39 nädalat rase ... täna ametlikult ehk et täpselt nädal veel jäänud tähtpäevani ...

Mu keha on füüsiliselt nii rase, et on peaaegu võimatu unustada, mis peagi saama hakkab. Kõht on suur nagu maakare maakera ja mitte kuidagi ei ole mugav olla. Istudes väsib selga ja jalad surevad, pluss hakkab kõhubeebi rahutult tõuksima, sest ruumi on vähevõitu ... püsti seistes hakkavad põlved valutama ning käies surub laps millelegi, mis teeb kusagil sügaval mu vaagnas halvavat teravat valu ... Lamada? Jah, paremal või vasakul küljel hooti annab küll, selili mitte just väga, sest matab hinge ja seljal on valus ja raske on olla ... Aga päevast-päeva lamada ühel ja teisel küljel ju ka ei saa ... lisaks kõrvetised ning palavusehood, mis vahelduvad külmavärinatega ... ehk siis tõesti on peaaegu võimatu mööda vaadata tõsiasjast, et ma olen praeguseks hetkeks väga rase.

Samas on siiski hetki, kui ma möödun pimeduses oma kodu väikesest peeglist või mõnest pimedast aknast, milles silmanurgast vilksatab mu peegelpilt ja ma olen sunnitud seisatama ja arutlema, kas see olen tõesti mina, kas see olen tõesti mina, kes ma olen nii rase, kas tõesti minust saab peagi kellegi ema ... See mõttelõng on õõva tekitav ja ehmatav ... jah, isegi pärast 34 nädalat harjumisaega on see jätkuvalt peamiselt õõva, mingit arusaamatut hirmusegust segadust ja ärevust tekitav ... ei mingit õhinat ja elevust ...

See on minu esimene rasedus, planeerimata ... teostunud tõenäosus, mis võib tabada naisterahvaid kellele meeldib kõndida elu metsikul poolel või kellele on vastunäidustatud kõik hormonaalsed rasestumisvastased vahendid ning kes ei pea lateksist püsisuhtes mitte just liialt lugu ... Lapseootus mis sai teoks, sest ma olen ebausklik ja lubasin endale, pärast kolmandat katkestamist, et kuna ma siiski mingil hetkel tahan lapsi saada, siis oma tervise ja õnnega ei saa lõputult mängida, ning järgmine katkestamine nõuab väga tõsist põhjendust ... Rasedus, mille puhul mängisid rolli ka minu partneri omailm ja kultuuriruum, kus abort on suuremalt jaolt moraalselt vastuvõetamatu ning sotsiaalne surve, mis paratamatult tabab iga 32- aastast lastetut püsisuhtes naist ... Rasedus, mida ma ei ole hetkegi siiani kahetsenud, mis on olnud minu teadlik otsus ... ent mis sellele vaatamata, on olnud keeruline.

Keeruline, sest juba päris algusest peale, kui ma alles ise harjusin ning mängisin emaks saamise mõttega, olles samal ajal veel üsna segaduses ja hirmul ... soovisid kõik teadasaajad õnne ja kihasid elevusest - laps, palju-palju õnne, milline õnn ja rõõm!

Milline siis täpselt?
Või mitme milline siis täpselt?
Kust sina tead?
... tahtnuks ma küsida ... ma ei hakanud ... ma naeratasin mõrumagusalt.

Harva uuris keegi, et kuidas sa sellesse suhtud? Mis sa sellest arvad? Mida sa tunned?

Hirmu, ma tundsin hirmu ja kahtlust-kõhklust ... sest ma ei olnud kunagi päriselt mõelnud emaks saamise peale ... ma olin mõelnud, et kunagi, kui ma olen valmis ... keegi kohe teadis öelda, et keegi pole kunagi selleks päriselt valmis ... ja põhimõtteliselt olen ma sellega nõus, sest see mis saama hakkab on midagi nii uut ja enneolematut ning individuaalset, et selleks ei saa lihtsalt valmis olla ... aga samas ma arvan, et on inimesi, kes tahavad lapsevanemaks saada, kes näevad selle nimel vaevagi, kes on selle peale mõelnud ja kes on selles mõttes rohkem valmis kui olin mina.

