Kaarna suud täitis naljakas hapu järelmaitse, mis ei tahtnud kuidagi kaduda ... pähkline aga samas ka hapu, ent mitte sidrunhapu vaid kuidagi palju sügavamalt hapu.  Otsustus õuna peale närida, ei päästnud ... see maitses ka hapult, või ei ... mitte just hapult aga kuidagi täiesti mitte õunalikult, nagu oleks pappi närinud, mitte magusat ja mahlakat õuna. Kaaren vaatas oma käes olevat õuna ... oli küll õun, ei olnud papp, isegi papist õun ei olnud, ikka täitsa päris oli ...

Järgmisel hetkel aga ei omanud see enam mingit tähtsust, sest keegi oli Kaarna varbad märjaks kastnud. Ehmatusega heitis Kaaren pilgu oma varvastele. Märga polnud näha. Sinised nahksed jalavarjud olid nagu tavaliselt kuival kevadisel päeval pargis ... kuivad ja kodused ... Ent ometi tundis Kaaren ju ilmselgelt, et nad on läbinisti märjad, justkui oleks just pahkluuni lombist läbi käinud ... Kaaren vaatas uuesti oma varbaid... sedakorda märksa pinksamalt kui esimesel korral ... ehk peitis see märgus end kusagil ...

Kaarna uurivat  pilku märganud härjapõlvlane heitis samuti pilgu Kaarna varvastele ja naeris ... nii naljakalt sinised olid need jalavarjud. Kaaren vaatas nüüd juba härjapõlvlast ja siis taas oma jalgu ... "Ei ole ju märjad?" küsis ta ebalevalt. "Ei, ei ole, ainult sinised on," vastas härjapõlvlane ja itsitas totakalt edasi. "Aga ma tunnen, et nad on märjad!" hüüatas Kaaren ja vaatas jälle omi varbaid. "Juhtub," lohutas härjapõlvlane ja heitis pilgu möödavuhisevatele jalgratastele. "Nad sõidavad nii hirmus kiiresti," ütles ta hetke pärast. Kaaren sundis pilgu varvastelt enda ees pargiteel vuravatele ratastele. Ta jalad olid märjad, kuid need rattad sõitsid tõesti kiiresti. Kaaren ja härjapõlvlane vaatasid rattaid ja siis teineteisele otsa ja siis uuesti rattaid... Huh kui kiiresti need mööda sõitsid. Kaaren mõtles ammusele naljale flegmaatikust, kes kilpkonnad kogemata nende puurist välja lasi... ta sai täpselt aru mida too flegmaatik oli tundnud ... viuh ja viuh tuhisesid rattad neist mööda.

Kaaren vaatas taas oma jalgu ja siis rattaid ja tundis, et tal on hirm. Need rattad sõitsid nii kiiresti, ta jalad olid salaja märjad ning tal polnud aimugi kuhu jäi nende ööbimispaik, ning kõhe kevadine jahedus oli juba nahavahel. "Hakkame minema!" ütles ta ja tõusis otsustavalt püsti. "Kuhu me läheme?" küsis ta kaaslane.
"Läheme tagasi ööbimispaika, mul on natuke hirm ja külm ronib nahavahele." vastas Kaaren ja sikutas härjapõlvlast käisest. "Oota nüüd, vaatame enne kaarti, mul pole hetkel aimugi kuidas me sinna saame," vastas härjapõlvlane ja tõmbas Kaarna uuesti enda kõrvale pargipingile. Kaaren otsis taskust välja kaardi ja laotas selle põlvedele laiali.

See polnud mingi lihtne kaart, pigem midagi, mis laenatud Kettamaailmast. Kaaren ja härjapõlvlane uurisid mõlemad nii pingsalt kui suutsid kaarti, keerasid seda oma nina ees kord üht, kord teist pidi, ent olid absoluutselt võimetud aru saama, kus olid nemad, kus oli see linna suurim park, kus nad olid ja kus oli nende ööbimispaik ...  rääkimata sellest kuidas sai kõige hõlpsamalt ühest teise. See kaart elas oma elu, ääraalade majad justkui sulasid kaardilt ja tilkusid tänavale, ning kõik teed ja sillakesed lihtsalt vahetasid paiku, ilma igasuguse loogikata. See oli rohkem nagu sipelgapesa, mitte suurte piltidega turistikaart, mis Kaarnal varasemalt taskus oli olnud.

