Sügis tuli...tuli sügisesel pööripäeval tuuli ja ilma sügisesemaks pöörates.... tegelikult ei saa kurta, vananaiste suve on sel aastal ikka pikalt pidanud, praegugi veel ilm ilus, tuuled on küll juba põhjast algama pööratud, kui keda see õigupoolest üllatab...septembri lõpp ju ikkagi....

Tegelikult on tore, et ta tuli. Mulle on ta alati meeltmööda olnud, värvilised lehed ja pikad vihmamatlid ja sammud ning veel pikemad vihmasajud ja metsikud sügistormid ja kõrged karged lained ja külm kiledalt kõle tuul... see kõik on iseäranis ilus....sinna juurde veel too väike sügisene melanhoolia, mis juba pööripäeval pead tõstis....jahh... see kõik meelidib mulle.... parasvöötme võlu!

Tänavune sügis algas eriti toredasti, veiniklaaside ja limonaadi ning ämbris söömise ning Söödi juubelikitarre helidega ja ilusa ning pika ööga.... Ja järgmisel päeval tuli Võru ja vanaema, mitte küll päris oma, aga vanamalik vanaema ja too maale vanama juurde sõitmise tunne. Ma ei suuda meenutadagi millal ma viimati niimoodi maale vanaema juurde sõitsin... enda oma juurde ma polegi nii sõitnud... kuid viimati sõitsime vist Liisiga tema memme juurde Põltsamaale... ega kui endal vanamaid pole enam tuleb teiste omi külastada.. ühed vanaemad kõik.
Võrus ma polnudki kunagi käinud....esimene kord on ikka esimene...Võru on väike ja natuke võõras veel, aga samas tuttavam ja kodusem kui varem. Võrus olid ploomid ja palju palju ubinaid ja hulgi mälestusi. Mälestused polnud küll minu omad, aga siiski piisavalt lähedased, et neid märgata...kummaline värk.
Äärmiselt tore oli Võrus too vanaema. Mulle vanamad erilisel mokka mööda alati olnud, eriti nood, kes oma keelt räägivad ja ei lase sul a-d ega o-d öelda, kui nad parasjagu leivad, et sa hoopis ö võiksid sõnada. Ja sihuke too Võru oma just oligi. Lisaks meenutas ta mu kadunud tädi, kellega me vaidlesime, kas minu issi on minu issi või tema vend. Ma kuidagi ei tahtnud leppida, et too tädi ütles, et mu issi tema vend olevat, nii ei saa ju olla, minu issi on ikka ainult minu issi mitte kellegi teise vend. Ma hakkasin selle tobeda väite peale vist isegi nutma ja tädi sõnas, et mina olevat üks väikene sitajunn, nii tavatses ta mulle ikka öelda, kui ma jonnisin... Tolle tädi lemmiklind oli vares ja ta oskas ilmatuma hästi oma käheda ärasuitsetatud häälega varese vaaksumist järgi teha ja külas käis ta meil ikka põhiliselt suviti, kui sai aias istuda ja juttu vesta. Tol tädil oli imetabaselt eriskummaline hästi meeldiv hääl ja imeterav mälu, mis tegid tema kuulamise suisa möödapääsmatuks.
Ma selle Võru vanaema mälu ja lemmiklindude kohta küll öelda midagi ei tea, aga ma olen täiesti kindel, et kui ma oleksin jonnima hakanud, siis oleks ta mulle öeldnud, et ma olen üks igavene sitajunn.... vot selline vanama ta mulle tundus...

Mul on hea meel, et selliseid vanavanemaid veel on, kelle juures saab käia. Nad on igaüks nii omamoodi ja samas nii kuratlikult kodused...

Aga muidu on nii nagu ikka, ainult see on erinev et sügis põues ja õues..... kuid homme arvan ma... lähen ma ujuma

Lihtsalt...elu on selline, see on üks mu ema lemmik vastuseid küsimustele laadis, miks asjad on nii nagu nad on! Lihtne kas pole, äärmiselt lihtne....aga kiõik jääb põhjenduseta ja kõik jääb ebaselgeks...ilus vastus lihtsalt selleks et pääseda vastamisest...paras vassimine, aga samas kaval tuleb ju olla....

Oma lastele ma vastan arvatavasti kunagi sama moodi, sest iseenesest kaua sa jõuad igasugu natuke totakatele ja kõiketeada soovivatele jõnglastele korrektselt vastata ega vist kaua ei jõua...pealegi ei tea me ju keegi kõigele küsimustele vastuseid...nii et lihtsam on nentida, et lihtsalt elu on selline....

