Mõnikord tundub elu nii rahulik, et ei lase rahulikult ollagi ... 

sisemine tempo on lihtsalt kuidagi tuimalt asümmeetriline välise kulgemise sisemise tajuga .... või noh, lihtsalt tunne on, et isiklik tiksumine, ei ole sugugi sünkroonis kogu selle välise krempliga ... ning samm läheb sassi, sest mida siin jalutada, kui sees on paras tõmblus ...

Njah, ja mis või kes aitaks tagasi parlanksi?

Võtan oma laialivalguva tähelepanu puntraks pihku ja katsun keskenduda hetkele ... siin ja praegu ... aga endiselt jääb opositsioon - sisemine ning välimine ... pagan, kõik on lõpuks kokku unenägu ja varjud koopa seinal ... sisemine saagu!

Vehin isikliku tiksuva tõmbluse taktis kurjustada ja koristada korraga ning maadlen klassikuid appi võttes pealetikkuva muretsemiskoormaga ... 

Korraga lööb paariks iseseisvaks välgatuseks loomepalangu toel meele vähe selgemaks ...väline tempo ei jää enam tülinaks jalgu ja sisemise tiksumise asendab rütmiline nurin ... vähe totaka olemisega voodisse ronides mõtlen - 

Lõpuks ikkagi ehk vaid üks isevärki kass.   

Pfff ... emaks saamisega on mulle avanenud täiesti uus maailm  - ema rolli maailm, nii nagu teda avalikult sotsiaal- ja muidu meedias esitletakse ja ühiskondlikult konstrueeritakse ... ja see lihtsalt ajab sageli mu juhtme täiesti kokku.

Minu maailm ja see mida demonstreerivad sageli beebigrupid ning foorumid ning ajakirjanduslikud pihtimused lihtsalt lähevad sageli skisofreenilisse vastuollu.

Et no näiteks need pildid oma armsatest väikestest tattninadest, mida saadavad pealkirjad, "Minu tibu juba 7 kuud, kuhu see aeg küll nii kiiresti tõttab!" või "9 kuud tingimusteta armastust!" või et "Emme väike päiksekiir igas päevas". Nagu päriselt? Ma ei tunne end ära üheski.

Minu jaoks on see olnud ränk vaev ja päevad on veninud vahel nagu tatt. Iga järgmise täitunud kuu puhul ma mõtlen, jumal tänatud, üks jälle möödas. Ma ei suuda kuidagi nimetada väikest varest oma igapäevaseks päiksekiireks, sest ma julgen arvata, et on olnud kaks kuni kolm korda rohkem päevi kui ta on olnud pahur ja mind oma virinaga lootusetult ära tüüdanud kui heatujuliselt mu päiksekiir olnud. Ja tingimusteta armastus? ... ma saan aru, et ema armastus on eriline ja kasvab ning areneb suht jõudsalr, aga ma kuidagi ei julgeks seda nimetada tingimusteta armastuseks, pigem kirjaldaks ma seda kui paratamatu armastus.

Või kui keegi näiteks oma blogis ja ajakirjanduses räägib avalikult sünnitusjärgsest depressioonist ja kõik takka kiidavad, et tubli, tuleb rääkida jah ... ma olen nõus, igati tervitatav on rääkida sellest, et on raske ja sellest, et võib olla kurvameelsust ja sellest, et see kõik võib haiguseks kätte ära minna ning arusaamine, kontakt ja toetus on väga vajalikud ... aga mind paneb siiralt imestama, et ka sellest rääkides, peab autor vajalikuks toonitada, et ta on hea ema ja kaasa.
Ta ei lahku oma lapsest enne x aastaseks saamist kunagi kauemaks kui kaks tundi ja igal õhtul on tal mehe jaoks söök valmis ... Seda lugedes ma lihtsalt ei saa muudmoodi kui tunnen end puudutatuna ... mina jätsin lapse tema vanatädiga läksin kolmeks-neljaks tunniks välja kui laps oli kuune ja kui laps oli 9 kuud saatsin ta härjapõlvlase sugulaste juurde terveks ööpäevaks ja pärast mõtlesin, et kaks oleks parem olnud ... ka ei jõua ma sageli mingit õhtusööki valmis, sest vares ripub mu jala otsas  ja undab... aga, et siis, kas mina olen halb ema või laisk kaasa?