Ma tundsin hirmu vastutuse ees ... ma tunnen siiani ... ma tundsin hirmu oma vabaduse kaotuse ees ... ma tunnen siiani ... ma tundsin hirmu selle eest et ma kaotan selle, mis mul minust on ... mul ei ole endast hetkel väga palju ... ma olen enda jaoks alalõpmata natuke kadunud ... ja ma ei taha seda väikest osa mis mul on, kaotada emadusele ... Just täpselt nii isekas olengi!

Ma ei taha, et minu lapsest saaks minu elu mõte ... ma tahan anda oma lapsele hea kodu ja olla hea ema ... otseloomulikult ... aga ma tahaks seda teha suhtudes temasse kui väga kallisse sõpra ja külalisse, kes tuleb ja on ... Kelle heaks ma annan ja teen nii palju kui ma oskan ja suudan ja kes siis läheb ja seisab omal kahel jalal ning elab oma elu ... parimal juhul siiski meie sõprust kalliks pidades.

Ma tunnen, et mu emaks olemise eeldused ei ole kõige kehvemad, alates füüsilisest ülesehitusest lõpetades minu suhtumisega elusse minu ümber.
Ent, see ei ole võtnud ära hirmu emaduse ees.
Ja kuigi me võime naljatledes tulevase isaga arutada, kas laps saab härjapõlvlase kõrvad või mitte, ei ole elevus tulevase lapse üle kasvanud suuremaks teadmatusest ning sellest tulevatest kartustest. Teadmatusest, mida ei saa võtta ära ükski raamat ega nõuanne.

Ja neile, kes ütlevad et see kõik on loomulik - kogu see lapsesaamise business ja et naised on ju ehitatud lapsi saama, neile kõigile ma soovitan natuke aega olla esimest korda rase olla ja vaadata kui loomulikuna see kõik tundub.  Esiteks kehale, mis ilmselgelt on stressis, tegeledes ühelt poolt immuunsussüsteemi vaoshoidmisega ning hoogtööna ema keha lõdvestamisega ning samal ajal uue organismi kasvatamisega. Teiseks meelele, mis 9 kuuga peab ära harjuma mõttega, et edasi pole sa enam kunagi päris üksi ega päris seesama, kes sa olid varem. Et see iiveldus, kummaline mullitamine kõhus ja lõpuks tunne, et keegi võõras on üle võtnud kogu su keha, et see kõik on normaalne asjade kulg ja et see su kõhus ei olegi võõras vaid loodetavasti peagi kõige armsam olevus maamunal.

Minu jaoks on see olnud loomulikkusest kõik suht kaugel ... see on olnud paras jõu ning ilu number nii kehale kui meelele ... ja siinjuures jätan ma mängust täiesti välja kõik iluvead ja hormoonide möllust tulevad vesised silmad ... ning kõik need meeliköitvad, ent sageli lõpuks debiilsena tunduvad depatid teemadel loomulik sünnitus vs medikamendid; rinnaga toitmine vs pulbritoit; ühekordsed mähkmed vs korduvkasutatavad; vaktsineerimised vs mitte vaktsineerimised; millega igal tulevasel emal tuleb paratamatult rinda pista ... ning räägin vaid oma väikeses viltuses peas aset leidnud mõttemängudest ning nendega suhestuvatest ühiskondlikest suhtumistest, mis mulle vahetevahel pähe ära ei taha mahtuda ja pahuksisse ajavad.
Ma ei tea, kas ma olen lihtsalt paranoiline, aga millegi pärast mulle tundub, et rasedatele on mingi naljakas ühiskondlik surve käia ringi justkui õhus hõljudes ning madonnalik salapärane naeratus näol, olles läbinisti õnnelik, rahulolev ning pidevas elevuses ning õhinas peagi saabuva imelapse üle ... ning see ei mahu mulle sageli pähe, sest teadmatusest tulev hirm ning ärevus ja kehalised vaegused ning suure muutuse lävepakul seismine, ei pane mind madonnalikult naeratama, see ei tekita ka elevust ega õhinat ... see paneb mind alahuulde hammustama ja närviliselt jalga õõtsutama ... ja ma julgen arvata, et ma ei ole ainus.