vesi...soolane....iik, laine!.... mõtles Kaaren ja tegi paar meeleheitlikku hüpet tahapoole, et mitte kõiki sulgi märjaks saada....tulutult, nagu selgus mõni hetk hiljem kui suur soolane laine tagasi merre vajus, jättes musta adrust roheka varjundiga linnu rannaliivale veepiirile turtsuma, rapsima ja läkastama......
Iseenesest meeldiv, sest vesi oli soe ja hoopis teistsugune kui kodus, kuid sellegipoolest veidi liiga palju ühe vettpelgava tiivulise kohta....Kaaren keksis veepiirist veel viie meetri jagu kaldasse , samal ajal kriitilise pilguga mäslevat merd jälgides ja hinnates võimalikku riski uuesti märjaks saada....lõpuks jäi ta rahule, siit see hirmus stiihia enam puutuma ei ulata...otsustas ta ja eemaldas veetaimed oma sulgedest, raputas end paaril korral, võdistas tiivanukke ning kükitas lõpuks maha.....
Talle meeldis see undav tuul ja talle meeldis see suur hall vesi, talle meeldisid ka need mustad kaljud, mis suurte tardunud lindude moodi vett trotsisi ja talle meeldis et siin lõhnas teistmoodi....kuidagi soojalt ja soolaselt ja räpselt ja üksikult ning hubaselt ühteaegu....see oli ilus, see oli kuidagi ilus ja puhastav, isegi siis kui järgi jäid soolarandid suleotstesse ja väikesed veetaimed üritasid kõiki sammalhabedeks muuta...see puhtus oli lihtsalt teistsugune.... see oli sees, see oli mittevajaliku kadumine, see oli kauguse loodud ükskõiksus, see oli avar horisont ja silmapiirini ulatuv torm, see oli selline puhas, mida sai tekitada ainult suur tormine meri ja mille kaaren oma paikse eluviisiga sisemaal oli pea et ära unustanud.......
Kaaren tõmbas pea rohkem õlgade vahele ja tippis oma väikeste varvastega liiva sisse jälgi, korrapäraseid korrapäratus järgnevuses...ta polnud ammu saanud niimoodi varbaid liigutada ja jälgi tippida, ta polnud ammu oma varbaid näinudki, nii hästi olid nad aina ja aina mitme-setme rõivatüki ja jalavarju sisse peidet.....tal olid omamoodi väga armsad varbad...ja ta imestas et ta seda varem ei teadnud ega polnud kodus kinganinasid puurides selle peale isegi tulnud....
Nainaa...küll oli naljakas mismoodi varbad võisid meelest minna....Kaaren tundis kuidas ta endaga jälle rohkem tuttavaks sai......ta tundis kuidas too suur ja võimas märg ning puhuv tuul teda aina enam ja enam enda sisse surusid.....kuidas ta keha ja aina vähem laokil oli ja kuidas ankurdati selle kõige külge muidu aina kusagile äravalguda püüdev mõte.....Kaaren tundis kuidas temast sai korraga üks ringitippiv märg soolane tervik, kes passib oma varbaid ja rõõmustab natuke ogaruse poole kalduva kurblikrahuloluga..
..nii polnud elul vigagi, isegi mitte pikemas perspektiivis, arvas ta....kuigi teadis ette ja taha küll mis tuleb ja olnud....
..ei, ei ole vigagi, kui suudab nüüd veel natuke olla hetkes, hiljem aga aega leida ja mitte lasta kaduda teadmisel, et kinganinade sees on armsad varbad....
