Ilus... homme samal ajal olen juba taas eesti vetes ja tallinn paistab.... teadmine sellest paitab mu hingekeeli pannes nad käginal helisema.... ei tea kui hea see kõik mu kõrvadele on, aga muidu on ilus ikka....

Sest kodu see ei ole tare, millel aken uks, ilma kodu tundeta me jääme kodutuks!

Täna tabasin ma end taas akadeemiliste kalduvustega mõtetelt, ei saa üle ega ümber, seminari ja bakatöö ronivad omaalgatuslikult ja usinalt pähe... Ma arvan et ma olen akadeemilistel teemadel siin olles rohkem mõelnud, kui eelmise semestri jooksul kokku... kummaline ja samas nii hea. Hea on tunda et on võimalik mõelda ka akadeemilisel lainel taas.. väga hea. Ma kardsin juba vahepeal, et ma olen lihtsalt valesse kohta sattunud ja ülikool ning seal kultiveeritav mõtlemine ning diskursus pole minu jaoks võimalikki..

Jaa huvitav... kogu see võõrmaa koolis käimine on huvitav, ma olen üsna rõõmus et ma siin olen, kuigi vahel tahab labiilne loomus silmad peast võtta ja teeb elamise kaunis raskeks, sellegi poolest on siiski huvitav... näha teistsugust vaadet ammuteada asjadele... teistsugust lähenemist ja kuulda justkui selgeks õpitud mõsitetele hoopis harjumatuid seletusi...

Olgugi, et olete siin nii lähedal, olete ikkagi teised, sinatate kõiki ja räägite vokaalharmooniliselt... kuid minugi poolest, laske aga käia, ongi huvitavam!

rohkem kui midagi saan ma siin eemal olles tuttavaks iseendaga...veel tuttavamaks on muidugi raske saada, aga mul on tunne, et ma olen sellega toime tulemas.... ma üllatan end iga päev... üllatan ennast ja ka teisi, kes on seal kaugel... neid kes on kodus!

Mu labiilne meelelaad on uuest oluümbrusest hoogu juurde saanud... ma suudan olla veel intensiivsemalt kurb ja veelrohkem kordi päeva jooksul rõõmus, kui varem... ja see kõik ajab segadusse ja nii meeletult lihtne on saada ühtäkki nii ahastamaajavalt trööstitult üksikuks, kui lihtsalt tuleb peal too hinge mattev, seda suisa füüsiliselt, igatsus, kõige koduse järgi... tartu järgi, kursakaaslaste järgi, andrese järgi, kohukeste järgi, suvise muhu järgi...... lihtsalt igatsed ja oled kurb, olles viisminutit varem olnud marukärevahvalt vaimustatud jäälilledest, mis on aknal.... kummaline ja siis vahel ma tahaks lihtsalt jonnida, sest hari on kadunud ja tuba on sassis ja kõik on valesti ja mitte midagi ei saagi kunagi õigesti olema.... Ma loodan, et need, kellega ma neil kurbuse hetkil ja jonnitujus kontakteerun, et nad peavad vastu... sest nemad tegelikult ei ole ju milleski süüdi ja tegelikult ei ole asi nii hull... tegelikul olen ma juba natuke harjunud ja kogu selle igatsuse kõrvel käin ma ju ikkagi koolis ja üle pika-pika aja tegelen taas tõesti suht intensiivselt õppetööga ja käin palju jalutamas ja tunnen natuke et elan natuke rohkem kui varem... lihtsalt mitte sugugi pole harjunud elama, ilma nendeta, kes teevad elamise nii palju kergemaks ja trööstivad olemist... aitäh teile kõigile siinkohal kummardus kallistus, pai ja kniks....võtaks teid ka ühes taskusuuruses komplektis endaga kaasa! Kuigi te tegelikult oletegi siin....

Jah ja peale kõige muu ma ikka veel ei maga... ma arvan et ka too unetusel on käpp sees mu labiilsuse oreliviledes.... krt, paha siga mitu viga....

Mutta-mutta hyvät ystävät, hakkab saabuma aeg millal peaks saabuma pannkoogi brigaad!!!

Nii et knik, lilled , kummardus ja lehvitus õhusuudlustega

Veel saatmata meil

Tead, ma vihkan kollaseid roose... eriti kevadeti, nad tunduvad mulle iseäranis võltsid eriti sel ajal. Kevadeti võiks kinkida nartsisse ja sinililli ja piibelehti või tulpe... nagu tol punapäisel tüdrukul, kes vahel sinu juures käib, kombeks on... mulle tundub et ta toob alati tulpe..isegi kui ta päris tulpe ei leia, siis ostab ta neid puust dekoratiiv tulpe või joonistab või voldib kuidagi ikka midagi tulbisarnast kingiks... kummaline iseenesest... aga mulle meeldib... niin need tulbid kui ka too tüdruk ja tema punane juus.

Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse lilledest rääkida, lihtsalt mulle toodi täna jälle kollaseid roose ja see lihtsalt vihastas... juba kolmas kord selle nädala jooksul. Mulle hakkab see "kollaste rooside" sotsiaalne eksperiment juba tõsiselt närvidele käima. Aga kui see nüüd hetkeks tähelepanuta jätta, siis ma tahtsin rääkida neist luuletustest, mis mu trepikoja seintele on kirjutatud. Ma olen nimelt juba mitu õhtut järjest selle trepikojale kõige lähemal seisva tänavalaterna valgel neid seal lugenud... ja mulle on nad meeldima hakanud.. Falloslikud illustratsioonid muidugi natuke häirivad keskendumist, aga kui need välja jätta, siis luuletustel pole viga midagi... Sellised värsked ja mõjusad. Nt: Fuck you!/Fuck the world!/Ärge visake konid tänavale! või siis see: Kaua Võib?/Mine munni/666 killer. Need on ju peaaegu haikud... ja ma arvan et tänapäeva kirjandusmaastikul igati sobiv materjal, et anda välja luulekogu! Nt selline õhuke 40 lk... kirjutas kiirelt projekti saaks rahad taha ja võikski pihta hakata... Sina võiksid seintelt maha joonistada need illustratsioonid ja siis võiks sinu järgmise näituse avamine olla ka ühtlasi nt raamatuesitlusevent..

Noh igaljuhul mõtle ja anna mulle lähiajal teada, mis arvad sellest mõttest...
Minuarust tuleks kiirelt tegutseda ja projektirattad käima panna... Mina oleks valmis alustama niipea kui see sots.eksperimendi tulemused on avaldatud...

Muidu aga, armastan sind nagu ikka.... kuud ja päikest kokku!

sinu

PS: Kas poest on miski vaja?

Silmad jooksevad vett ja kipitavad...ja kas sa näed imet ei olegi psyhhosomaatiline allergia vaid lihtsalt ekraanivaatamise üleküllus ja väsimus.... Unetusega pole mul ammu probleeme olnud, nii et võiks arvata et oligi juba aeg, aga ma ei ole kuidagi selle vaatevinkliga nõus...

Rõve on ärgata tund enne varahommikut mil peaks helisem äratusdebiil.... ei ole seda unest tõmbumise tunnet ei rõõmu hommiku üle ega tahtmist kell kinni lüüa... vastupidi viimase tungivalt nõudlikust pirinast ja nihverdustest laual on saanud pigem sõbrad ja kamraadid...viimaks ometi on vajalik voodist tõusta....
Andres soovitas ohtralt viina juua, et küll siis tuleb uni ka... mõte kuldaväärt, ent siin ebakindluse kantsis, kus alkohind on lihtsalt häbitult lakke aetud, pole see juba rahaliste ressursside nappusest tingituna võimalikki....

Yees... igal õhtul lasub samas lootus, et äkki tänane öö tuleb parem... ehk jätkub und ja jäävad ära need ängistavad ja erootilise ala- ja ülatooniga poolärkvelikud unede vaatemängud...

See on nagu soovimatu kaabel tv, palun keerake need kanalid kinni ja laske mul välja magada

Mis on, sinu, masterplaan? Nii küsis täna arvutiekraanilt anari msn-nimi... Ja mina avastasin õudusga et mul ei olegi eelmainitut....Mul on palju plaane suuri ja väikeseid....olla äraütlemata tubli... kasvada imeliselt intelligentseks.... jätta maha lollused ja elada maha iseäranis kift elu....aga ainuke probleem nende minu nn plaanidega on see, et puudub strateegia ja tegevuskava... ehk siis on olemas ainult lõppeesmärk!! Nii et mingist masterplaanist rääkida ei saa.... kahjuks vist... Ma osati tahaks, et mul oleks vahel mingi plaan, mida järgida! Kuigi mulle on alati mulje jäänud, et kõik tegevuskavaga plaanid, mis ma välja suudan haududa lõppevad läbikukkumisega. Miski ei lähe nii nagu ma tahaks, kõik läheb suisa vastupidi. Ma ei saa aru, kas asi on minus? Ma tavaliselt kipun seda ajama halva tähtede seisu või mõne teise asjaosalise või delfi oraakli kaela. Aga viimastel aegadel olen mõtlema hakanud et vbl tõesti... ei ole mus lihtsalt ainest, et teha plaane... kõige masterplani sarnasem asi mu elus on mu maailmapilt.....kuid viimsel ajal on too lagunema kippunud, kuid see on ainus mis mul on.... Aga mis juhtub siis kui ta ära laguneb...kuidas siis elada?

Raske on olla kaugel...kerge on jääda kaugeks!