"Ei, sellest pole abi. Hakkame parem lihtsalt minema," ütles Kaaren kerge paanika hääles. Härjapõlvlane kes kaardilugemisega samuti polnud hästi toime tulnud, ajas end püsti ja nad hakkasid minema.
Kui Kaaren kolmandat korda sellest ühest ja samast kõrgest tammest ja selle kõrval keksumängivatest lastest mööduma hakkas ei suutnud ta end peatada ja puhkes nutma: "Me ei saa siit kunagi välja!" Härjapõlvlane, kes ilmselgelt polnud korduvust tähele pannud ehmus "Ole nüüd, võta end kokku, värav on kohe siinsamas." Kaaren heitis pilgu näpuga näidatud suunas, tõesti seal oli kõrge raudvärav, millest nad olid parki sisenenud. Kaaren jättis nutmise ja nad läksid edasi.

Olles kõndinud pea tunde, nagu Kaarnale tundus ja möödudes aina ja aina sellest ühest ja samast kõrgest punasest tellikivi majast, millel plakatid mingist koledast päikseprillidega mehest jõudsid nad suure ristuva teeni. Tee oli lai, nagu Emajõgi, või vähemalt nii tundus Kaarnale ja väga kiire liiklusega. Liiklus oli seal nii kiire, et Kaarna kummaliselt töntsiks muutunud nägemine ei suutnud tuvastada ei ühtegi autot, trammi, ratturit ega jalakäijat ent ta kuulis nende müra ja see hirmutas teda. Kuidas nad peaksid üle tee saama?

"Võtame takso ja sõidame ööbimispaika," ütles ta härjapõlvlasele peaaegu palavikuliselt. "Oota nüüd, istume siia ja vaatame, ehk läheb liiklus rahulikumaks," arvas härjapõlvlane, kes samuti üle tee ei tihanud minna. Nad istusid parki ümbritseva aia kõrvale maha. "Ei, see müra on liiga suur ja mu jalad on märjad. Me peame kohe takso leidma," nuuksus Kaaren, kes oli taas püsti ja otsustavust täis. "Kust me selle takso võtame?" küsis härjapõlvlane. Kaaren vaatas palavikuliselt ringi. Ta ei suutnud endiselt tuvastada ühtegi autot ega suuremat transpordivahendit. Ta nägi vaid jalgrattureid, kes läheduses oleva kanalisilla alt läbi sõitsid, kui kiire veevool. Ikka viuh ja viuh ja viuh. Ta polnud varem veel siin selliseid jalgratturite kanaleid näinud. Kaaren vaatas ja imestas siis aga meenus talle taas tema hirm ja müra ja see, et neil on vaja taksot. Ta läks tagasi härjapõlvlase juurde ja istus ta kõrvale. "Me peame leidma hotelli ja paluma sealt abi takso tellimisel," käis ta välja enda arvates vägagi nutika plaani, sest maju nad ju suutsid veel tuvastada.

Härjapõlvlane ei vaielnud vastu, plaanil oli jumet, nad tõusid taas püsti ja läksid tagasi suure tee äärde ja vaatasid mõlemale poole nii kaugele kui silm ulatas, ei ühtegi hotelli, ainult see neetud müra ja need päikeseprillidega mehed plakatitel ja jalgratturid. Kaaren kontrollis taaskord oma jalgu. Ikka veel täiesti kuivad, kinnitas vaatlus.

 "Me peame üle tee minema. Vaata, seal on valgusfoor!" hüüatas härjapõlvlane ja äratas Kaarnal käest haarates tolle justkui unest. "Jookseme!"Kaaren ja härjapõlvlane jooksid nagu jalad võtsid ja nad jõudisid üle tee, ei jäänud trammi alla, ega auto alla ega ratta alla. Nad isegi ei näinud ühtegi neist, kuigi müra oli jätkuvalt suur.

Milline kergendustunne, milline rõõm, nad liikusid käsikäes keksides ja rõõmust huilates terve kvartalivahe selle rõõmu najal. Korraga märkas Kaaren, et nad möödusid jälle ühest punasest telliskivi majast, see oli teistsugune kui see eelmine, ent ka see tuli ja tuli aina uuesti, nagu mingi needus. Kaaren ei saanud aru, kui mitu korda saab ühest ja samast majast mööda minna. Viiest aitab juba küll ju. Paanika ronis vaikselt tagasi pinnale. Ja need kuradi märjad jalad!

Kaarnal oli taas hirm, ent just sel hetkel kui ta oli uuesti valmis nutma hakkama, nägid nad enda kõrval punase telliskivi maja seina küljes silti "Hotel". "Seal," hüüdis härjapõlvlane ja näitas nurgataha viitavale noolekesega sildile.

Kuna Kaarna jalad olid märjad, siis ei saanud ta sellesse udupeene välisukse süsteemiga hotelli astuda, lisaks tundis ta et kuhugi sisseastumine oleks üleüldse olnud ilmselgelt liiga suur pingutus, nii et härjapõlvlane jättis ta hotelli ukse kõrvale ootama, seniks kuni tema ise sees kiirelt ära käib. Kaaren ootas ja nägi vaeva et hotelli ukse kõrval seinanajal püsti seista ja oma varvastel silm peal hoida.