Selge mõistus ja intuitsioon ütlevad, et ma olen suht keskpärane ema ja mu laps on suht keskpärane laps ... ei midagi erilist ... aga see kuvand, mis läbi interneti akna tuppa ronib, paneb kahtlema ...

Lisaks on veel see aspekt, et ma ei ole kohanud palju kirjeldusi, millega minu emaduse kogemus kuidagi ühtiks ... et kas ma tõesti olen ainuke?
Kas ma olen tõesti ainuke, keda vahel tüütab üürgav vares kohutavalt ära, nii et ma oleks valmis ta peaaegu ukse taha tõstma? Kas ma olen ainuke, kes ootab varese isa kojujõudmist kui issanda õnnistust, sest siis ma ei ole temaga enam üksi ja keegi teine saab ka tema tahtmistega tegeleda? Kas ma olen tõesti ainuke, kes mõtleb vahel kibedusega, aga-aga-aga minu aeg ja minu elu ja minu tahtmised ... aga mina? Kas tõesti keegi teine ei taha vahel oma virisevale alla-aastasele nahapeale anda, sest ta lihtsalt viriseb ja väga tahaks ise magada? Kas ma olen tõesti ainus keda hirmsasti tüütab seeb lõputu mähkmete ja riiete vahetus ning söögitooli ja selle ümbruse koristamine ning igapäevane titerutiin?

Ma ei usu, et ma olen ainuke ... aga millegipärast keegi sellest ei räägi, see on nagu miskine hirmus tabu, sest kui keegi sellest avalikult räägib, siis keegi teine äkki arvab, et ta on halb ema.

Hirmus, eks?

Sellest, et saar minusse hakkab kasvama sain aru paar päeva tagasi, kui väikese varesega kodus olles tegin endale iseseisvalt ja vabatahtlikult lõunaks röstsaia valgete ubadega tomatikastmes ... Terve purgi ube kummutasin alguses potti ja hiljem kahele või ja toorjuustuga kaetud röstsaia viilule ning kõik sõin ära, isuga ... ja maitses.

Mäletan, et esimesed korrad kui härjapõlvlane samalaadse eine endale kehasse keeras, võdistasin õlgu ... hirmus võõras ... oad ja röstsai - pff hirmus jahune ja läila värk ... ei aidanud ka härjapõlvlase selgitused, et generatsioonide viisi saarlasi on samasel menüül üles kasvatatud ... vatsiis, kuidas saar külge hakkab ...

Teisalt jälle, eelmisel nädalal leidsin meie metsistunud kodupargist või noh sellelt kummaliselt tühermaalt, mis kodu lähedal, sarapuu, õigemini küll sarapuupähklid puu alt teelt ja õhinaga toppisin taskud neid täis, hiljem kodus purustasin neid uhmris ja rõõmustasin nagu laps iga kord kui pähklikoore seest kena pähkel välja ilmus ... vatkus kuldaväärt leid, oli ma elevil ...

 ... härjapõlvlane oli umbusklik ... et kas ma olen ikka kindel, et see pähkel on ja kas ma olen kindel, et see süüa kõlbab ... isegi pärast seda kui ma olin oma kakskümmend pähklit endale sisse lõhverdanud ega paistnud otsi andvat ei olnud ta veel siiski piisavalt veendunud et ise mõnd maitsta ... nii sõingi ma kõik pähklid ise ära ...

Et saarlased tundub ei korja suurt metsaande .. olgugi et need nii mõneski kohas jumala muidu kätte on saada ... et pole nagu oskust või kommet või harjumust ... pole suurt teadmistki, milline üks koorimata sarapuupähkel välja näeb ...

... et selles mõttes, olen veel ikka täitsa mitte saarlane ja hea ongi ... saab pähkleid süüa ja rõõmustada!