Oranžid kardinad.... ma ei tea mitu korde ma seda sõnapaari juba täna kirjutanud olen, noh rohkem kui korda viis igaljuhul... Ostsin ja panin oma mustade raamidega pakettakendele täna ette apelsiniveresed kardinad.. Kohe sai tuba kirkam ja mitte ei saanud vaitki olla ja kõikidele, kes vähegi viitsis kuulata tuli kekata, missuguse suure teoga mina siin hakkama sai..
Aga homme on esimene koolpäev, akadeemiline inglisekeelne kommunikatsioon nõrgale kesktasemele ja kirjandusteaduse alustalad on tunniplaanis. Kus nad toimuvad, seda ma täpselt veel ei tea, eks näis... homme omikul otsime õiget kohta, ega see jyväskylä nii suur linn polegii ja mingeid vihjeid toimumisasukoha kohta on ju ka antud...

Peale selle, et ma oma toakaunistamisega tegelenud olen, sain ma hakkama ka siinse ylikooli vara koju tassimisega, päris mitu lugemisväärset teost leidus seal nende suures majas, kahjuks oli kott nii väike, et kaasa uude oranžide kardinatega koju mahtus vaid tükki kuus....aga asi seegi, eneseharimisega võib või kohe peale hakata, kui entusiasmi oleks....

Aga toda viimast ei ole... väsimus on, kuna viimased paar ööd pole korralikult sõba silmale saanud. TErve eilse öö nägi õudsaid ja lihtsalt kurbi unesid ja hommikuks olid silmad jälle paistes ja olemine kurnatud.... jahh... parema une nimel tõstsin toamööbligi ümber... sest mine sa tea, äkki neil on siin soomes eriliselt kurjad veesooned mis üheksanda korruse ühikkatuppagi oma pikad ligased haarmed ajavad... tegelikkuses on asi ilmselt selles, et radiaatori kõrval magades hakkab tahes-tahtmata palav ja palavusega pole suurt oskust vajagi et õudukaid näha...

Välja arvatud too väsimus on olemine tegelikult täitsa hea vaikselt hakkan harjuma selle siinse olemisega..katus ikkagi pea kohal ja kadride seltskond kuldaväärt ümber....samas ei saa nentimata jätta, et poolikuse tunne aina kasvab... ja vaim on natukene üle keskmise rikkis.... vaikselt loen päevi selleni kui taas lootust tervikuks saada...kummaline on ikka see inimene.

makkaraa ja soome sauna ja nii ma soomlaseks saingi.... või noh peaaegu. Tegelikult olen ma ikka maarjamaa neitsik....kes eneselegi arusaamtul kombel siia kepikõnni keskele lumesisse soome keelt rääkima on sattunud...

Ei saa, kurta ümbrus on ilus, poed kallid, aga seeeest head lagrisat täis, ümber hulk vaihtareida ja kui ingliskeelset smalltalki viitsiks ajad siis hunnik uusi tuttavaid ka olemas...Aga kui ei viitsi ja ei taha, aga kui ei taha rääkida kursustest mida keegi võtab või kuidas ühikas neti tööle saab või kuidas ma soome keelt olen õppinud või kust ma ikkagi pärit olen.... kui ei viitsi seda kõike arutada.
Siis ei juhtu tegelikult midagi, ainult üksindus poeb pisut hinge, sest teised lähevad tartus kelgutama ja saavad keskööl keskpõrandal kokku et teha mõni õlu ja rääkida üks või kaks lugu...

Tartu tundub praegu nii kaugel, mitme saja kilomeetri lume taga, kauge ja magus... kuigi keegi seal kannatamatult ei oota...ikkagi natuke rohkem oma kui makkara ja kepikõnd igas võimalikus poosis ja seisundis.

Ja mis mõttes, ei saa poest 2,5 protsendist piima ja rasvaga ja heade bakteritega jogurtit, mis inimesed te olete, et te kohukesi ei söö...mõni võiks siiski olla, kasvõi üks väike lagritsmaitseline või midagi...see on tegelikult ka hea... Ja kuidas moodi ei suuda linna suurim pangakontor 6 inimest tunniga ära teenindada...ma saan aru küll et isiklik lähenemine, aga ega päris elulugu ja sugupuud kah enne pangakaardi väljastamist teadma pea.
nnnn
Ma tunnen et mind kammitseb barjäär, arusaamatuse barjäär ja ma tunnen teatavat vimma endas pead tõstmas...ma tean et see on mulle kõik ääripööri vajalik ja kasulik ja midagi, mida ma pean läbi elama, aga ma siiski ei suuda seda kõike veel nautida, ma ei suuda endiselt veel harjuda, selle üksiku hundi staatuse ja smalltalki kurbmängudega.... aga ma luban et ma üritan anda endast parim ja olla hea ja rõõmus iseenda pärast... surun käe rusikasse ning hambad kokku ning olen edasi püüdlikult sotsiaalne ja positiivne...

Ma loodan et kui ükshetk oimetult maha kukun, siis nad taipavad mu cargoga Tartusse vaimu hoole alla saata...