...kuidagi kummaline on on rääkida oma lastest ja mõelda mis ja kuidas nendega elu saab olema....eelmine nädal siin oli hirm et äkki ongi nüüd nii, et tuleb üheksa kuu pärast lapsevanemaks hakata.....see oli üsna kohutav kogemus...ma olen alati olnud ratsionaalne ja mõelnud et enne kui mul oma lastele turvalist kodu ja tippklassivanemaid pole pakkuda, ma lapsi ei saa, teen abordi kui õnnetus juhtub ja kõik....kui nüüd aga oligi olukord kus oli võimalus...et äkki...siis ei tundunud abort sugugi nii esimene ja ainuvõimalik võimalus....kuigi turvalisest kodust ja tippklassivanematest oli asi kaugel.....kummaline oli ja mingi hetk ma mõtlesin küll, et kui ma nüüd peaksin rase olema, siis lihtsalt tuleb vanemaks hakata...et siis saangi lapse, küll hakkama saab...oleme tegelikult Andresega rääkinud küll et kumbki ju vanemaks saamiseks valmis pole, kuid sel hetkel ei olnud Andresel mingit sõnaõigust sel hetkel oli tegemist ainuüksi minu lapsega, ma olin peaaegu valmis talle ütlema, et vaata, sina Andres tee, mis sina tahad, mina hakkan lapsevanemaks, kui tahad võid isa olla, kui ei taha võid vabalt perse ka minna...järgmine hetk murdusin ja tundsin end stabiilselt labiilsena ning mõte lapsest ja üksiemana kasvatamisest tundus ületamatu, tegin kõik et see laps kui ta olemas peaks olema enam ei oleks...vastik ja paha oli endal....ülejärgmisel hetkel ei teadnud ma enam midagi ja ma lubasin et ei mõtle sellele enne kui test tehtud....mõne aja pärast keerutasin aga sama mõttelõnga ühte ja teistpidi läbi pea jälle.....
...mul on tunne et ma oleks vist lolliks läinud kui Andrest toeks poleks olnud...lõpuks selgus siiski, et last tulemas ei ole...VIST, nagu ütles arst!

N

Vahel...minu puhul tegelikult miskipärast üsna tihti...jookseb juhe kokku. Asjad kasvavad ülepea. Tavaliselt pole sealjuures tegemist mingite füüsiliselt tihedate esemetega või asiste tegemistega, mis üle pea kasvavad vaid rohkem mõtete, muljete, emotsioonidega. Korraga on neid lihtsalt liiga palju ja mitte midagi ei oska teha....neil hetkil hakkan mina nutma või eriliselt kummalisi asju mõtlema, see annab puhkuse, sunnib hetkeks aju tegelema millegi muuga kui need liigapaljud asjad.....ja siis saab mõne aja pärast kõik jälle korda, tehakse restart ja asjad toimivad...emotsioonid filtreeritakse, muljed korrastatakse, pannakse laagerduma või sahtli, mõttelõngad keritakse kokku ja pannakse kapi otsa...ja ma toimin taas nagu uus või hästikasutatud vana, millel garantii eluks ajaks.....

Olime Prahas ühe kunstniku juures kodus ja vahetult enne uinumist Andrese kaisus rändas mu pilk aknast välja.....seal väljas oli öö ja tähed sirasid taevas. Tähti oli tõsiselt palju...ma olen astronoomias nõrk ega tea, ei tähtkujusid ega tähtede nimesid, ühele tähele olen küll ise nime pannnud kuid seda ma ära nende muude seast ei tunne kunagi....Neid tähti oli palju ja nad olid nii kauged ja ikkagi nii ilusad...see on kummaline, et nad on nii kaugel ja ikkagi paistavad nad meile kätte, kui öösel selgesse taevasse vaatame, aga kui sageli me vaatame, harva, sest kui korra oled vaadanud, siis sa tead et nad seal on ja kui sa veel paar korda vaatad siis sa enam ei imesta ja harjud nendega, nad muutuvad iseenesestmõistetavateks.... neist saavad lihtsalt olemasolevad väikesed vigurid teavas, sellele et nad tegelikult on igaüks suur ja võimas üksus, mis paiskab enda ümberusse hulga soojust ja valgust, sellele me tavaliselt ei mõtle, nad on lihtsalt liiga kaugel selleks...kui mõni täht ära kustub, siis seda me märkame väga harva, kui märkame siis on tegemist tavaliselt mingi erilise tähega selle jaoks kes märkab....
Ma vaatasin seal neid tähti ja mõtlesin sellele kõigele ja korraga hakkas mul ületamatult kurb, sest mulle tundus et inimestega on samamoodi, enamusi kes meie ümber on meile iseenesestmõistetavad kaaslased ja nii tihti unustatakse, kui lihtne on tegelikult mitte olla....inimesed, kes on meie elus, on kõik erilised ning nende iseenesestmõistetavus on pelk pettekujutelm....mulle tundus korraga et ei mina ega keegi teine ei näegi tegelikult teisi enda ümber, sest nad jäävad liiga kaugeks ehk siis väljaspoole nende keha piiri.... see tegi mind kurjaks ja kurvaks ühteaegu...
Mulle tundus tol hetkel et inimestel ja sellel tähistaeval oli veel palju halbu ühiseid jooni, kuid praegu ma ei suuda meenutada mis need täpselt olid...küll aga on mul meeles see kurbus...ma nutsin selle pärast veel järgmine päevgi.
Oma ootamatu kurbuse ja nutuga, kohutasin inimesi enda ümber, need inimersed olid mures mu pärast, nad nägid mind enda kõrval ja tahtsid aidata, kuid mina ei näinud sel hetkel mitte midagi, ainuke asi oli too mõte et keegi ei näe kedagi......lollakalt paradoksaalne.....
Lõpuks tüdinesid inimesed minu nutust ära, lihtsam oli minuga mitte tegeleda, mina tüdinesin ka oma nutust ja sellest tähistaeva ja inimmassi võrdsustamisest....ja rohkem seda mõtet edasi ei mõelnud.....
Ma ei armasta selliseid lolle mõtteid....