Härjapõlvlane jäi kuidagi kauaks. Kaaren püüdis jääklaasist uksest sisse piiluda kuid ei näinud midagi. Kuhu ta nii kauaks jääb, mõtles Kaaren oma varbaid hetkeks unustades. Ta kogus end ja oli valmis härjapõlvalast juba otsima minema, kui too just uksest tagasi tänavale astus. Tema rahulolev näoilme reetis, et teda oli saatnud edu. "Takso tuleb?" uuris Kaaren. "Tuleb," vastas härjapõlvlane. "Ja märgade jalgadega saab auto peale?" "Saab, kuigi su jalad ei ole märjad." kõlas vastus. "On küll, ainult salaja." oli Kaaren veendunud.

Autot tuli oodata kaua, vähemalt tunni, tundus Kaarnale, ent lõpuks ta ikkagi tuli, kuigi Kaaren oli vähemalt kaks korda peaaegu meeltheitmas ja valmis jala edasi minema. Kaaren ja härjapõlvlane istusid autosse. Ahh et kuhu nad tahtsid sõita? Kaaren ütles taksojuhile majutusasutuse nime, mille peale viimane täpsustavaid küsimusi küsis. Kaaren sattus kimbatusse. Ta ei saanud aru ei küsimusest ega teadnud vastuseid, ning äkitselt tundus talle ülimalt kahtlane see taksojuht, kes nii palju küsis. Härjapõlvlane aga oli jõudnud midagi juhi pärimistele vastata ja auto hakkas liikuma.

Kaaren vajus sügavale nahkistmesse ja oli veendunud, et nad sõidavad valele poole. Lisaks tundus talle kangesti, et see pole üldse takso vaid hoopis mingi ametlik auto ja nad viiakse kuhugi ülekuulamisele.
Kaaren haaras härjapõlvlase sõrmed oma pihku ja pigistas kõvasti. Härjapõlvlane vaatas aknast välja ja ei paistnud sugugi mitte mures olevat. Auto sõitis liiga sujuvalt, et olla takso, mõtles Kaaren. See oli pigem kosmoselaev, või midagi veel palju pahaendelisemat oli Kaaren veendunud ning sepitses peas kiiresti plaani, kuidas koos härjapõlvlasega poole sõidu pealt märkamatult põgeneda. Enne kui plaan ilmet hakkas võtma,  peatus auto ja Kaaren tundis ära nende ööbimiskoha suure musta ukse.

Milline rõõm, ikkagi takso! Kaaren naeris laginal ja astus autost välja, nad olid päästetud, nad võisid kergemalt hingata.
Härjapõlvlane aga istus ikka veel autos, juht rääkis talle midagi ja härjapõlvlane kuulas. Kaaren seisis kõrge musta ukse eest ja hakkas uuesti umbusklikuks muutuma. Mis nad räägivad seal nii kaua, miks härjapõlvlane omati juba ei tule, äkki see juht ei taha teda välja lasta, äkki tal on härjapõlvlasega mingi kurikaval plaan. Kaaren ootas veel natuke, rahutus võttis aina ja aina enam maad, ent ta ei tihanud ukse juurest lahkuda, justkui kaoks see niipea kui Kaaren selle kõrvalt paar sammu eemale astub.
Kaaren hüüdis härjapõlvlast... Härjapõlvlane tuli autost välja, vahetas uksevahel juhiga veel paar sõna ent sulges siis ukse ja oligi juba Kaarna kõrval. "Viimaks, " ohkas Kaaren ja nad astusid majja. Oma toa leidmine ei kujutanud õnneks raskusi, see oli esimesel korral kohe välisukse kõrval. Kui nad oma toa turvaliste seinte vahele olid jõudnud hingasid mõlemad kergendatult ja vajusid rammestunult voodisse.
Kell voodikõrval ütles et nad olid pargi poole teele asunud umbes 2,5 tundi tagasi.

Kaaren tundis kuidas ta varbad on märjad, ta võttis soki ära ja katsus varbaid kätega, ei mingit jälge märgusest, ta jalad olid täiesti kuivad, krdi imelik värk, ent ta ju selgelt tundis et nad olid märjad.

Kaaren sulges silmad, ta tundis et ta sulab, ta unustas oma varbad ja toa ja härjapõlvlase. Ta oleks tahtnud kaevata endale pisikese uru, pugeda sinna sisse ja lugeda üle oma näpud... ta teadis, et läheks omajagu kaua aega enne kui ta kõik kümme kokku sest, sest sõrmed kaoksid aina ja aina mööda urgu laiali... Ent seal urus oleks neid üsna kerge siiski leida, palju kergem kui seal pargis näiteks.