Tahaks midagi ... hirmsasti kohe tahaks ... nüüd, kohe ja palju ... Teadmata on vaid, et mida siis täpsemalt ... Selge aga on, et jubedasti oleks vaja ... ja ruttu!

Hing ihkab midagi ... mingit elevust, mingit sihti, mingit tegutsemist, mingit motivatsiooni, mingit midagit ... midagit mis paitaks eneseusku, paneks naeratuse tukslema, kosutaks olemist, pakuks lõbu, isegi palju lõbu ning võib olla annaks võimaluse paremini edasigi minna ... mingi vabaduse!

Vaja oleks hirmsasti, et keegi näitaks näpuga või tuleks ilmutus ... Põlev põõsasgi ehk piisaks, või ehk elust selgem unenägu ... Et saaks selgeks, mis see siis on, see midagi, mida tahaks ...

Tahaks teada, mida tahta!

Paganama kurjaks ajab ... kui on nagu kihk kirjutada, aga ei leia momenti ... No lihtsalt tundub, et ei ole ega tule ega polegi olnud ... ja siis järgmisel hetkel leian, et juba viimased 15 minutit olen sõrmipidi lõustaraamatus ... ja siis jällegi tundub, et millest siis nüüd mina, et nagunii ei jõua enne kui tullakse koju, ärgatakse ülesse, peab süüa tegema, tuleb nõusid pesta või kraamida, kraamida, kraamida ... Ja siis jällegi kõnnin mööda tänavat linna poole ja mõtlen, et pidin ju kirjutama saare vanameestest, juba ammu ...

Jah selle saare üks vaieldamatu pluss on tema vanamehed ... pubides tumedaid pinte hinge alla kallavad, natuke keskmisest suuremate ning pisut keskmisest karvasemate ninadega, sageli pisut küürus olekuga, enamasti mitte just liiga sirge olemise ja kindla kõnnakuga aga peaaegu alati kavala helgiga silmades ...

Nad seisavad tänavanurkadel ja vestlevad, nad istuvad bussis su kõrvale ja kurdavad ilma üle, nad kergitavad kaabut või nõksutavad peaga, kui neile pikemalt otsa jääd vaatama ... nad ei naerata just ülemäära sageli, ent nad naeravad küllalt tihti ja vaid neile omase valjusega, mis ei murra küll konti ega ärata vankris tukkuvaid väikesi sõpru, ent mis kajab ja nakatab ...  ning need silmad ... see kavalus ...

Vahel ma mõtlen, et kui on vanamehed, keda võib kohata sageli ja rohkelt, et kus ja kas siis on eided? ... ent saare eided ei jää meelde ega paista silma ... tõsi, olen küll kohanud paari krapsakat ja isemoodi silmapaistvat ning kavala olemisega isendit, ent need on pigem säravad erandid ja enamasti just pubis pinte valavad töökad ja kelmikate silmadega erandid... Tänaval on eided vaiksed ja nagu kuidagi kurjalt vaevatud ... bussis vahel tühjast-tähjast valjult lobisevad ... ent jällegi kuidagi pettunud olemisega ja väsinud ... nad naeratavad harva ent naeravad veel harvemini ...

Tundub, et saare elu on olnud eitedele raske ja süngeks tegev ... vanameestelgi pole olnud vist just kuigi kerge ... ent kuidagi on säilinud sära ja säde ja naer ... ning see kavalus silmades ...

Kes teab, võib olla on selles kõiges süüdi need tumedad vahused pinditäied, mis hubases kodupubis aastate jooksul vanameeste isekeskises seltskonnas on hinge taha pandud ...

Väike vares on kusagilt topelt lõua hankinud ning mõnikord kui tal juhtub hea tuju olema meenutab ta kuratlikult neid väikesi puust ja savist voolitud rõemsa olemisega buddha munkasid ... Ükspäev aga sain selgelt aru, et pole vares munk ühtigi ... Kui neil rõõmsatel paksukeste loksub varvaste vahel vaid tuul ja liivapuru, siis väikese varese harjumusest krõnksus varvaste vahelt võib leida vaid värvilist kangaudu ... ehk kerglaselt kleepuvaid ebemeid ... Sokkide salajane needus!

