Rääkisime ... nagu ikka ligikaudu tunni ... ja üks hetk, kui vestlus oli just sealmaal, kuhu ta jõudnud oli, ütles psühholoog Maasikas, et ma vist olen harjunud kõiki asju endaga kaasas kandma ...

Jäin selle üle mõtlema ... tal on vist õigus. Harva panen ma midagi õlgadele tõstetut või kätel kantud maha tagasi ... kannan ikka niikaua kuni kantu ära kulub ja läbi sõrmede kaob või tolmuna õhku haihtub.
Eriti keeruline on vastutust kuhugi ära maha panna, jätta vedelema ... öelda, et rohkem ei pea, minu osa on tehtud.

Naljakas, aga tõesti kui lapsest peale oled õppinud, et kõik mis teed, teed endale ja ise vastutad on tegude eest, siis nagu ei tule selle pealegi, et vastutus võib saada otsa, et ühel hetkel võid oma vastutusekoorma kui kasuka maha visata ja öelda, aitab küll, tehtud, rohkem ei pea ... olen teinud oma parima ... aeg on kergemalt edasi minna.
Et vastutus võib olla ühel hetkel kantud ... see on väga kummaline kontseptsioon. Ma ei oska sellest isegi hästi mõelda mitte ...

Et kuidas siis ... et kes siis ütleb, et nüüd enam ei pea ... kuidas peaks aru saama, et küll on saanud?
Mul tõesti endal ei ole sellist mõõdupuud, mis ütleks et nii nüüd on mõõt täis, rohkem ei pea, tubli töö, nüüd võid käest visata ... ja kuhu ma siis selle vastutuse viskan, kuhu? Jääb veel kõigile jalgu ja keegi komistab ja ütleb et miks ma pean sinu vedelema jäetud asjade otsa komistama ...sest kui käest viskad, siis jääb ju vedelema ... või ei?

Või on see hoopis mingi ihnus, et minu oma, kuidas ma ta siis nüüd jätan?

Ei .... ihnus see vist ikka vist ei ole ... ikka pigem kohusetunne ... ise tegin, ise vastutan ... lõpuni ... kõige eest. Kui nii mõelda siis läheb vist ajapikku raskeks küll, sest aina ja aina koguneb uusi vastutusi, igasugu uute valikute ja otsuste tõttu ... njaa ... ja kui mina otsa lõppen, kes siis vastutab? Mitte keegi, teod on tehtud ja tagajärjed kah, aga keegi ei vastuta, enam mitte ... ja siis on see nagu loomulik, aga mitte enne?   

Kummaline värk ... väga keerukas ja kummaline ... mul läheb veel natuke aega enne kui ma oma pea selle mõtte ümber olen suutnud keerata ... aga ma püüan ja võib olla isegi proovin järgi, et mis tunne see on, kui midagi maha paned ja edasi lähed ... süütundeta ...