Kaaren avas silmad ja puges teki alla. Teki all oli soe ja mõnus, ning hetkega oli Kaaren sinna ära eksinud ta ei saanud aru kus pool on ta jalad, kus pool on pea ja kuidas selle suure valge lina alt välja sai, õnneks leidis ta ootamatult härjapõlvlase, kes sama teki alla oli pugenud ja haarast tast tugevasti kinni. Nüüd teadis ta küll kus pea ja kus jalad ja kuidas siit välja sai.
"Nüüd ei eksi me üldse enam ära," ütles Kaaren ja lükkas pea teki alt välja, ise kõvasti ikka veel härjapõlvlasest kinni hoides. Härjapõlvlane noogutas, ta sai hästi aru mida Kaaren silmas pidas. Nad naersid rõõmsalt.

Neil oli mõlemal hea meel, et nad ei ole enam pargis ja rattad ei vuhise neist mööda ja ei ole seda meeletut müra ning needuslikke maju, millest ei saa mööda ega kaarte mis sulavad tänavale laiali ega jalgratturite kanaleid, mis tunduvad eluohtlikumad kui nende vesised vennad.

Kes üldse tuli sellele geniaalsele mõttele minna parki ja süüa neid hapukaid kreekapähklimaitselisi seeni just seal? Kaarnale meenus küll hoiatus bukletis, et liiklusesse ei maksa pärast trühvlite söömist minna, ent keegi polnud veavunud mainima, et tegelikult ei maksa suurt kuhugi minna, sest täiesti võimalik on ka oma voodis tekkidevahele ära kaduda ... tundideks ... vähemalt viieks ....

Rääkisime ... nagu ikka ligikaudu tunni ... ja üks hetk, kui vestlus oli just sealmaal, kuhu ta jõudnud oli, ütles psühholoog Maasikas, et ma vist olen harjunud kõiki asju endaga kaasas kandma ...

Jäin selle üle mõtlema ... tal on vist õigus. Harva panen ma midagi õlgadele tõstetut või kätel kantud maha tagasi ... kannan ikka niikaua kuni kantu ära kulub ja läbi sõrmede kaob või tolmuna õhku haihtub.
Eriti keeruline on vastutust kuhugi ära maha panna, jätta vedelema ... öelda, et rohkem ei pea, minu osa on tehtud.

Naljakas, aga tõesti kui lapsest peale oled õppinud, et kõik mis teed, teed endale ja ise vastutad on tegude eest, siis nagu ei tule selle pealegi, et vastutus võib saada otsa, et ühel hetkel võid oma vastutusekoorma kui kasuka maha visata ja öelda, aitab küll, tehtud, rohkem ei pea ... olen teinud oma parima ... aeg on kergemalt edasi minna.
Et vastutus võib olla ühel hetkel kantud ... see on väga kummaline kontseptsioon. Ma ei oska sellest isegi hästi mõelda mitte ...

Et kuidas siis ... et kes siis ütleb, et nüüd enam ei pea ... kuidas peaks aru saama, et küll on saanud?
Mul tõesti endal ei ole sellist mõõdupuud, mis ütleks et nii nüüd on mõõt täis, rohkem ei pea, tubli töö, nüüd võid käest visata ... ja kuhu ma siis selle vastutuse viskan, kuhu? Jääb veel kõigile jalgu ja keegi komistab ja ütleb et miks ma pean sinu vedelema jäetud asjade otsa komistama ...sest kui käest viskad, siis jääb ju vedelema ... või ei?

Või on see hoopis mingi ihnus, et minu oma, kuidas ma ta siis nüüd jätan?

Ei .... ihnus see vist ikka vist ei ole ... ikka pigem kohusetunne ... ise tegin, ise vastutan ... lõpuni ... kõige eest. Kui nii mõelda siis läheb vist ajapikku raskeks küll, sest aina ja aina koguneb uusi vastutusi, igasugu uute valikute ja otsuste tõttu ... njaa ... ja kui mina otsa lõppen, kes siis vastutab? Mitte keegi, teod on tehtud ja tagajärjed kah, aga keegi ei vastuta, enam mitte ... ja siis on see nagu loomulik, aga mitte enne?   

Kummaline värk ... väga keerukas ja kummaline ... mul läheb veel natuke aega enne kui ma oma pea selle mõtte ümber olen suutnud keerata ... aga ma püüan ja võib olla isegi proovin järgi, et mis tunne see on, kui midagi maha paned ja edasi lähed ... süütundeta ...