Sügis tuli...tuli sügisesel pööripäeval tuuli ja ilma sügisesemaks pöörates.... tegelikult ei saa kurta, vananaiste suve on sel aastal ikka pikalt pidanud, praegugi veel ilm ilus, tuuled on küll juba põhjast algama pööratud, kui keda see õigupoolest üllatab...septembri lõpp ju ikkagi....

Tegelikult on tore, et ta tuli. Mulle on ta alati meeltmööda olnud, värvilised lehed ja pikad vihmamatlid ja sammud ning veel pikemad vihmasajud ja metsikud sügistormid ja kõrged karged lained ja külm kiledalt kõle tuul... see kõik on iseäranis ilus....sinna juurde veel too väike sügisene melanhoolia, mis juba pööripäeval pead tõstis....jahh... see kõik meelidib mulle.... parasvöötme võlu!

Tänavune sügis algas eriti toredasti, veiniklaaside ja limonaadi ning ämbris söömise ning Söödi juubelikitarre helidega ja ilusa ning pika ööga.... Ja järgmisel päeval tuli Võru ja vanaema, mitte küll päris oma, aga vanamalik vanaema ja too maale vanama juurde sõitmise tunne. Ma ei suuda meenutadagi millal ma viimati niimoodi maale vanaema juurde sõitsin... enda oma juurde ma polegi nii sõitnud... kuid viimati sõitsime vist Liisiga tema memme juurde Põltsamaale... ega kui endal vanamaid pole enam tuleb teiste omi külastada.. ühed vanaemad kõik.
Võrus ma polnudki kunagi käinud....esimene kord on ikka esimene...Võru on väike ja natuke võõras veel, aga samas tuttavam ja kodusem kui varem. Võrus olid ploomid ja palju palju ubinaid ja hulgi mälestusi. Mälestused polnud küll minu omad, aga siiski piisavalt lähedased, et neid märgata...kummaline värk.
Äärmiselt tore oli Võrus too vanaema. Mulle vanamad erilisel mokka mööda alati olnud, eriti nood, kes oma keelt räägivad ja ei lase sul a-d ega o-d öelda, kui nad parasjagu leivad, et sa hoopis ö võiksid sõnada. Ja sihuke too Võru oma just oligi. Lisaks meenutas ta mu kadunud tädi, kellega me vaidlesime, kas minu issi on minu issi või tema vend. Ma kuidagi ei tahtnud leppida, et too tädi ütles, et mu issi tema vend olevat, nii ei saa ju olla, minu issi on ikka ainult minu issi mitte kellegi teise vend. Ma hakkasin selle tobeda väite peale vist isegi nutma ja tädi sõnas, et mina olevat üks väikene sitajunn, nii tavatses ta mulle ikka öelda, kui ma jonnisin... Tolle tädi lemmiklind oli vares ja ta oskas ilmatuma hästi oma käheda ärasuitsetatud häälega varese vaaksumist järgi teha ja külas käis ta meil ikka põhiliselt suviti, kui sai aias istuda ja juttu vesta. Tol tädil oli imetabaselt eriskummaline hästi meeldiv hääl ja imeterav mälu, mis tegid tema kuulamise suisa möödapääsmatuks.
Ma selle Võru vanaema mälu ja lemmiklindude kohta küll öelda midagi ei tea, aga ma olen täiesti kindel, et kui ma oleksin jonnima hakanud, siis oleks ta mulle öeldnud, et ma olen üks igavene sitajunn.... vot selline vanama ta mulle tundus...

Mul on hea meel, et selliseid vanavanemaid veel on, kelle juures saab käia. Nad on igaüks nii omamoodi ja samas nii kuratlikult kodused...

Aga muidu on nii nagu ikka, ainult see on erinev et sügis põues ja õues..... kuid homme arvan ma... lähen ma ujuma