sisemine tempo on lihtsalt kuidagi tuimalt asümmeetriline välise kulgemise sisemise tajuga .... või noh, lihtsalt tunne on, et isiklik tiksumine, ei ole sugugi sünkroonis kogu selle välise krempliga ... ning samm läheb sassi, sest mida siin jalutada, kui sees on paras tõmblus ...
Njah, ja mis või kes aitaks tagasi parlanksi?
Võtan oma laialivalguva tähelepanu puntraks pihku ja katsun keskenduda hetkele ... siin ja praegu ... aga endiselt jääb opositsioon - sisemine ning välimine ... pagan, kõik on lõpuks kokku unenägu ja varjud koopa seinal ... sisemine saagu!
Vehin isikliku tiksuva tõmbluse taktis kurjustada ja koristada korraga ning maadlen klassikuid appi võttes pealetikkuva muretsemiskoormaga ...
Korraga lööb paariks iseseisvaks välgatuseks loomepalangu toel meele vähe selgemaks ...väline tempo ei jää enam tülinaks jalgu ja sisemise tiksumise asendab rütmiline nurin ... vähe totaka olemisega voodisse ronides mõtlen -
Lõpuks ikkagi ehk vaid üks isevärki kass.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar