Vahel...minu puhul tegelikult miskipärast üsna tihti...jookseb juhe kokku. Asjad kasvavad ülepea. Tavaliselt pole sealjuures tegemist mingite füüsiliselt tihedate esemetega või asiste tegemistega, mis üle pea kasvavad vaid rohkem mõtete, muljete, emotsioonidega. Korraga on neid lihtsalt liiga palju ja mitte midagi ei oska teha....neil hetkil hakkan mina nutma või eriliselt kummalisi asju mõtlema, see annab puhkuse, sunnib hetkeks aju tegelema millegi muuga kui need liigapaljud asjad.....ja siis saab mõne aja pärast kõik jälle korda, tehakse restart ja asjad toimivad...emotsioonid filtreeritakse, muljed korrastatakse, pannakse laagerduma või sahtli, mõttelõngad keritakse kokku ja pannakse kapi otsa...ja ma toimin taas nagu uus või hästikasutatud vana, millel garantii eluks ajaks.....

Olime Prahas ühe kunstniku juures kodus ja vahetult enne uinumist Andrese kaisus rändas mu pilk aknast välja.....seal väljas oli öö ja tähed sirasid taevas. Tähti oli tõsiselt palju...ma olen astronoomias nõrk ega tea, ei tähtkujusid ega tähtede nimesid, ühele tähele olen küll ise nime pannnud kuid seda ma ära nende muude seast ei tunne kunagi....Neid tähti oli palju ja nad olid nii kauged ja ikkagi nii ilusad...see on kummaline, et nad on nii kaugel ja ikkagi paistavad nad meile kätte, kui öösel selgesse taevasse vaatame, aga kui sageli me vaatame, harva, sest kui korra oled vaadanud, siis sa tead et nad seal on ja kui sa veel paar korda vaatad siis sa enam ei imesta ja harjud nendega, nad muutuvad iseenesestmõistetavateks.... neist saavad lihtsalt olemasolevad väikesed vigurid teavas, sellele et nad tegelikult on igaüks suur ja võimas üksus, mis paiskab enda ümberusse hulga soojust ja valgust, sellele me tavaliselt ei mõtle, nad on lihtsalt liiga kaugel selleks...kui mõni täht ära kustub, siis seda me märkame väga harva, kui märkame siis on tegemist tavaliselt mingi erilise tähega selle jaoks kes märkab....
Ma vaatasin seal neid tähti ja mõtlesin sellele kõigele ja korraga hakkas mul ületamatult kurb, sest mulle tundus et inimestega on samamoodi, enamusi kes meie ümber on meile iseenesestmõistetavad kaaslased ja nii tihti unustatakse, kui lihtne on tegelikult mitte olla....inimesed, kes on meie elus, on kõik erilised ning nende iseenesestmõistetavus on pelk pettekujutelm....mulle tundus korraga et ei mina ega keegi teine ei näegi tegelikult teisi enda ümber, sest nad jäävad liiga kaugeks ehk siis väljaspoole nende keha piiri.... see tegi mind kurjaks ja kurvaks ühteaegu...
Mulle tundus tol hetkel et inimestel ja sellel tähistaeval oli veel palju halbu ühiseid jooni, kuid praegu ma ei suuda meenutada mis need täpselt olid...küll aga on mul meeles see kurbus...ma nutsin selle pärast veel järgmine päevgi.
Oma ootamatu kurbuse ja nutuga, kohutasin inimesi enda ümber, need inimersed olid mures mu pärast, nad nägid mind enda kõrval ja tahtsid aidata, kuid mina ei näinud sel hetkel mitte midagi, ainuke asi oli too mõte et keegi ei näe kedagi......lollakalt paradoksaalne.....
Lõpuks tüdinesid inimesed minu nutust ära, lihtsam oli minuga mitte tegeleda, mina tüdinesin ka oma nutust ja sellest tähistaeva ja inimmassi võrdsustamisest....ja rohkem seda mõtet edasi ei mõelnud.....
Ma ei armasta selliseid lolle mõtteid....