Leidsin tunni ... täiesti ootamatult ja kogemata ... pidi olema kohtumine aga teine pool ei ilmunud kohale .. mõelda ja mina saatsin kogu meespere poodi, et saaks rahulikult kohtuda ... Milline rõem, mida kõike võib teha ühe tunniga ... tunniga jõuab vajadusel omajagu, ent otsustamine on keeruline ...

Käia dushi all?
Kasida pisut elamist, kus juba peaaegu, et nädal pole keegi lillegi liigutanud?
Pesta veel teetasse, mida siinse viirusepuhanguga justkui seeni pärast vihma kraanikaussi tekib?

Kirjutada paar nimekirja asjadest mida peaks tegema ning mida tahaks teha?
Natukene atra seada?
Teha kiire uinak?
Mõelda vähe?
...

Viimane kuu on kuidagi käest voolanud ... Lühike koduskäik ning selle ettevalmistus ja tagantkoristus ning siis massukas ja reiks lühikesel vastukülaskäigul ja siis kogu majapidamise vallutanud viirus ... tunne on nagu oleks kogu aeg mingi pidev võitlus ja kiirustamine ... võitlus ajaga ... härjapõlvlane võitleb töö rindel ajaga ja mina võitlen kodu ja enda rindel ja jään justkui pidevalt kaotajaks ... ei teagi miks mul selline tunne on ... 

Koduskäik oli tore, ent ei ole olnud võimalust seda luusse lasta ... mul on kuidagi vaja enda sees mingid asjad läbi seedida ... aga see vajab natuke aega iseendaga ... mida ei ole
Ja siis see tähepoisiga kohtumine ning uudised peagi saabuvast väikesest krussisjuukselisest tähepoisist ning hiljem taassõbrunemine ja siis teade salajasest abiellumisest ... mis kõik on kuidagi hästi soe ja tore, ent samal ajal vajaks natuke seedimist ... 

Ma tunnen, et mul on endaga taas paar kana kitkuda aga pole olnud võimalust maha istuda ja lasta mõte lappama ... Mind rõhub see kummaline olukord, kus ühelt poolt pole nagu millekski aega ja on pidev võidujooks minutite pärast ja teistpidi mööduvad päevad mingis emaduse udus, ühtpidi igiarmsalt ent teistpidi uskumatult aeglaselt ja üksluiselt, samu ja samu toiminguid aina korrates ja korrates ... jesus, kaua võib!

Mul hakkab sedasi iseendast kahju ... päriselt ka poeb hinge enesehaletsus ... uluks peatäie, aga ei saa, ei saa, sest seda on raske mitte isiklikult võtta, seda on raske seletada ... kõik ju püüavad ja näevad vaeva nii et hing niidiga kaelas ... hingan mitu korda sügavalt sisse ja tean et läheb üle, hetkel veel läheb üle ... Ükskord prahvatab ta niikuinii ...

Mul on alles kaheksa minutit, sellega jõuab dushi all käidud küll!

Vahel mulle tundub, et minus on peidus hea annus leiutajat ...

Täna hommikul näiteks kui olin nautinud taas järjekordset röstsaia hommikusööki voodis, leidsin ma, et vaja oleks väikest tolmuimejat, millega rinnaesine leivapurust puhtaks imeda ... või veel parem, energiasäästlikum ja kokkuhoidlikum - kõrrelaadset puruimurit .. ehk siis kuni 30 - 40 cm pikka ja oma 1cm  läbimõõduga torujast tulmuimeja toru sarnanst ja mugava suuotsikuga oraalset puruimurt, millega saaks ise rinnaesise lihtsalt puhtaks imeda pärast mõnusat röstsaia hommikusööki. Mõnus kompatne värk ja mõnus hamba-all krõbisev puru ei läheks enam kunagi kaduma :) ... võiks teha teletupsude tolmuimeja sarnaselt lillakas sinist värvi ja läbipaistvaid ja erinevate motiividega ... jaanipäevaks lõkkepildiga ja jõuludeks põhjapõtradega jne.
Toode oleks kindel hitt teleshopis ... igale kahe imuri ostjale annaks tasuta kaasa eksklusiivselt käsitsi lõigutud röstsaia või veel parem kaks ning eripakkumisega kui tellid esimese saja seas, siis tuleks vaid poole hinnaga kaasa teine puruimur, millel oleks kompaktne reisipakend, mis mugavalt mahub tagataskusesse ja auto kindalaekasse või miks mitte naisterahva ridiküli ja mille saaks igale poole kaasa võtta, sest iial ei või teada, millal krõbedaks leiva või saia söömiseks läheb ning kõik mõnus purune kraam hiljem rinnaesist katab.

