esmaspäev, mai 18, 2009
esmaspäev, mai 11, 2009
Mingeid kummalisi teid mööda on Tartusse taas jõudnud kevad... see lootustandev rohejuus, kel taskust tõuseb tuuli ja põue peitund päike.....ilus on, kui silmi ja taipu peaks märkamiseks jaguma..
...too kevad tuli teisiti, teisiti kui kõik nood eelmised, oli küll too vemmeldav veri, mis kohiseb kõrvus ning sunnib sügavalt sisse hingama, sest muidu tunned, et lähed lihtsalt pooleks, jahh oli ka see soojus ja ere päike, mis tekitab tahtmise visata murule ja mõelda mitte millestki, ent miskit nagu oleks puudu, puudu on see huilgav-lõugav meeletu plikatirts, kes tahaks joosta-joosta-joosta hingetuks ja veeta tunde veiniga Toomemäel, kes ajab luusima ja kondama ning naeratama kõigile kel argisus näos, sest ta tunneb, et tema teab paremini....see plika on kusagile end ära peitnud ning see teeb olemise natuke raskeks...teeb vist omajagu virilaks ja vahel pahurakski....kui nüüd järgi mõelda siis ma ei mäleta, millal ma teda viimati kohalolevana märkasin...vbl ongi alati olnud vaid igatsus ta pihta ja jabur hirm, et teda enam äkki ei ole, teda ennast aga päriselt mitte kunagi....omajagu jabur lugu...aga vähemalt sajab väljas kevadist lõhnavat vihma....
Täna näppudel kokku lugedes taipasin, et viimase viie ja poole aasta jooksul kolisin ma üleeile juba 10ndat korda....sedakorda olen ehk vähe kauemaks püsima jäämas siia tarkuse armastaja tänavale, siia kus teha on nii palju, et pähe ei kipu mahtuma, ent kus akendesse paistab pärastlõunane päike ja laed on nii meeldivalt kaugel....veel ei ole päris minu...veel ei ole päris kodu, aga tal on selleks saamise võimalust rohkem kui mujal...jahh täna ülejõele sattudes taipasin ma seda ju küll....meelde tuli veel üht teist ja kolmandatki ja võib olla, et sinna oleks äragi uppunud kui ei oleks olnud kõrval printsessilisi lokke ja kindlat kätt, mis päevast kinni hoidis....
Muidu on aga nii et käed külmetavad ja korstnas sajab vihma, ma tean, sest ma kuulen....
...too kevad tuli teisiti, teisiti kui kõik nood eelmised, oli küll too vemmeldav veri, mis kohiseb kõrvus ning sunnib sügavalt sisse hingama, sest muidu tunned, et lähed lihtsalt pooleks, jahh oli ka see soojus ja ere päike, mis tekitab tahtmise visata murule ja mõelda mitte millestki, ent miskit nagu oleks puudu, puudu on see huilgav-lõugav meeletu plikatirts, kes tahaks joosta-joosta-joosta hingetuks ja veeta tunde veiniga Toomemäel, kes ajab luusima ja kondama ning naeratama kõigile kel argisus näos, sest ta tunneb, et tema teab paremini....see plika on kusagile end ära peitnud ning see teeb olemise natuke raskeks...teeb vist omajagu virilaks ja vahel pahurakski....kui nüüd järgi mõelda siis ma ei mäleta, millal ma teda viimati kohalolevana märkasin...vbl ongi alati olnud vaid igatsus ta pihta ja jabur hirm, et teda enam äkki ei ole, teda ennast aga päriselt mitte kunagi....omajagu jabur lugu...aga vähemalt sajab väljas kevadist lõhnavat vihma....
Täna näppudel kokku lugedes taipasin, et viimase viie ja poole aasta jooksul kolisin ma üleeile juba 10ndat korda....sedakorda olen ehk vähe kauemaks püsima jäämas siia tarkuse armastaja tänavale, siia kus teha on nii palju, et pähe ei kipu mahtuma, ent kus akendesse paistab pärastlõunane päike ja laed on nii meeldivalt kaugel....veel ei ole päris minu...veel ei ole päris kodu, aga tal on selleks saamise võimalust rohkem kui mujal...jahh täna ülejõele sattudes taipasin ma seda ju küll....meelde tuli veel üht teist ja kolmandatki ja võib olla, et sinna oleks äragi uppunud kui ei oleks olnud kõrval printsessilisi lokke ja kindlat kätt, mis päevast kinni hoidis....
Muidu on aga nii et käed külmetavad ja korstnas sajab vihma, ma tean, sest ma kuulen....
Tellimine:
Postitused (Atom)