Kas teate, need ööd, need ööd kus on niipiisavalt soe, et jahedus pingilt tuppa ei kohuta, ja kus piiritajad peaaegu keskööni tuhmsinise taeva all tiirutavad ning mil Kuu on suur ja peaaegu täiuslik ketas (mitte mingi õõbi kahemõõtmeline projektsioon) ning tuleb nähtavale juba küllalt varasel õhtupoolikul ...

need ööd ajavad pööraseks, käid muudkui ringi nagu kuutõbine munas kana ning ei jõua ära imestada, kui teovõimetu võib inimene õigupoolest olla, samal ajal aga lahmab peas mõte mõtte järel kuhugi põhjatusse ruumi, nii et ei saa sabadest kinni ega miskit selgeks, mõtted on suured ja segased ja läbivad pead sellise impulsiivsuse ja kiirusega, et tekib hirm, et peakoor läheb üks hetk selle pinge all lihtsalt katki ... jahh ja silmad, need kilavad ning aina rändavad midagi kõõriti otsides ringi, otsides midagi millest kinni haarat, millest saada mingi pide, mingi uus teadmine, mis rahustab, mingi asi, mingi inime ... midagigi!

Ühel hetkel leiad endagi tiirutamas nagu piiritaja, rumal rahutus hinges, vantsid, mõtled, vaatad ning tunned kuidas pöörasus ei taandu ... Lõpuks tekib tahtmine saata kirju kuni saab, keppida, üürata, tantsida, maalida, joosta, uluda, kratsida ...
...

kõike ja palju ning samal ajal mitte üldse, lihtsalt, et saabuks vaikus ja rahu, keskendumine, teadmine, vabadus olla niisama ja jääda magama... ja samas pesitseb kusagil tagasagaras aim, et see pöörasus ongi kõik, see mingi lõputu eluvaim ilma milleta elul ei ole maitset, lõhna, häält ...mitte kui midagi nauditavat ning ilma selleta oled kadunud ...

... kas teate?