Korteriotsingud kohaliku tava järgi ... Kummalisel kombel on neil siin linnas elamispindadega halvasti, ma ei tea mis pärast või kuidas see ühtäkki juhtus, aga viimane aasta poolteist on käputäis pindu ja kümme kapatäit inimesi ... ning see kõik on vesi kohalikule maakleritsunftile ... Kahe päeva jooksul olen saanud jalutada ühele poole linna otsa ja teisele poole linna otsa ning näinud ära oma unelmate elamispinna ning samas seadnud teise nähtud koteri järgi võimaliku alumise valuläve ...

Esimest üüris välja samas majas pesitsev omanik ise, näidates kõigile soovijatele oma 19. sajandi kõrgete lagede, laiade uste ja hirmsuurte lõunakaarde pööratud hunnitu vaatega akende ja elutoa kamina ees laiuva tantsupõrandaga korterit ning majatagust aeda isiklikult, varudes sealjuures igale vaatama tulijale pool tundi ...

Teises linna otsas oli korteri väljaüürimise raske taaga võtnud enda peale maakler, kes korraldas kenal pealelõunasel ajal ühisvaatluse, kutsudes kohale kõik huvilised ja lastes inimesi korterisse siiski ainult üks või paar korraga ja hoides nii põnevust kõrgel värava taga looklevas sabas ... kuna korter ise oli pisike (julge pakkumine on 1/3 - 1/2 esimese korteri suurusest), ning kiviaia poole vaatavad kolm matistatud klaasiga akent just liialt palju valgust sisse ei lasknud piisas maakleri poolt pühendatud 10 minutist ülevaate saamiseks küll ... urgas nagu urgas ikka.

Esimeses linna otsas, mis ulatub kaunile künkale pidas korteriomanik pärast ruumide tutvustamist iga huvilisega maha privaatse vestluse, küsides töökoha, sissetuleku, pikema-ajaliste plaanide ning hariduse kohta ja märkides kõik piinliku täpsusega kontaktandmete järgi filigraanse käekirjaga märkmikusse. Kuigi kõik oli väljapeetud ja viisakas, oli näha et samal ajal toimus omaniku lahkelt naeratava näo taga peas kogu aeg jälgiv hindamine ning peastarvutus. Et välja selgitada kas järgmiseks neljaks aastaks on selle korteriga  hooleta, kas üür laekub iga kuu õigeaegselt ning kas vastasistujatel on kohe lauale panna ka kahe kuu üüri-raha. Kui oleks olnud vähe rohkem aega, oleks kindlasti ka teed pakutud ning jälgitud kuidas tassi sang näppudevahele satub.

Teises linna otsas, mis ulatub pea et järve kaldale loetles maakler üles dokumendid, mis talle esitada tuleks kui urgas huvi pakub: avaldus, eelmise üürile-andja soovituskiri + kinnituskiri praeguselt tööandjalt. Lisaks peaks tagataskus olema esimese kuu üür ning kuu üüri suurune deposiit-tasu ... Paha ei teeks muidugi kahe eelmise üürile-andja soovituskirjad ning võib olla ka trikoovooru ülesvõtted.

Njaa ... esimesest elamisest jäime ilma, sest polnud vist päris nii veenvad kui oleks pidanud nende nelja aasta paigal oleku ja igikindlate töökohtade koha pealt ... teises kohas hallitavate seinade vahel aknast kiviaeda vaatama aga ei olnud me ise nõus... 

Naljakas aga on see, et nende kahe äärmusliku elamispinna kuu üüri vahe on 55 euri, mis teeb natukene rohkem kui 5 protsenti koguhinnast ... makes you wonder ... doesn't it. 

Kaaren vahtis tühja pilguga kaugusesse ... sadas lund ... sellist mitte suurte helvestega jõululund vaid sellist väikestest jääkristallidest koosnevat külma, kerget ja keerlevat lund.

Tagasi kodus, jah tõesti natukeseks tagasi kodus ... hea, et sadas lund ja oli selline kõva külm, et tahtis noka otsas jäätada ... selline külm tekitas paradoksaalselt sooja koduse tunde ...

Jah, siin oli kodu küll, tänavad tuttavad, paigad mälestusi täis, õhk õige ja talvine külm näpistamas ... nii nagu talvele kodus kombeks ...

Kaaren oli rahul, olgugi et pilk natuke tühi ... talle meeldis siin, talle meeldis kuulata seda tuttavat keelt ning kohtuda vanade igiheade inimestega, istuda nende juures ja kuulata kuidas neil läheb ... Kummaline oli aga kui nad vastu tahtsid teada, kuidas Kaarnal läheb ... Ikka ja ikka jäi vastus kurku kinni, tal polnud aimugi kuidas tal läheb ...

Vaikselt, kippus Kaaren kergema vastupanu teed minnes vastama, peitudes oma vana kulunud fraasi taha ... Inimesed aga ei tahtnud leppida ... nad olid Kaarna inimesed ja nad tahtsid teada, kuidas päriselt läheb ... aga tal polnud lihtsaid vastuseid ... kuidagi läheb ... natuke võib olla laperdades ... ei, midagi suurt ei ole sündinud ... kõrgelt ei lenda ... Kaaren oli palju töötanud, et saaks tulla koju käima ... jah ja siis oli ta lihtsalt vaikselt elanud, hinganud, otsinud, süüa teinud, filme vaadanud, tutvunud ... kõik sellised pisikesed elulised asjad, ei midagi suurt, ei midagi jahmatavat ...
Ei, oma hobitööga pole palju olnud aega tegeleda ... või noh, aega on olnud, aga jaksu nagu pole olnud ... jah ikka tahaks teha ... aga ...

Kaaren vajus mõttesse ja vaatas jällegi kuhugi horisondi taha, pilk ulatumas tegelikult ainult nokast järgmise lumehelbeni, mis maapinna poole tiirutas ... Kuidas tal siis seal kaugel läheb?
Kui keeruline saab üks lihtne küsimus ometi olla ...Silmad veeresid suurest mõttepingutusest noka kohale kokku ... väga väikeste sammudega, sinusoidselt ... aiva ja aiva tagasi vaadates ja arupidamiseks seisma jäädes ... kaheldes ja kõheldes vahepeal kükki laskudes ja eesseisvat maapinda katsudes ... mõnikord külg ees ... ikka vahel paar sammu selg ees tagasi astudes ning kõrvale pilku heites ... mitte kuigi kindla sihiga ... ent siiski vaikselt edasi ...