Pagan ... hakka või prototüüpi tegema ...

Breast is the best! ...

Kummaline värk kui avastad, et oled ajupestud ...


Kuni rasedaks jäämiseni arvasin ma, et mis see imetamine ära ei ole, et justkui kõige loomulikum asi maailmas, et miks on vaja tugigruppe ja konsultante ja miks on vaja seda nii hullusti propageerida.
Siis aga läksin sünnituse ettevalmistuskursustele, kus selgus et 20st kursusel osalejast umbes pooled on kasvanud rinnapimal ja enamus neist pooltest on kasvanud Ida-Euroopas, enamus kohalikke saarlasi olid kasvanud rinnapiima-asendajat (rpa-d) pudelist limpsides ... Siin saarel on rpa olnud emade jaoks tavaline valik ... üheltpoolt rinnapiima-asendaja tootjate lobi (sain teada et saar on üks suurimaid rpa tootjaid maailmas) ... teiselt poolt harjumus ja vajadus ... saarlaste emaduspuhkus kestab 6 kuud, siis tuleb tagasi tööle minna ... imetav ema on siiani avalikus ruumis tabu ning juba generatsioone on siin enamus lapsi rpa peal üles kasvanud ...

Jah ja siis sellises taustsüsteemis on hakatud rinnaga toitmist taas propageerima ... hüüdlause mis igal pool kõlab on "Breast is the best!" ... Üldiselt läheb siin kõik üsna sama rada nagu natuke varemalt Eestis, et on tugigrupid ja imetamisnõustajad ja kogu krempel, lihtsalt taustsüsteem on märksa tugevamalt rpa pooldavam kui Eestis ja imetamisest räägitakse ka arsti juures ikka veel sosinal ning nö nats-emade (selle kauni uudissõna õppisin ühelt tuttavalt Eesti sõbrannalt) skeene on märksa kitsam ... jumal olgu tänatud selle üle

No vot ja mina, kes ma Eestis imetamispropaganda seest tulin, läksin muidugi kaasa siinse värske rinnapiima populariseerimise lainega ... muidugi, see on lapsele kergem seedida ja annab kõik hea ja parema, mis emal imikule anda ja muidugi on see üdini loomulik ja odavam ning mugavam jne. Lisaks on härjapõlvlane suur loomulikkuse austaja ... ja nii me siis kulgesime rõõmsas teadmises, et muidugi oleme meie samuti edumeelsed ja lapsele parimat tahtvad vanemad ja loomulikult kukun ma imetama nii kui laps sünnib, rinnad ju küljes ja milleks nad siis on ...

Aga siis saabus reaalsus ... väike kisav laps ja kolm päeva magamata värske ema ... ternespiima oli minimaalselt ja juba teisel ööl karjus laps nagu ratta peal (sellest kõnekujundist olen ma muide alles nüüd päriselt aru saanud, ning ka sellest, et millisest rattast juttu on) ... pole hullu, jätkame siiski imetamisega, lapse imemisvõte on hea ja rinnad ju on ... läksime haiglast koju ja laps röökis veel kaks head ööd ... siis tuli koju pereõde ja selgus et lapse kaal on nelja päevaga kukkunud üle 10 protsendi algkaalust, et tundub, et on näljas, et imetagu veel üks päev hoolega ja tegelegu lisaks väljapumpamisega ning homme kaalume uuesti ... väljapumbates selgus, et olgugi, et olid rinnad ... ei olnud piima ... tilkus vähem kui 10 ml kahe rinna peale kokku ... veel üks öö röökimist, nüüd siis vähemalt teadsime, et laps röögib näljast ja veel üks kaalumine ja härjapõlvlane saadeti konkreetselt kaalu kõrvalt ostma rpa-d, sest kaal oli päevaga langenud veel 10 gr. Pereõde soovitas toita rinnaga ja siis anda rpa-d niipalju peale, et lapse kõht oleks täis ja siis pumbata veel lisaks, et ehk ikkagi tuleb rindu piima juurde.

