Armastus oli võtnud kõikuda ja laest kukkus krohvi...alanud oli uus aasta.
Kaaren istus töölaua taga ja oli pisut kimbatuses..tema elu oli muutumises, kõik asjad olid nihkes ja otsisid paremat, kujuga sobivat kohta...Ta peaaegu kuulis oma kõrvus raginat, mida see tekitas. Kaarnale see krempel väga ei meeldinud, see lõi ta vapra linnusüdame hirmu ja ebamugavustunnet täis. Mis sellest, et ta teadis, et see kõik on loomulik, lihtsalt ta oleks tahtnud vist. et see kuidagi valutult juba möödas oleks.

Kaaren oli sulanud paari viimase päevaga tagasi töörütmi, ta tundis, et talle oli see rutiin hetkel vajalik, selleks et hoida mõtted süsteemis ja töövaimu kõrgel, mida omakorda oli vaja selleks, et saaks täidetud eesmärgid. Tal oli plaan ja kuigi see plaan oli mitte just kuigi jätkusuutlik, oli selles oma kindlus. Selle plaani lõpp-punkt oli miskine teadmatu vabadus ja kerguse tunne, ning see toitis Kaarna tahtejõudu, ta tahtis et see teoks sai, iseenda pärast.

Toda teist ei osanud Kaaren aidata, ta oleks tahtnud nii väga anda talle selge ja klaari tunde, kuid niimoodi käest kätte ei saanud seda anda, see oli seotud miskise sisemise tasakaalu ja rahuga, mida Kaaren polnud kunagi osanud kellessegi süstida, pigem vastupidi. Nii ei jäänud muud üle kui vaadata loota ja siis proovida kohanduda tulemiga, kuigi see just liialt välja ei tulnud. Ta polnud kunagi osanud astuda sammu eemale ja siis sammu juurde tagasi, kuigi just nüüd oleks sellest vast kõige suurem abi olnud. Aga mis seal ikka, eks siis tuli see nii läbi teha, nagu ta oskas.
Kaaren tundis, et see kõik oleks kergem, kui nad suutnuks taastada nendes säriseva läheduse spontaansuse, mis kõigi nende muutuste ja hägususte ning planeerimiste ja päevaplaanide keerises ära kaduma kippus.