Oranžid kardinad.... ma ei tea mitu korde ma seda sõnapaari juba täna kirjutanud olen, noh rohkem kui korda viis igaljuhul... Ostsin ja panin oma mustade raamidega pakettakendele täna ette apelsiniveresed kardinad.. Kohe sai tuba kirkam ja mitte ei saanud vaitki olla ja kõikidele, kes vähegi viitsis kuulata tuli kekata, missuguse suure teoga mina siin hakkama sai..
Aga homme on esimene koolpäev, akadeemiline inglisekeelne kommunikatsioon nõrgale kesktasemele ja kirjandusteaduse alustalad on tunniplaanis. Kus nad toimuvad, seda ma täpselt veel ei tea, eks näis... homme omikul otsime õiget kohta, ega see jyväskylä nii suur linn polegii ja mingeid vihjeid toimumisasukoha kohta on ju ka antud...

Peale selle, et ma oma toakaunistamisega tegelenud olen, sain ma hakkama ka siinse ylikooli vara koju tassimisega, päris mitu lugemisväärset teost leidus seal nende suures majas, kahjuks oli kott nii väike, et kaasa uude oranžide kardinatega koju mahtus vaid tükki kuus....aga asi seegi, eneseharimisega võib või kohe peale hakata, kui entusiasmi oleks....

Aga toda viimast ei ole... väsimus on, kuna viimased paar ööd pole korralikult sõba silmale saanud. TErve eilse öö nägi õudsaid ja lihtsalt kurbi unesid ja hommikuks olid silmad jälle paistes ja olemine kurnatud.... jahh... parema une nimel tõstsin toamööbligi ümber... sest mine sa tea, äkki neil on siin soomes eriliselt kurjad veesooned mis üheksanda korruse ühikkatuppagi oma pikad ligased haarmed ajavad... tegelikkuses on asi ilmselt selles, et radiaatori kõrval magades hakkab tahes-tahtmata palav ja palavusega pole suurt oskust vajagi et õudukaid näha...

Välja arvatud too väsimus on olemine tegelikult täitsa hea vaikselt hakkan harjuma selle siinse olemisega..katus ikkagi pea kohal ja kadride seltskond kuldaväärt ümber....samas ei saa nentimata jätta, et poolikuse tunne aina kasvab... ja vaim on natukene üle keskmise rikkis.... vaikselt loen päevi selleni kui taas lootust tervikuks saada...kummaline on ikka see inimene.