Pagenemine põgenemise teel... kui sõnu ei suuda ritta seada, sest aina ja aina paneb mõtlema, kuidas tulemust tõlgenda võidaks, siis läbi lõpmatu tüütuse jäävad kirjutamata kõik need päris ja mänguread, mis aina ja aina peas tiirlevad ja väljapääsu otsivad, osati maha rahunevad, unustuse hõlma vajuvad ja minu sisse elamuste-kogemuste-jagamiste settekihti kasvatavad, jäädes sõnadesse valamata... nad lebavad vaikselt, et vahel tormiga saada mu sees laiali pillutud, ei muud....

Mõni aktuaal-neutraalne sõnavulin siiski....
...kähriku naiseks olemise valu tuli täna eneses äratundmises meelde, või mis nüüd valu, avastus et siiski naine ja veel nii palju...naljakas on, et nii võibki tunda, mingi teatava ehmatuse ja vist ka teatava rõõmutundega...näiteks siis kui oled pagenud kuhugi odavasse kõrvalmaailma, mis oma õpiklikus maneeris paljudele talumatult lihtne võib tunduda, ning tajud, et see ei ole sugugi keeruline see sinna uppumine, oma pärismaailma eest varjule pugedes, et saaks vahel kellelegi teisele kaasa elada ja hea ongi, et on nii lihtne ja odav, sest samasusjooni on nii kergem leida ja ennast aina enam tollesse teise maailma siduda....naiselikkuse avalduse puänt saabub nutuga teose lõpuks, sest kuidas võikski teisiti, tegemist on ikkagi pisararebijaga ja ootamatult on ta kätevahelt otsa lõppenud, sind taas oma pärismaailma sülitades...nüüd jääb vaid kerge värin ja taastumine vanade mõtetega, emotsioon, mis on kõrgele roninud, vajub sihikindlat paari päeva jooksul jälle tavatasemele ning kõik jätkub endistviisi...kuni ehk järgmise rõõmsa naiseliku äratundmiseni...

..ja muidu on kahetsusväärselt kurb, rohkem kui keskmiselt õnnetuks tegev, et tiksujad kasside kombel vett pelgavad, sest nii ei saa neid üldse pärast pesumasina pesutsüklis osalemist käima, isegi kui kõik tähepoisid armastusega prooviksid nad üksipulgi lahti võtta, puhastada ja kreemitada, jäävad nad vaiki...nii juhtus minu omaga ning nüüd on maru kaelas punase rihmaga imeilus tiksuja, täitsa vaiki, ei aita isegi omaniku julgustav nimi seljal....