mis hoiab neid elus, mis paneb nad mažoorselt tiksuma, mis see on, kas seda üldse on, ja kui ikkagi on kas ta tuleb ise või tuleb ta kusagilt tuua, võtta, paluda, osta, leida, küsida, näpata, teha??...

... Ta tõesti tahtis seda teada, sest ehk annaks seda matkida, ehk annaks õppida, ehk saaks ta siis oma väikeses tumedas linnupeas aru, mis see on, mida tal polnd või mis oli mõne vigurkõnni ajal tema peast või põuest maha punenenud ja kaduma jäänud .....

Jahh... mõnda aega arvas ta, et selle kõige taga on unistused, aga siis hakkas ta kahtlema ja kõhklema, ta ei leidnud enam üles oma unistusi ja ta ei suutnud enam meenutada, kas tal kunagi neid oli, ja kui oli, siis kas siis oligi olemas kõik see mida praegu polnud....kui oleks praegugi mõni unistus olnud, siis oleks saanud ju ... oleks olnud selgem, kas selle kõige taga olidki unistused või hoopis midagi muud või unistused ja midagi muud ka ...

Aga Kaarnal olid vaid mõned unelmad, nood elasid ta otsmiku taga ega andnud end kuigi tihti näole, neile meeldis äärmiselt nende tabamatus, naiivsus, suurus ja pehmus ning abstraktsus, millele ei õnnestunud ka kibe-kiirematel sõrmedel päriselt näppu peale panna. Nad küll ilmselgelt olid, aga nad olid sõnaseletamatud ning imekaunid ning neist kui sihtidest ja eesmärkidest mõelda oli kraaksjalgadega maapeal olevale Kaarnale võimatu ülesanne...ta isegi ei püüdnud end poeedi kombel nendesse heita ja kaunihingeliselt hulpida, sest ta tundis, et see on ilmselge solberdamine milleski, mis kleepub solberdades su külge kinni ning muutub läägeks.....ja Kaarnas ei olnud peidus seda magusa-armastajast kaunishinge... kui selle alge üldse kunagi oli temas olnud, siis oli see juba ammu läinud kaotsi kusagil Lasnamäel, või Kevade tänava kandis.... Nii piirduski ta oma unelmate sirvimisega kusagil unepiirimail, nende imetlemisega ning vahel harva ka mõne tantsusammuga, kui mõni natuke konkreetsem ja julgem ta tantsule palus...aga ta ei unustanud kunagi oma nokka pärast puhtaks pesta ...

.. Kaaren hakkas mõtlema, et äkki oli ta mõnes oma suures korrastushoos ka unistustest noka puhtaks pesnud või unistuse pesumasinasse pannud et see puhtaks saaks, ning sellest läbi sokiõgija lõugade hoopis ilma jäänud....mõtles mis ta mõtles, selge oli see, et oli see nii või naa, seda ta ei mäletanud enam.
See mittemäletamine häiris teda, häiris et ta oli olulised asjad ära unustanud, ning veel rohkem ärritas teda tunne, et unustama sundisid teda pisiasjad, mõttetud argised killud, mis nõudsid meelespidamist....huhh...

......
Korraga lõid Kaarna silmad särama, miski oli veel siiski ka alles ... kusagil ta sees tõstsid pead ideaalid, ning Kaaren heldis, ta manas näole koaalakaru ekalüpti matsutava näo ning asus oma ideaalide stangelt tolmu pühkima ...

... Olukord oli küll mõnevõrra hirmus, aga siiski mitte veel lootusetu ...