Kui pereõde lahkus ja härjapõlvlane apteegist tagasi oli, imetasin, tegime esimese segu, toitsime pudelist ja laps vajus õndsasse unne ja mina tihkusin härjapõlvlase õlal nutta ... milline läbikukkumine, meie laps on näljas, meie laps sööb pulbrist tehtud piima ... appi!
Hakkasin siis usinalt pumpama ja imetamissoodustavat teed jooma ja samal ajal jätkasin imetamisega ja pudelist juurde andmisega ning muudkui vaatasin kuidas piima kogused rinnas ei suurene ja stress läbikukkumise pärast aina kasvas ... peas kumises muudkui klausel "Breast is the best!", guugeldasin ennast haigeks ja lugesin ogaraks ... ent piima tilkus endiselt viie milliliitri kaupa.

Kui pereõde nädala pärast tuli, selgus, et poiss on hakanud juurde võtma ... ta soovis meile õnne ja kinnitas, et see, mis ma teen, toimib järelikult hästi ... aga minu mõistus tõrkus seda kuulda võtmast, kuidas hästi, kui rinnust ikka piima ei tule korralikult??? Kohalikud saarlased rääkisid lohutada püüdes oma lugusid, kuidas nad olid üritanud imetada aga alla andnud, kes kahe nädala, kes kahe kuu möödudes, kuna see ei olnud ikka neile ja rpa-d on ikka hea ja mugav kasutada ... see suurendas  kummalisel kombel mu trotsi veelgi ... ning kui 84 aastane vanaema tuli jutuga, et vot kus on ikka Aptamil hea, et nii hästi tead palju laps sööb, oleks ma peaaegu talle midagi krõbedat nähvanud ... ise kurnatud ja stressis jätkasin ma tunniste toitmis- ja pumpamismaratonidega ... aga keha keeldus piima juurde tootmast ... mõnel heal päeval tilkus 10 milliliitrit aga see oli ka kõik.

Teise või kolmanda nädala pereõe külaskäiguga kaasnevas kaalukontrollis selgus, et laps on sünnikaalu tublisti ületanud ja kõik läheb suurepäraselt, enam ei pea iganädalast kaalumist tegema, oht on möödas ... Pereõde oli siiralt rõõmus, et enam ei pea meil käima ja soovis laia naeratusega kõike head!
Kui uks õe selja taga sulgus puhkesin taaskord nutma ja ka seekord mitte rõõmust vaid jätkuvast kurnatusest ja läbikukkumise tundest ... härjapõlvlane pani mu enda kõrvale istuma, rahustas ja kinnitas et kõik on ju hästi, laps on terve ja kasvab, saab natukese rinnapiimaga kõike head ja paremat ning siis pisut juurde, et kõht oleks täis ... et me peaksime olema rõõmsad ... ja korraga ma sain aru et tõesti ... kõik oligi hästi ... lihtsalt minu pea oli ajupestud ja see "Breast is the best" oli seal juured alla ajanud ning oma elu hakanud elama ... siis ütles härjapõlvlane midagi, millest sai minu uus slogan "Doing your best is the best, breast is just a chest!" ... kuigi kulus oma paari nädala jagu päevi, ning vihast taplemist iseendaga, suutsin ma lõpuks vana rinda ülistava klausli oma peast välja juurida ning leppida sellega, et parim on see mis mul parasjagu pakkuda oli ... minu parim oli kombineeritud toitumine - kõigepealt rinda niipalju kui tuleb ja siis rpa-d niikaua kui kõht täis ja tuju hea.

