Kaaren vahtis tühja pilguga kaugusesse ... sadas lund ... sellist mitte suurte helvestega jõululund vaid sellist väikestest jääkristallidest koosnevat külma, kerget ja keerlevat lund.

Tagasi kodus, jah tõesti natukeseks tagasi kodus ... hea, et sadas lund ja oli selline kõva külm, et tahtis noka otsas jäätada ... selline külm tekitas paradoksaalselt sooja koduse tunde ...

Jah, siin oli kodu küll, tänavad tuttavad, paigad mälestusi täis, õhk õige ja talvine külm näpistamas ... nii nagu talvele kodus kombeks ...

Kaaren oli rahul, olgugi et pilk natuke tühi ... talle meeldis siin, talle meeldis kuulata seda tuttavat keelt ning kohtuda vanade igiheade inimestega, istuda nende juures ja kuulata kuidas neil läheb ... Kummaline oli aga kui nad vastu tahtsid teada, kuidas Kaarnal läheb ... Ikka ja ikka jäi vastus kurku kinni, tal polnud aimugi kuidas tal läheb ...

Vaikselt, kippus Kaaren kergema vastupanu teed minnes vastama, peitudes oma vana kulunud fraasi taha ... Inimesed aga ei tahtnud leppida ... nad olid Kaarna inimesed ja nad tahtsid teada, kuidas päriselt läheb ... aga tal polnud lihtsaid vastuseid ... kuidagi läheb ... natuke võib olla laperdades ... ei, midagi suurt ei ole sündinud ... kõrgelt ei lenda ... Kaaren oli palju töötanud, et saaks tulla koju käima ... jah ja siis oli ta lihtsalt vaikselt elanud, hinganud, otsinud, süüa teinud, filme vaadanud, tutvunud ... kõik sellised pisikesed elulised asjad, ei midagi suurt, ei midagi jahmatavat ...
Ei, oma hobitööga pole palju olnud aega tegeleda ... või noh, aega on olnud, aga jaksu nagu pole olnud ... jah ikka tahaks teha ... aga ...

Kaaren vajus mõttesse ja vaatas jällegi kuhugi horisondi taha, pilk ulatumas tegelikult ainult nokast järgmise lumehelbeni, mis maapinna poole tiirutas ... Kuidas tal siis seal kaugel läheb?
Kui keeruline saab üks lihtne küsimus ometi olla ...Silmad veeresid suurest mõttepingutusest noka kohale kokku ... väga väikeste sammudega, sinusoidselt ... aiva ja aiva tagasi vaadates ja arupidamiseks seisma jäädes ... kaheldes ja kõheldes vahepeal kükki laskudes ja eesseisvat maapinda katsudes ... mõnikord külg ees ... ikka vahel paar sammu selg ees tagasi astudes ning kõrvale pilku heites ... mitte kuigi kindla sihiga ... ent siiski vaikselt edasi ...