Poiss on praeguseks 10 nädalat vana ja kasvab kenasti ... endiselt tegeleme kombineeritud toitumisega ning rpa koguseid pole vähemalt kuu aega vaja olnud suurendada ning vahel öösel piisab ainult imetamisest ... kontrollpumpamised on näidanud, et iga nelja tunni järel saab laps rinnast kätte kusagil 50-80 ml piima ja ma olen selle üle väga rõõmus ... ning ma kavatsen jätkata samas vaimus, niikaua kui jaksan ... ja tõesti, kui keegi tuleb mulle veel kõiketeadvalt ütlema et "Breast is the best!" siis näitan trääsa või saadan mõru naeratusega pikalt ... ja kui ma nii raevukas tujus ei ole, siis võib olla suvatsen jagada, et minu kogemus ütleb: "Doing your best is the best, breast is just a chest!"
 

Kaaren heitis pilgu vääksuvale olevusele enda kõrval ... Väike Vares ... ilmselgelt oli see väike vares ... abitu nagu väikesed varesed ikka, suure noka ja suurte silmade ning kuuldu põhjal ka päris hea kopsumahuga väikene varesepoeg ... Kaaren tatsus paar sammu eemale ... see kõik tundus üksjagu nagu unenägu ... Kaaren oleks tahtnud tiivad välja sirutada ja minema lennata ... ent ei ... see ei sobinud mitte ... väike vares ei osanud veel lennata ja üksi ei saanud ta minna ... kuidas see küll nii läks, mõtles Kaaren ...

Ta mäletas veel üsna hästi päevi mil minemalendamine oli vaid tema enda tiibades kinni, ta mäletas veel üsna hästi, mis tunne see oli ... see oli paganama hea tunne, just sellepärast oleks ta nüüdsamagi heal meelel ikkagi oma tiivapaari laiali sirutanud ja lasknud õhuvoogudel end kanda ... Kaaren tundis kuidas kõhu alt läks õõnsaks ... ta tahtis, aga ei saanud ... ja vaatamata kõigele tundis ta kahetsust, et ei saanud ... kuidas see küll kõik niimoodi välja kukkus?

Kaaren vaatas veelkord väikest puhvis olevust, kes jätkuvalt vääksus käredal varese häälel, silmad kinni pigistatud ja üksik pisar voolamas alla mööda väikest põske ... äärmiselt irriteeriv helirada, mõtles Kaaren ja püüdis leida midagi mida varesele nokavahele susada, et too vait jääks ...

Njah ... minema lennata ei saanud ... aga väike vares polnud selles süüdi ... väike vares oli suht imeline süütu olevus, kes kümne küünega katsus kuidagi olla ja ellu jääda ning Kaaren tundis ta vastu hirmsuurt kiindumust ... ent too teadmine, et enam ei saagi lihtsalt minna ja oma tiivadele lootes minema lennata, ajas ta kihevile ... nagu sipelgad oleks püksis olnud, tahtis ta justkui olemise kiuste kõigele keelt näidata ja minema lennata ...

Tobe lugu ... ta polnud ikka veel harjunud ... väike vares oli saanud tema elu pärisosaks, ent siiski tabas ta ikka ja jälle end selle üle üllatumast ... kuis nii? ... Tal oli olnud aega harjuda mõttega ja tal oli olnud aega harjuda väikese varesega enda elus ja kuigi päevad muudkui kulusid uues kummalises elurütmis, mida orkestreeris enesele aru andmata just too väike vares, teadis Kaaren täpselt kuidas ta vahel suisa korduvalt ühes päevas tabas end mõttelt - Vatkus! Oot, kuidas see kõik nüüd siis niimoodi on?

Kaarna elu oli talle endale võõraks jäänud ja ta igatses oma tuttavlikku vana olemist ... igatses, aga kuidagi kipakalt mitte väikese varese arvelt ... väikest varest armastas ta ju ilmselgelt juba ammu piiritult.